Mis tähtsust on sellel, kes loob?

EIK HERMANN

Enne kui hakata võtma seisukohta autoriõiguse seadusesse plaanitavate muudatuste osas, võiks peatuda kas või hetke ning mõelda laiemalt liikumiste ja jõujoonte peale, mille tõttu on üldse välja kujunenud nüüdisaegne olustik autori ja tema õiguste ümber.

Niipalju on selge, et autori mõistes ei ole midagi enesestmõistetavat, vaid see on tekkinud mingil ajal. Enamasti peetakse selleks XVIII sajandi lõppu või XIX sajandi algust ning mõistet seostatakse romantismi mõjudega.1 Levinud versiooni järgi on autori prototüübiks traagiline kangelane, kes tuleb ühiskonna ja saatuse vastuseisust hoolimata lagedale mõistuse piire ületava, sõnulseletamatult geniaalse teosega. Ettekujutus tema loomeaktist meenutab kõige rohkem seda, mida tegi kristluse kõikvõimas Jumal, kui ta viskas mõne päeva jooksul eimillestki ja puhtalt oma võimete jõul valmis maailma ja kõik, mis selles leidub.

Loomeinimese ja loomingu väärtustamises ei ole esmapilgul midagi pahakspandavat. Kui aga nüüd tagantjärele targana mõelda kõigele, mida selle egiidi all on tehtud, tekivad paratamatult kahtlused. Kas autori mõiste on ikka hea asi? Kas sellest tuletatud autoriõiguse institutsioon ikka kaitseb loomeinimest või – laiemalt võttes – ergutab loome­tegevust?

Ses osas on seisukohad vastandlikud. Leidub terve tõsiseltvõetav hulk mõtlejaid, kes ei võrdle loomingut mitte ühesuunalise väljendamisega, vaid kommunikatsiooniaktiga, millel on saatja kõrval ka vastuvõtja. Sellest vaatevinklist sai hakata rõhutama vastuvõtja rolli loomeaktis ja seadma kahtluse alla autori tähtsust. Nii kirjutab Maurice Blanchot: „Mis on raamat, mida ei loeta? Miski, mida pole veel kirjutatud. Lugemine on seega mitte raamatu taaskirjutamine, vaid laskmine raamatul iseend kirjutada või kirjutatud saada – sedakorda ilma kirjaniku vahenduseta, kelletagi, kes teda kirjutaks. […] Kuitahes palju ka ei langeks valgust autori kujule, tema olevikule ja minevikule raamatu levitamise asjaolude tõttu […], kõigele sellele vaatamata on kogu lugemine, milles kirjanikku sedavõrd silmas peetakse, osavõtt, mis autori tühistab, jätmaks loomingu loomingule enesele, tema nimetule olevikule – ägedale umbisikulisele jaatusele, mis ta on.“2 Samuti kirjutab Roland Barthes oma kurikuulsas tekstis, et lugeja sündimise eelduseks on autori surm.3

Kõige tõsisemalt on seadnud aga autori mõiste heatahtlikkuse küsimuse alla vahest Michel Foucault oma 1969. aasta artiklis „Mis on autor?“, mis on siiani üks autoriõigust puudutavate debattide lähtetekste.4 Foucault asetab kahtluse alla tavapärase autori mõiste sünniloo. Autoriõigus tekkis tema sõnul juba enne mõiste tänapäevasel kujul määratlemist, millega sai teosest kellegi omand. Autorsuse mõte ei olnud aga esialgu hüvede pakkumine geniaalsele loojale. Seda oli vaja hoopis selleks, et saaks karistada lubatust üle astuva teose loonud isikut.

Foucault esitab autorikuju sünni reaktsioonina võimu soovile piirata ohtlike teoste ringlust: kuna ohtliku, seega ärakeelatava teose autor peab olema tuvastatav, siis tulebki autoril edaspidi mängida oma loomingus selle ohu võimalikkusega. „Just nagu korvaks autor, alates hetkest, kui ta paigutati meie ühiskonnale iseloomulikku omandisüsteemi, oma muutunud staatust sellega, et ta [—] harrastab süstemaatiliselt lubatust üleastumist, taastab oma kirjutuse hädaohtlikkuse, samas kui teiselt poolt on sellele kirjutusele tagatud omandi eesõigused.”5 Autori katse võtta kõik tagantjärele oma kontrolli alla üritab jätta muljet, nagu oleks autor olnud algusest peale puhta aktiivsuse allikas ning nagu lähtuks tähenduse piiramatu vohamine temast. See annab talle nii meelepärase ühiskonnaohtliku üleastuja oreooli. Foucault’ väitel on tõde aga täpselt vastupidine: muutes loomingu allika nimeliselt määratavaks ja jättes mulje, et looming sünnib tühjast kohast ja ühe inimese üksiküritusena, kehastab autor tõhusat ideoloogilist vahendit, mille abil kärpida loomingu ohtlikkust. „Autor [kui institutsioon] lubab tähenduse kasvajaliku ja ohtliku vohamise piiramist maailmas, kus peab olema kokkuhoidlik mitte ainult ressursside ja rikkustega, vaid ka diskursuste ja nende tähendusega. Autor on tähenduse vohamises kasinuse põhimõte.”6 Foucault ütleb kokkuvõtvalt: „Autor ei ole teostes pulbitsev lõppematu tähenduse allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada [loomingu] vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni.”7

Nagu näha, ei ole see ligi pool sajandit vana tekst kaotanud oma asjakohasust. Tähelepanu võib juhtida sellele, et teksti põhipaatost kinnitavad ka internetiajastu saabumisega seotud arengusuunad autori ja tema õiguste valdkonnas.

Juba XIX sajandi lõpus alanud muutused – mehaanilise reprodutseerimise nagu helisalvestiste, fotode ja filmide laienenud võimalused – ähvardasid rikkuda Foucault’ kirjeldatud habrast tasakaalu. Ka siin saab rääkida loomingust, aga juba uutel alustel. Aines ei tule enam täielikult looja seest, vaid on laenatud välismaailmalt. Loomeisik, kes sekkub vaid ülesseadmise (raamistamise) ja järeltöötluse faasis, on siin justkui olemasolevatel vibratsioonidel surfaja või nende remiksija.

Esialgu oli võimalik uued nähtused ja nendega (seadusetegijate silmis) ilmnenud tülikad komplikatsioonid sättida kuidagi ikka veel senisesse autoriõiguse matriitsi. Internet andis komplikatsioonidele aga lisavungi ning tekitas juurde ka uusi. Teose võimalik levimiskiirus on andnud Foucault’ mainitud vaba „dekompositsiooni ja rekompositsiooni” võimalustele täiesti uue ulatuse. Üks ilmekaid näiteid on open source ehk vabalt kasutatava ja muudetava lähtekoodiga tarkvara avaldamine. Soovitud tarkvaraparandusi ei pea enam nõutama selle autorilt, vaid igaüks saab need ise teha. Ühe aeglaselt areneva programmi asemel on mitu hargnevat ja kiiresti arenevat programmivarianti. Idee ringlemine poolvalmis olekus ja täiustumine asjaosaliste tehtud uute lisanduste, kärbete ja teisenduste mängus, sealjuures ka hargnemine paralleelseteks arenguliinideks, mis võivad edaspidi omakorda põimuda või üksteist mõjutada, on rakendatav ka loomingulisemates valdkondades kui tarkvara programmeerimine. Kuigi kokakunsti ei peeta loomingu musternäidiseks, on kokkade avangardsem osa leidnud seose toiduloome ja teaduse vahel ning hakanud uuel sajandil kiirelt jagama ja edasi arendama retsepte ning katsetustulemusi. See on viinud valdkonna viljakuse kasvuni, mida võib liialdamata nimetada plahvatuslikuks ja enneolematuks. Muusikas on samas vaimus ja samuti internetilt kõvasti jõudu saanud DJndus ja remiksikultuur. Vähemal määral saab seda öelda videokunsti kohta.

Lisaks sellele, et internet on teinud autoriõiguste jõustamise palju keerukamaks, on ohus ka inimese privaatsus, sest erinevalt varasemast saab teoseid ebaseaduslikult tarbida kodudes ja isiklikes seadmetes. Seejuures on üha ilmsem, et looming ei pea tingimata tekkima üksi ega nullist, vaid võib saavutada oma täispotentsiaali just kiires kollektiivses ringluses ja allikate piiramatus taaskasutuses, mille puhul ühte selget autorit tuvastada on keeruline, kui mitte võimatu. Samuti on tekkinud kahtlus, kas raha ja ühene omistatavus on peamised loomise motiveerijad. Autori näiliselt positiivne kuju, mis varem suutis loominguringluse piiramist kompenseerida, on muutunud sellise arengu ja tähelepanekute valguses millekski negatiivsemaks ning kaotamas oma kompenseerivat jõudu. Sestap on nüüdseks juba peaaegu võimatu hoida autoriõiguse institutsiooni ümber kunagi tekkinud tasakaalu.

Siiski tuleks äsja toodud kaalutlustele liita mõned reservatsioonid. Alustada võiks kas või tähelepanu juhtimisest sellele, et Foucault’ artikli ilmumise paiku leidsid filmi vallas aset muutused, mis liikusid pealtnäha täpselt risti vastu tema toetatud suunale. Jutt käib autorikino tekkest. Režissööri kui autori kuju ei vastandatud siin mitte lugejale või loomeringlusele, vaid filmi produtsendile, kes filmistuudio ja lõpuks turujõudude esindajana pärssis loomingu vaba sündi. See on meeldetuletus, et looming ei teki kunagi vaakumis, vaid on ümbritsetud huvilistest, kes tahaksid kõik osa saada selle viljadest ja juhtida sündmusi endale soodsas suunas. Autorikuju ei esinda enam geniaalset isikut, vaid vastupanuvõimet turujõududele, mis allutaksid loomingu võimaluse korral kasumi maksimeerimise teenistusse. Seejuures on selge, et loomingule on iseomane millegi muu maksimeerimine – nimetatagu seda teisendusjõuks, potentsiaaliks, kvaliteediks või millekski muuks. Seesuguste maksimeerimiste kaitsmine turusurve eest ei ole iseenesest vastuolus mainitud vajadusega kaitsta loomeringlust, kuid ilma autori ja tema õiguste institutsioonita – eriti ilma autori isikliku õiguseta teose puutumatusele – on palju raskem seda ülesannet täita.

Jäävad rahastusküsimused. Raha ei pruugi olla loomingu puhul põhimotivaator, aga raha ja tunnustuse tuntav defitsiit võivad äärmiselt demotiveerida. Ühelt poolt saab autoriõiguse seaduse ümber käivad sellekohased lahkhelid liigitada argivaidluste alla, s.o kes kui palju väärib millegi eest tasu. Rahaküsija ja maksja huvid siin ei kattu ning piir asetatakse lõpuks liitude moodustamise oskuse ja võimu abil. Seadus saab seda piiri vaid nõrgema kasuks korrigeerida. Mängus on ka märksa laiem küsimus: kuidas rahastada kultuuri? Suure tõenäosusega on senised kultuuri rahastamise mehhanismid oma aja ära elanud, kuid mis peaks nende asemele tulema, ei ole selge.

Öeldut kokku võttes avaneb pilt keerukast olukorrast, mis on sedavõrd tasakaalust väljas, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril. Seadusandja püüab justkui ikka veel ravida läbitilkuvat lage vanade ämbrite ringipaigutamisega, kuigi patiseisust väljamurdmine nõuaks pigem jõulist sekkumist, et kogu valdkond uuele alusele asetada. See eeldaks aga võimekust ja julgust, mida seadusandjal huvitunud osaliste rohkust silmas pidades vaevalt leidub. Tõenäolisemalt laseb ta end ära osta mõnel segaseid olusid ära kasutaval turujõudude esindajal. Kui läheb nii, siis võiks lõplikult loobuda näitemängust, nagu oleks küsimus loomingu kaitses, ja nimetada seadus ümber näiteks kliendiõigusseaduseks või tuua tarbijakaitseseadusesse uued sätted tarbija õigusest esteetiliselt mõnusale teosele ja õnnelikule lõpule. Seni, kuni otsustavaid muutusi pole toimunud, jääb vaid oodata ja hoida kinni sellestki, mis on, ning otsida viise loomingut esile meelitavate olude tekitamiseks väljaspool seaduse kaitset.

1 Vt nt Martha Woodmansee, The author, art, and the market: Reareading the history of aesthetics. Columbia University Press, New York 1994.

2 Maurice Blanchot, Kirjandus ja õigus surmale. Tlk Anti Saar. Varrak, 2014, lk 56.

3 Vt Roland Barthes, Autori surm: valik kirjandusteoreetilisi tekste. Koost Marek Tamm. Varrak, 2002 (eriti nimiessee lõpulõigud).

4 Vt nt Lionel Bentley ülevaadet: Copyright and the Death of the Author in Literature and Law. – Modern Law Review, november 1994, lk 973–986.

5 Michel Foucault, Mis on autor?. Rmt: Teadmine, võim, subjekt: valik räägitust ja kirjutatust. Koost Marek Tamm, tlk Katre Talviste. Varrak, 2011, lk 77–78.

6 Foucault, Mis on autor? Neid Foucault’ teksti hilisemast versioonist pärit sõnu Marek Tamme koostatud kogumikus ei ole. Küll on need olemas Kairika Kärsna tõlkes aadressil http://www.folklore.ee/seminar/foucault.html (31.1.15). Tõlget on veidi muudetud.

7 Sealsamas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming