Kuidas Kaljo Kiisk soolaputkasse pistetakse

Enn Säde, filmimees

Möödaläinud suve ühel etteaimamatul päeval satub lapsepõlvekodus Pärnus mulle kätte Stalinlik Noorus number 1, jaanuar 1947, komsomoli „ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik ajakiri”. Olin teise klassi poiss, kui see kroonukeelse punaplämaga täidetud üllitis on meile ostetud, kolm rubla tükk. Tuima pealkirjaga lugu „Võrsuvad mäetööstuse juhtivad kaadrid”, ja pilt sealtsamast. Hall ja kehvakene klišee, aga keemia-mäeteaduskonna üliõpilase  Kaljo Kiisa tunnen siiski ära. Vaata hunti! Alumises reas paremalt teine, seal ta istub. Ja mu peas ärkab ja laiutab üks lähedasem mälestus: septembrikuu 2003, oleme Ago Ruusiga lõpetamas Kaljo filmimist tema kodus. Mõnusalt muhe jutt Jüri Müürist, ja siis korraga tuleb lugu iseenda kaugest noorusest. Õnneks kaamera käib ja kohe taipate, miks see TPI -aegne pilt. „Olin keemia-mäeteaduskonna teisel kursusel, loomulikult, jumaluke – Virumaa mees ju! Tehniline  joonestamine, õppejõud Nurk: „Vajutage siin pliiatsit sajandik millimeetrit vähem”. Tohutult toredad õpetajad ...

Onunaine toob ajalehe, et näe – teatriinstituut teeb järeleksami ja võtab veel meesõpilasi juurde. Vaja luuletus pähe õppida ja etüüd teha. Mis see etüüd on, ei teadnud ja ei hoolinud kah. Luuletuse õppisin pähe ja läksin eksamile. Kolmanda korruse proovisaal, seal on Põldroos, Rebane, Kalmet ja siis minu vanaonu Kaarli Aluoja,  kes aga kohe püsti tõuseb ja ära läheb. Jumal teab, mis see Kaljo, kurat, siin peale hakkab! Ja tead, lugesin luuletuse ära, siis öeldi, et nüüd teeme etüüdi. Vabandage, ma ei tea, mis … Noh, kujutage midagi ette. Istun tooli peale ja ootan jaamas rongi. Kus kurat mul see kohver on, ah, panen sinna … Ja äkki kõik hakkavad naerma ja Põldroos ütleb, et olete vastu võetud. Nii. Aastavahetusel lähen TPI sse kõrgema matemaatika eksamile, vektoriaalarvestus,  pilet number 27. Magister Kumal ütleb äkki: „Andke see pilet minu kätte. Kaljo Kiisk, kui kaua te kavatsete õppida kahes instituudis?” Mulle oleks nagu keegi nuiaga pähe lajatanud. Tuleb välja, et nad olid Põldroosiga tuttavad ja jutu sees oli välja tulnud, et lisavastuvõtule oli tulnud ka Kaarli Aluoja sugulane Kiisk. Misasja, kas Kaljo? „Mis me siis teeme?” – „ Ma lähen ikka sinna näitlemist õppima.” – „Hästi, lubage matrikkel, ega te pahaks ei pane, kui ma kirjutan 

teile „hea”…”” Soolaputkasse, täpsemalt Nõmme miilitsa arestikambrisse viiakse aga režissöör Kiisk märksa hiljem. Sellest kuulen mullu kunstnik Endel Palmistelt, kes on mind suisa kutsunud oma ateljeesse, et sündmus diktofonile räägitud saaks: „See lugu ei tohi kaduma minna!”. Päev algab Kaljo korteris taksopargi lähedal, kus Päss (Endel Palmiste) ja Kaljo Kiisk hommikul šampusega eilse peo järelvõnkeid siluvad.  Ma võin siinkohal ajahetke täpselt ise paika panna – kõik sünnib juulis 1965. Kaljol on parem käsi kipsis – oli Meriväljal lutsu visates katki teinud. Sisse sajab Jüri Müür, triksis-traksis ja absoluutselt kaine. Ja käsutab: „Poisid, tulge kaasa, sõidan Smuuli juurde Koguvale stsenaariumi kirjutama, all on Tallinnfilmi auto. Üksi igav minna.” Lepitakse kokku, et „poisid” tulevad Virtsuni, Jüri läheb ise praami peale ja siis sõidetakse koju tagasi. Jüri hakkab tegema  „Kirju Sõgedate külast”, mille käsikiri ja kõik muu juurdekuuluv on uskumatult hiljaks jäänud, nii et filmimiseks (suvised episoodid, heinategu!) läheb alles kusagil septembris … „Ei olnudki kaua sõidetud, küllap Jõgisoo silla juures, kui näeme tohutult rahvast ja kõik jõllitavad sillalt alla. Peame kinni – raudrelsse vedanud järelkäruga veoauto on ninapidi jões.

Rauakoorem on vajunud üle kabiini ja selle lömastanud, autojuht on sees lõksus ja karjub  mis hirmus, aga elus. Jüri vaatab mulle otsa, Kaljol ju käsi kipsis, ja ütleb: „Lähme!”. Üks vene mees tuleb ka appi, hakkame relsse pealt ära harutama, kurask, oleks see koorem meile peale vajunud, oleksid jalaluud kindlalt läinud. Ja rahvas jõllitab. Kangutame juhi sealt lömmis kabiinist välja ja siis jõuab ka kiirabi kohale … Paneme Virtsus Jüri praami peale ja teeme teemajas kõvad dringid, ikkagi elupäästjad. Tagasiteel näeme, et seal silla juures õngitsetakse  autot jõest välja. Kraana, miilits, autobaasi peainsener, vist ka kiirabi. Mina, loll, kukun laamendama, et kus te enne olite, et me kolmekesi päästsime juhi ära, jokkis ju! Kuni üks miilits käsutab mind masinasse. Kaljo jõuab mulle ütelda, et kao siit ära, las mina räägin ja hakkab miilitsa nina ees vehkima oma kipsis käega. Tuhka need Nõmme miilitsad teda tundsid! (Veel üks etüüd etteantud teemal, ja Kaljo on hea näitleja, eriti kui hoogu satub. – E. S.) Eskort on uhke: miilitsaauto ees ja Tallinnfilmi auto järel. Nõmmel minuga enam eriti ei räägita, Kaljo on tule enda peale võtnud. Ta lükatakse putkasse, trellid ees, ja hakatakse protokolli tegema. Et kes on see oinas, see viimane kaabakas, kes tuleb kipsis käega lööma!

Mina pean seletuskirja kirjutama, Kaljo hüüab mulle trellide tagant: „Kuule, kui kirjutad – ma ei ole Kalju, ma olen Kaljo!”. Tallinnfilmi autojuht on jõudnud lokku lüüa ja õhtu hakul päästab  peainsener Alp meid sealt ära.” See aasta jääbki Kaljole ja Jürile pühadevaheaastaks. Kevadel 1965 on Kiisal valmis saanud „Me olime 18aastased”, film, millest peale verinoore näitlejatari Mare Hellaste ja sinimustvalge lipu Kuressaares õieti keegi midagi ei mäleta. Jüri Müüri „Sõgedaid” saadab ebaõnn lõpuni välja, 11. novembril tuleb lumi maha ja filmimata jääb viiendik filmi. „Ajalugu hargneb tasakesi lahti nagu  vana kampsun ja tal on alati paar trikki oma viledaks kulunud varrukast võtta” – Terry Pratchett muidugi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming