„Lindpriide” priikssaamise kroonika

Enn Säde

40aastane „Lindpriid” jookseb üle hulga aja jälle ETV eetris 18. V. Mõned asjad siin maailmas lihtsalt käivad rööbiti, otsekui väljakutsena lihtsurelikele, kes seda fenomeni pole kuidagi seletada võtnud. No kas pole kummaline, et üks eesti film, üks Eesti omaaegne kõige pikem lugu on kaks korda linastunud Pariisi linnas Prantsuse filmoteegis ja kokku toonud üksjagu huvilisi vaatajaid!? Üks üpris vana film, mille päris tõeline „maailma esilinastus” on Chaillot’ palees otse Eiffeli torni jalamil 18. detsembril 1989. aastal. Juba siis oli see mustvalge film 18aastane ning film linastus seal ju hoopiski mitte Eesti-poolse lobitöö tulemusena. Nüüdseks on film saanud 40aastaseks ning tõi Eesti kultuurifestivali „Estonie-tonique” raames aset võtnud projekti „Eesti film 100” retrospektiivil mullu novembris-detsembris Pariisis Prantsuse filmoteegis kahele seansile kokku sadu huvilisi ja friike. Eks siin ole ka sobilike asjade kokkukõlksumine: korralik koopia prantsuskeelsete subtiitritega ning autor elab ise Pariisis. Juttu teen muidugi Vladimir Karasjovi „Lindpriidest”! Sain mõni aeg tagasi Pariisist kirja Ene Rämmeldilt: „Meil on täna pluss 14 kraadi. Igatahes siin „Eesti film 100” raames näidatud „Lindpriid” on haruldaselt heas korras, kuna ta seisis ju aastaid puutumatult ja kindlalt siinses arhiivis. Pariisis cinefiilid, kes on üliväga nõudlik publik, peavad oma järelkommentaarides seda filmi maailma filmikunsti tippteoste hulka kuuluvaks. Ehk hakatakse sellest kunagi ka Eestis aru saama? Teisel näitamisel oli publiku seas kolm inimest, kes oli tulnud ühe nädala jooksul seda teist korda vaatama. Absoluutselt kiitvad kommentaarid operaatoritöö suhtes ... Programmidirektor härra Rauger lubas rõõmsalt filmi mis iganes võimalusel uuesti programmi panna, samas uuris, kes on täna selle filmi „füüsiline” omanik. Publiku hulgast tuli mitmeid järelpärimisi DVDde kohta, paluti ballaadide tekste ...” Karasjovi ja Ene Rämmeldi poeg Tarah on vaoshoitum: „Filmifanaatikutele ja publikule avastus ja vapustus, mitmekordselt kõlas sõna geenius. Ja jälle – kust saada DVDsid? Kellest see sõltub?”

Riiulile nihutamise algus

„Lindpriide” keelustamisest ehk „riiulilepanekust” on siin-seal aastate jooksul ju juttu olnud, mis aga edasi sai, on sama dramaatiline. Mõned seigad müstifitseeruvad; telemajast filmimaterjalide päästmise, aga ka põletamise lugu vajaks kainet uurijat. Film on ammu valmis, valmis on ka tema lühendatud ja juurdevõtetega kohendatud remake „Rasked aastad” (mida keegi pole õigupoolest kunagi näinud!). Karasjov pöördub filmiarhiivi töötaja Pearu Trambergi poole: on oht, et algmaterjalid võidakse hävitada – kas Pearu ei saaks filmikarpide hunnikut poolsalaja vastu võtta? Filmiarhiiv on tollal veel Lasnamäel, operatsioon toimub hilisõhtul või öö hakul, koorem on raske, karpe vedava sõiduauto vedrud on suisa tagurpidi, masina ots maas kinni. Või veel – 24 osa pikkuse filmi (neli tundi) algmaterjalid tähendavad kahte koopiat, negatiivi, helinegatiivi, duubelpositiivi ja duubelnegatiivi. (Olgu need võõrapärased sõnad siin asjahuvilistele ära toodud.) Kahjuks lähevad ilmselt selle salaoperatsiooni käigus kaduma filmi magnethelilindid, minu helimehetöö … hävivad ka muud materjalid. Mark Soosaarelt kuulen nüüdsama, et „põletati ära minu film mu ristiisast maalikunstnik Juhan Muksist ning hukkus ka mu teine film Arvet Valdmast, Rääma kooli kauaaegsest õpetajast, Arbo ja Hannese isast”. Kaua aega ei teata üldisemalt isegi filmiarhiivis, et „Lindpriid” on nende hoidlas, sest Pearu oskab tollase direktori Sergei Susani lauale sokutatud vastuvõtuaktidele n-ö automaatse allkirjagi saada. Pearu Tramberg: „„Lindpriide” materjalid tuuakse ära aprillis 1973, vastuvõtu vormistamine on alles 8. mail 1973. Kummaline, et ETV poolt on üleandmisaktile alla kirjutanud tollane Eesti Telefilmi peatoimetaja Endel Haasmaa.” Olen mõelnud, et „Lindpriisid” käivitades pani Haasmaa omaenda karjääri kaalukausile, filmi keelustamine muutis aga tema psüühikat väga oluliselt. Tänaseni teadvustamata kaasalöömine filmimaterjalide päästmisel räägib meie halvast inimesetundmisest. Iseenesest suure hüüumärgi koht! Ja nüüd läheb lahti – esimest korda vaatab keelatud filmi väljaspool ETV maja Ajaloo Instituut („et sügavamalt tundma õppida klassivõitluse ajalugu”, 14. II 1974), järgmisena ORKA (Riigiarhiiv, 24. II 1974), siis tagasi Tele- ja Raadiokomiteesse üleliidulisele konverentsile teemal „Teleseriaal” (18. X 1974). Kõik need on nn kinnised läbivaatused. Tartu ülikooli filmiklubi saab haisu ninna ja organiseerib Raudteelaste klubis seansi, see peaks jääma juba 1975. aastasse. Otse loomulikult imbub info televisioonimajja ja äsja ETV direktoriks saanud ähmi täis Enn Anupõld on Pearu Trambergi toru otsas: „Mis nüüd saab?” Pearu soovitab kuulutada seanss kinniseks, mis ürgnõukogulik lahendus! Aga masinavärgi rattad on käima läinud ja õige varsti kutsub filmiarhiivi direktori asetäitja Pearu vaibale.

Edasine oleks kui kena farss mõnele noorele filmimehele: tähtsusest lõhki minemas asetäitja, ülisuur kirjutuslaud, kolm telefoni, ja siis heliseb keskmine, punane! See on otseliin partei keskkomiteesse ning hirmsasti ehmunud asetäitja rabab telefonitoru järele, ei taba märki ja kukub toolilt maha põrandale! Pearu võtab selle stseeni meenutamine veel tänagi muhelema – kujuta ette kätt laua alt, mis otsib telefoni! Helistajaks keskkomitee propagandaosakonna asejuhataja, kelle kisa on torus nii kõva, et iga sõna kuulda. Arhiivi tegelinski paneb vaguralt telefoni ära: „Mis me nüüd küll teeme?” Sellest hoolimata teevad ka TPI tudengid veel ühe seansikatse, mis „alustalad” jälle värisema võtab.

Ma loen filmikoopia tehnilistelt kaartidelt täna välja vähemalt 15 laenutust. Eks see „riiulifilmi” mõiste olnud toonases süsteemis ju kummina veniv. Nüüdsama, siinset kirjatükki kokku kandes, avastan arhiivist Nõukogude Liidu Kinokomitee (Goskino) esimehe Filipp Jermaši idiootsuseni range käskkirja 19. juunist 1980. aastal kinniste läbivaatuste kohta: ainult suletud tööruumides, võõrad ei tohi mingil juhul seal viibida, kõik kohalolijad registreeritakse. Otsekui keskaegne nõiajaht, kokku seitse lehekülge.

Lahtilöök Moskvas kevadel 1986

Õige pea (Cannes’i festivalil mais 1976) jääb filmi autor ise Prantsusmaale, film „Lindpriid” lakkab otsekui olemast, siit edasi pole enam ühtegi läbivaatust. Kättejõudvate 1980. aastate brežnevlikus riigis saavutab sumbumine oma haripunkti. Filme küll tehakse, kuid järjest rohkem jääb neid sinna, riiulile. Nõukogude võimu interreegnum „vanaisalt vanaisale” (Brežnev-Antropov-Tšernenko) lõpeb füsioloogiliselt, Gorbatšov tõuseb peasekretäriks (1985), umbsuletud impeerium hakkab krigisedes ja kägisedes laiali vajuma, Gorba on käivitanud protsessid, mida ta ei ole suuteline enam kontrollima.

Ja ikkagi – veel 1985. aastal on lootusetu „Lindpriisid” lagedale tuua. (Näiteks Müüri ja Säde „Künnimehe väsimus” (1982) oli kuni veebruarini 1986 riiulifilm.) Midagi selles vallas ei too paraku kaasa ka muidu üpris uutmismeelne Eesti filmimeeste VI kongress märtsis 1986. Läbimurre algab Moskvas Nõukogude Liidu Kinoliidu V kongressil, mida peeti 13. – 15. maini 1986. Eestlastest kineaste on sellel omamoodi epohhi looval istungil üpris palju: Peeter Simm, Jaan Ruus, Ago Ruus, Rein Maran, Andres Sööt, Priit Pärn jt. Sealsel mäsleval, kriitikarohkel kongressil on vägevaid sõnavõtte riiulifilmidest, kongressi otsustes muutub see üpriski laialivalguvaks iginõukogulikuks targutamiseks: „Kinoliidu organisatsioonidel tuleb arutada filme, mida ühel või teisel põhjusel ekraanile ei lubatud, ja anda Goskinole igale sellisele filmile argumenteeritud soovitus.” Aga terves suures Nõukogude filmiilmas on nn riiulifilme ikka sadu ja sadu. Kuid aeg on küps, ime sünnib siiski ning meie keelepruuki ilmub uus, ehkki kaua oodatud mõiste „konfliktikomisjon”. Üleliidulise konfliktikomisjoni etteotsa saab edumeelne filmikriitik Andrei Plahhov. Muidugi pole ma teab mis originaalne Gabriel García Márquezt tsiteerides: „üks asi on tagantjärele tarkus, teine – pöörases ajas vahetult tiirelda”.

Tallinnas tuleb osa Moskvast naasnud, veidi Gorba-tuultest õhetavaid kinokongressi deputaate kokku ning nii organiseerub Eesti Kinoliidu konfliktikomisjon, etteotsa saab Peeter Simm. Olen ka ise valitud „konflikte lahendama”, ehkki meile pole esiotsa selged meie volituste piirid ja õigused, aga me lahendame selle enneolematult lihtsalt. Me lihtsalt võtame need õigused, funktsionäärid ei suuda uskuda oma silmi ja kõrvu, kaasame komisjoni istungitele võimalikult palju inimesi väljastpoolt filmiilma, et meie otsused oleksid kohe kõigile ja laialt teada. (Siim Kallas on tollase Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, Paul Mõtsküla ladusate tõlgetega endale nime teinud literaat, muuhulgas „uutmise”-sõna loonud kirjamees jpt). Mingit õnnistust ei saa me kusagilt (nt kõikvõimalikest komiteedest), iseenesest on see ju kiire, tõhus ja efektne avantüür.

Tuleb välja, et Eesti Telefilmis on kokku 14 tundi riiulifilme pluss neli tundi „Lindpriisid”, Tallinnfilmis vaid kaks lühemat dokfilmi pluss täispikk „Künnimehe väsimus”. Pikalt unustusse lükatud filmid tulevad ekraanile, konfliktikomisjon ei suuda kuidagi mõista, miks need lood on olnud keelatud. Püha lihtsameelsus!

Jälle kont kurgus

Kui oleme enam-vähem asjad ära klaarinud Tallinnfilmi ja Telefilmi muude filmidega ning „Lindpriid” oleks nagu priiks saanud, püüame organiseerida esimest ametlikku ja avalikku „Lindpriide” seanssi Kinomaja saalis. Aga tuhka see süsteem niisama lihtsalt alla annab. Filmiarhiiv (EN SV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Keskarhiiv) nõuab koopia väljalaenamiseks Tele- ja Raadiokomitee esimehe Allan Kullaste eriluba ning lisaks sellele veel seansil viibivate isikute nimekirja! Pakume kinoliidu liikmete nimekirja pluss aktiivi liikmeid, kokku ehk 500 nime. Aga seanss jääbki ära. Kas komisjoni käed jäävad lühikeseks? Ühiskond aga pulbitseb tormiliselt neil aastail (1986-87) ja ma usun – ajalugu annab ehk andeks, et „Lindpriide” saatus mõneks ajaks tagaplaanile nihkub. Küllap ei andesta Vladimir Karasjov, kes ootusärevuses saadab Pariisist Eesti Kinoliidule 7. juunil 1987 kirja, mis aga kaob kuhugi selle suve suurtesse sündmustesse. (Ja mul, kes ma tollal EKLi juhatusse kuulusin, on selle seiga pärast häbi.) Ka meie kinoliit on sel ajal haaratud kogu filmitootmise struktuursetest muudatustest terves Nõukogude Liidus, aga rong on juba läinud, filminduse kollaps on täielik. Kuid 1988. aasta toob põnevaid tuuli – kes siis ei mäletaks aprillikuist loomeliitude ühispleenumit Toompea lossis, kus sa seisad püsti ja vilistad ja karjud kõnetoolist maha näiteks äsja Rein Ristlaane asemele määratud EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Indrek Toome! Üht-teist hakkab toimuma ka „Lindpriidega”: EKLi uus esimees Mark Soosaar saab märtsis 1988 Pariisis kokku Karasjoviga, kes palub oma filmide videokassette, Eesti Kinoliidu juhatus arutab kahel korral (aprillis ja mais) Karasjovi juhtumit (nähtavasti ei piisanud tohletanud süsteemi teeltpühkimiseks siiski meie entusiastliku konfliktikomisjoni otsustest). Karl Vaino võetakse maha alles 16. juunil 1988, detsembris on Sirbis Jaak Alliku üsna otsesõnu kirjutatud artikkel „Lindprii – kui kaua veel?”, teda toetab Aare Laanemäe sõnamängulise pealkirjaga lugu 1989. aasta jaanuari Sirbis „„Lindpriid” – priiks!”.

Nende lugude ilmumise ajaks on Tele- ja Raadiokomitee uus esimees Jüri Paalma (kohale määratud 8. IX 1988) ilmselgelt juba teinud otsuse filmi eetrisse andmiseks. Olen siin veidi ebamäärane, sest nagu pole olemas ühtegi paberit filmi keelamiseks, nii pole ma leidnud ka mingit paberit tema vabakslaskmise kohta. Igatahes on teada ETV esilinastuse kuupäevad (3. ja 4. II 1989, seda näidatakse kahes jaos) ning võtame Karasjoviga ühendust. Ta on nõus tegema telefonitsi Pariisist lühikese sissejuhatuse, mis läheks eetrisse filmi käivitamise eel, ainsaks tingimuseks on: ei mingit lühendamist! Salvestan selle kuueminutise monoloogi Kinomajas, häired liinidel on suured, paar sõna lähebki kaotsi. Mõned väljavõttelised katkendid siinkohal: „Film, mida te vaatama hakkate, valmis 18 aastat tagasi. See on väga pikk aeg. [—] Nende tegelaste kuritegu, kes seda filmi 18 aastat keelu all hoidsid, nende, või täpsemini – neid ülalpidava süsteemi kuritegu seisneb kõigepealt selles, et nad kiskusid selle filmi välja tema ajast, seega ka eesti kultuuri, eriti eesti filmikultuuri elavast arengu kangast. Selle filmi koht oli seal, 18 aastat tagasi, ja seal oli tal ka oma roll: rikastada eesti filmikunsti, eesti filmikunsti kujutamisvahendeid ja üldse mõttemaailma. Ja seda mitte ainult filmitegijate, vaid kõigepealt filmi vaatajate vaimuvallas. [—] Kas see on ajaloofilm? Ma ütlen teile otsekohe – ei ole. See ei ole ajaloofilm ja tema vahendusel ajalugu, Eesti ajalugu õppida ei saa. Kuid ta polnud ajaloofilmina ka mõeldud. Kandke ta Eesti pinnalt välja ja istutage ükskõik millisesse väljamõeldud riiki – igal pool on seesama inimest piirav võim ja inimese utoopilised otsingud sellele võimule vastu seista. Aga utoopia, utoopia on ju ahvatlev. Või siis pettumus utoopias, utoopia reetmine või tema pimesi järgimine. Valikuvõimalus? Valikuvõimalus või selle puudumine. Mis sõltub inimesest endast ja kus on ta temast sõltumatutest hoovustest kantud ning ei tea ise, kuhu need hoovused tema lõpuks ise viivad. See oli see keelatud valdkond, kus uitasid minu mõtted, ning Eessaare Aadu ebareaalsest fantasmide romaanist leidsin ma nendele mõtetele legaalset toetust. Nüüd te teate, kuidas see kõik lõppes.”

ETV eetris ja Prantsuse filmoteegi linal

Kuidagi juhtub nii, et 2. veebruaril 1989, päev enne „Lindpriide” eetrisseminekut, salvestab Marite Kallasma, ETV tollane teadustaja, minuga lühikese intervjuusutsu. Ring on täis: ma tulin „Lindpriisid” tegema samuti 2. veebruaril 1970. Mingi ime läbi säilinud VHS-kassetil (aitäh Rein Maranile!) soovib šarmantne Marite mulle õnne filmi ekraanile pääsemise puhul, mina aga tuletan meelde üht vana kihlvedu Karasjoviga: kui see film peaks kunagi eetrisse minema, võidan mina kasti konjakit, ja lisan kähku – nüüd juba prantsuse konjakit! (Ja kuidas Marite naerab, laginal ja ehmunult.) Teise sissejuhatava saate salvestab ETV veelgi, kus esinevad näitlejad Tõnu Aav ja Mikk Mikiver, paari sõnaga tuletavad tehtud tööd meelde kunstnik Tiiu Übi, operaator Rein Maran ja helirežissöör Enn Säde. Mikk Mikiver: „Sageli me unustame ära oma rolli nime, aga seda nime Maur mäletan ma elu lõpuni. Mina näitlejana ei ole üheski rollis ei enne ega pärast seda pidanud nii palju tööd tegema, nii palju pingutama ja see oli väga meeldiv. Ma olen töötanud üks ja ainus kord filmis tõeliselt ja see oli Karasjovi juures.”

„Ning juhus elada ei ole kuigi sage,” on täheldanud Hando Runnel „Lindpriide” asjus.

Pariisis on Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar saanud endale vägeva toetaja nimeka prantsuse režissööri Jean Pierre R ouchi näol (teinud üle 70 etnograafilise filmi, põhiliselt Lääne-Aafrikas). Ja, mis eriti tähtis, Rouch on neil aastail (1987–1991) Prantsuse filmoteegi president, aga Cinémathèque française on võimas filmikultuuri keskus vaatesaalide, muuseumi, filmoteegiga. Ühel heal päeval, 1976. aastal Cannes’i festivalil, pakub Jean Rouch välja idee tähistada saabuvat Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva 1989. aastal filmifestivaliga „Vabaduse ekraanid”: „Prantsuse filmoteegi kohus on avada saalid pärani valla hävinguohus filmidele „vabaduse ekraanidel”, purustada neetud ahelad, mis kammitsevad riiulifilme”. Suurüritus saab endale soliidsed toetajad, Prantsuse Vabaduse Fondi presidendiks tuleb riigi esimene daam proua Danielle Mitterrand. Esimeseks filmiks valib Jean Rouch filmi, mida keegi pole Prantsusmaal veel näinud. See on „Lindpriid”, aga ennekõike on vaja film Eestist kätte saada!

Midagi ei jää juhuse hooleks: 1987. aastal kohtub Jean Rouch Pariisis viibiva Andrei Plahhoviga, keda ta teab olevat Nõukogude Liidu Kinoliidu Konfliktikomisjoni esimehe, ning palub tema abi „Lindpriide” filmikoopia saamiseks. Plahhov annab oma sõna, aga esiotsa hakkavad Pariisi jõudma muud nõukogude keelatud filmid. (Mark Soosaar meie kinoliidu sekretärina saadab Karasjovile 14. detsembril 1988. aastal kirja veidi piinlikuvõitu vabandusega, nagu seisaks „Lindpriide” eetrisselaskmine filmigrupi liikmete saadavate lavastusrahade taga (mida keegi polnud ju taotlenudki ja ega saanudki), ja räägib oma kirjast Jean Rouchile sama aasta novembris, milles ta olevat teinud ettepaneku „Lindpriide” lülitamisest filmiprogrammi „Libération”. Aga film ise on juba sellesse programmi ju lülitatud! Igatahes 1989. aastal läheb Tallinnas kihama: Eesti Telefilm saab Pariisist palve valmistada uus koopia „Lindpriidest”, kuhu on plaanis sisse kõrvetada prantsuskeelsed subtiitrid. Rouch kohustub koopia välja ostma – niisugust asja polnud siinmail enne toimunud! Muidugi juhtub kiirustades prohmakas, Tallinnfilmi labor kopeerib asjaosalisi mitte kaasates vale, vigase koopia. Rouch keeldub selle eest tasumast, stuudio direktor Jüri Škubel sõimab mind lameda voorimehe kombel trepil läbi, ehkki mul pole selle operatsiooniga veel vähimatki pistmist. Rein Maran võtab asja ise ette, istub Tallinnfilmi laboris nädalapäevad ja tõepoolest uhke mustvalge koopia saadetakse Pariisi. Ning sellele lisaks teeb ta Eesti Televisioonis ühe ebaametliku, suisa põrandaaluse videokoopia, mille abil saaks Pariisis eelnevalt teoks teha prantsuskeelsete subtiitrite paikapaneku. Et olen Helsingis lõpetamas Lennarti Mere „Toorumi poegi”, võtan 23. oktoobril 1989 neli suurt U-matic-videokassetti kaasa, Vene piirivalve ei sekku ning Tuglase Seltsi rahalisel toel (Eva Lille teadagi!) maanduvad lõpuks esimesed liikuvad pildid „Lindpriidest” Pariisi. Prantsuskeelse tõlke teeb Karasjovi veel koolipoisist poeg Tarah ja saab selle eest hiljem presidendiproualt kiita. Et Jean Rouch meid – Veljo Tormist, Rein Maranit ja mind Pariisi esietendusele kutsub, on pika rabelemise järel omamoodi ju loogiline, eks ole? Veljo jääb haigeks ega tule, Pariisis oleme Prantsuse välisministeeriumi külalised. Tõlk, auto, hotell … Vigase koopia tõttu nihkub „Lindpriide” maailmaesilinastus ju neli päeva hiljemaks, aga on fakt, et „Lindpriid” on Pariisis tänu Suurele Prantsuse revolutsioonile.

Üks põnev aja märk veel: festival avatakse Tšiili riiulifilmiga „Latentne kujutluspilt” ja just samal päeval toimunud Tšiili presidendivalimised võidab opositsiooni kandidaat Patricio Aylwin Azócar, senine president Pinochet kaotab.

Sellest tõepoolest pidulikust esietendusest olen siin-seal rääkinud ja kirjutanud, sestap üksnes mõned hetked, mis siia vahele pudenevad. Esmaspäev, mil meie filmi näidatakse, pole ülepea filmoteegis traditsiooniline etenduspäev ja korraldajad on uhked, kui 350 inimest mahutav saal tuleb puupüsti täis. Väike hilinemine, sest oodatakse presidendiproua Danielle Mitterrand’i, kes on, nagu öeldud, ühtlasi ka Prantsuse Vabaduse Fondi president. Üle kesköö ulatub pressikonverents, mida juhib Jean Rouch isiklikult. „Film veenis haritud ja nõudlikku vaatajat, et elu ja sündmuste normaalse arengu korral oleks selle mehe koht olnud kahtlematult maailma filmiloojate paremiku hulgas. „Lindpriid” äratas peale kõige muu tõsist huvi ka Eesti filmikultuuri vastu üldse, sest peab ju selle rahva filmikultuuris olema tagamaid, kui juba 20 aastat tagasi loob sellesse kuuluv režissöör oma esimese mängufilmi just niisugusena.” Ülemeelik Karasjov viib meid koduteel Eiffeli torni alt läbi, näib ju, et Pariis on ta jalge ees.

Järgmisel hommikul taipan lindistada Karasjovi, sest selline hetk elus vist ei kordu. Küllap laenan diktofoni temalt endalt, mõne aja pärast (20. I 1990) on ta vastused Eesti Raadios (nüüd ka sealses arhiivis) Helju Jüssi toimetatud „Habent sua fata …” saates kõlamas.

Karasjov: „Sarja küsimusi esitas Jean Rouch ise, sest tema oli ikka see, kes ainsana Prantsusmaal teadis nii filmist kui tegijatest. Saalist küsiti Ene Rämmeldilt näiteks, milline oli tema näitlejasaatus pärast seda filmi. Rida küsimusi ja hinnanguid oli Rein Maranile, palju tuli küsimusi filmi problemaatikast ja filosoofiast. Deklareerisin ka, et sellel filmil ei ole teesi, see pole film, mis väidab midagi, vaid see on film, mis tõstatab probleeme ja sunnib vaatajat, kui ta on suuteline, mõtlema. See võib olla üks põhjusi, miks see film ära keelati, et ta ei paku lahendusi. Palju oli huvitavaid küsimusi filmi sümbolite süsteemi ja sümbolite keele kohta. Tuleb selgesti mõista, et vaatajaskond läänes on kasvatatud hoopis teistmoodi kui idas või Nõukogude Liidus. Samas polnud ühtegi küsimust esile tõstetud, milline oleks olnud reaalne Eesti tollel ajal, kuna ütlesin sissejuhatuseks enne filmi, et see ei ole ajaloofilm. Vastates proua Mitterrand’i küsimusele, kas on kusagil selgesõnaliselt fikseeritud, miks see film on keelatud, ütlesin: see süsteem oskas keelata, kuid ta ei osanud seda keeldu põhjendada. See on ka väga sümptomaatiline, sellepärast et tegelikult nad ei jõudnud filmi nende kihtideni, kus nad oleksid võinud leida põhjenduse selleks keeluks.”

22 aastat hiljem

„Tõde on ju siis see, mida igaüks oskab oodata homselt,” on kirjutanud Hando Runnel „Lindpriide” asjus.

„Jah, kõik voolab, kõik muutub. Muutuvad kunstiväärtused, muutuvad inimesed,” räägib Vladimir Karasjov 1989. aastal telefonikõnes Pariisist. Ene Rämmeld on ürgnaiselikult emotsionaalsem, kui ta kirjutab siia „Lindpriide” teisest tulemisest Prantsuse filmoteegi ekraanile aastalõpul 2011: „Ühesõnaga: teistkordne läbivaatus tekitas minus endas täieliku närvivapustuse. Komplimente sadas mulle ka päris võhivõõrastelt, rahvas nõudis minult väga tänapäevaste ballaadide tekste. Nutsin täna hommikul kohe peatäie, mõeldes, et kuidas on see võimalik, et pärast nii rasket tööd, pingutusi ja nii huvitavat filmi ei saanud me kumbki Vovkaga Eestis enam ei mingit tööd, raha ega kuulsust.”

„Lindpriid” võeti Eesti Televisioonis ametlikult videosse alles 12. veebruaril 1996, salvestus on tehniliselt vigane ja tehtud vigaselt filmikoopialt number 2. Pikalt kestnud pusimise peale leiab ETV viimaks vahendeid „Lindpriide” uueks digiteerimiseks ja restaureerimiseks, mis algab 24. jaanuaril 2012. Eetris peab puhastatud film olema maikuus. On õrn lootus, et sellest filmist tuleb lõpuks ka DVD, mille tegemise võtab ette ajakiri Teater. Muusika. Kino, aga küllap alles sügisel. Parasjagu fantaseerin koos Pariisi asjaosalistega prantsuskeelsete subtiitrite lisamisest nendele DVDdele.

Vaata:
Jaak Allik, „Lindprii – kui kaua veel?”, Sirp, 16. XII 1988 Mark Soosaar, „Lindprii asjus”, Sirp, 23. XII 1988 Jaak Lõhmus, „Vastab Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar”, T.M.K 1989, nr 10
Aare Laanemäe, „„Lindpriid” – priiks!”, Sirp, 27. I 1989 Vladimir Karasjov, „Midagi muud …”, „Läbi äreva vere”, Tartu 1999 (leheküljeke eesti filmi ajaloost okupatsiooniajal)
Küllo Arjakas, „Saatus jääda riiulisse”, T.M.K 2007, nr 1-2
Enn Säde, „„Lindpriid” 40”, Sirp 17. VI 2011