Kui vaikus filmis ei kõnele

Sakarias Leppik, õigeusupreester

Režissöör on püüdnud filmida lineaarselt ja katkematult kulgevat aega ühes muutustega looduses aastaaegade sinusoidses vahetumises ja inimeste tegevuses.        Dokumentaalfilm „See on see päev” (Exitfilm 2011, 65 min), režissöör, operaator ja heli Kersti Uibo, monteerija Jaan Kolberg (Stuudio Navona), helikujundus Seppo Vanhatalo, produtsent Peeter Urbla. Esilinastus 24. V kinos Sõprus.  Filme kloostrielust on tehtud Euroopas viimastel aastatel päris mitu. On dokke ja mängufilme. On see aja märk või õhtumaise kino eksootikajanune turunõudlus? Kuna klooster ja monastlik askees on midagi väga intiimset, siis nõuab dokumentaalne lähenemine sellele  nii kokkuleppeid kui erakordset respekti. Eesti dokfilmirežissöör Kersti Uibo on püüdnud ka kloostrielust dokki vändata, film „See on see päev” on saanud aga täiesti säsita.          Õigeusu preestrina olen kloostreid külastanud nii lühemaid kui pikemaid aegu. Ühes olen elanud terve kuu. Vaga Antonios Suure kloostrireegel on õigeusumaade kloostrielu põhimõtete vundamendiks ja seetõttu ei maksa LääneEuroopas kõikidel tasandeil õigeusu kloostrielu katoliku eri kloostrireeglitega võrrelda. Üks on hommiku- ja teine õhtumaa mentaliteedi kandja ning sellega kohastunud.   

Üheks põhierinevuseks on, et hommikumaa kloostris on aja mõõde reeglina tunduvalt pikem kui enamikus õhtumaistes, vahest ainult mõne üksiku katoliku kloostri puhul sama. Näiteks saksa režissööri Philip Gröningu dokfilmis „Suur vaikus” („Die große Stille” „Into Great  Silence”), kus 162 minuti jooksul on kuvatud katoliku kõige devotsionaalsema, kartuuslaste ordu elu nende emakloostris Grande Chartreuse’is Prantsuse Alpides. Need on vaikivad mungad, sissepoole vaatega mehed. Nagu mungad õigeusukloostreiski. Gröning tegi ettepaneku kartuuslaste filmimiseks 1984. aastal. Mungad ütlesid, et ei saa, meil on vaja aega. Alles 16 aastat hiljem tuli Gröningule telefonikõne, et „nüüd oleme filmimiseks valmis”…  Film valmis aastal 2005. Niipalju ajast. Mu meelest on ka Kersti Uibo püüdnud filmida lineaarselt ja katkematult kulgevat aega ühes muutustega looduses aastaaegade sinusoidses vahetumises ja inimeste tegevuses. Oli ta ju ise operaator ning sellest tulenevalt on Jaan Kolbergi montaaž ka igati korralik. Iseenesest on väärt mõte püüda dokfilmis kinni aja kulgu, mis on aga seejärel kasutatav üksnes dokumenteeritava taustaks. Selle esitamine  on ju väga visuaalne, nõuab ülimat meisterlikkust ning lausa kontseptuaalset rangust. Ent kuna miski veel kloostrielu ei ava, siis tuleb sellele taustale hakata alles kloostrifilmi ehitama.   

Kogemuslikult tundub mulle, et erinevalt Gröningust kartuuslaste puhul, ei saanud Kersti Uibo ilmselt Kosovo Püha Johannese serbia  õigeusukloostri iguumenilt luba filmi jaoks intervjuusid võtta, või ei soovinud kloostrielanikud ise intervjuusid anda. Isegi Kersti Uibole lähedaseks saanud isa Miron mitte. Sellega jäi õigeusu kloostrielu mõte ja eesmärgipärasus filmis tegelikult avamata. Teatud osa õigeusukloostreid on, tõsi, sellised, kus mungad-nunnad reeglina intervjuusid andma ei kipu. Nende palveid ja igapäevast tööd saavad kloostrikülastajad igal aastaajal vaikselt kõrvalt filmida.  Aga selliseid koduvideosid (sic! kusjuures suurepärase kvaliteedi, kadreerimise ja montaažiga!) on sadu, kui mitte tuhandeid. Õigeusu kloostrist tehtav dokfilm võib küll olla ainult vaatlev, ent sel juhul jääb filmist puudu kloostri avaruse ja ajatuse vaimulik mõõde. Isegi siis, kui režissöör kuvab ühte ja sama paika eri aastaaegadel ning eri kellaaegadel või vastavalt lumes ja päikeses. 

Olmas, et õigeusu kloostris mungad või nunnad peavad jumalateenistusi ja teevad igapäevast tööd, pole mitte midagi erilist. See on teada vaatajate enamusele. Ammuilma ei ole kloostrielu ka midagi sellist, mis peaks filmivaatajad kokku tooma „eksootilise teema” tõttu. Kuna ei ole kedagi, kes intiimse kloostrielu tahke elavalt otseintervjuus avaks, siis kaob ka filmi sõnum. Mitte miski filmis endas ei rääkinud Kosovo sõjast ja albaanlaste ning serblaste vastasseisust. Mitte miski ei kõnelnud, kuivõrd isa Miron seda kõike endas läbi palvetab või kui palju ta sellepärast kannatab. See film lihtsalt näitas ortodoksi munkade elu ühes kloostris ja ainult mõnel hetkel kõlanud serbohorvaadi keel andis aimu, millise paigaga on tegu.         

Õigeusu kloostrielu ning selle kaudu edasi kantav õigeusu pärimus ja traditsioon on tegelikult seda väärt, et neid filmida. Ent mil viisil siis? Selleks tuleb teha meeletult kodutööd. Mõistmaks munga mõttekäike, tuleb saada selgeks õigeusu askeesi põhiolemus ja transformatsioonid. Siis tuleb saavutada kokkulepe nii munkade endi kui väravavahtidega. Selleks tuleb elada pikemalt kloostri lähedal, sukelduda  kloostri aega ja elada nende elanikega ühist palveelu kloostrikirikus. Neid igal varahommikul lakkamatult tervitada, vabal hetkel nende muresidki kuulata ja hilisõhtul rahulikku ööd soovida. Saada neile omaseks. Kõik see, nagu arugi saate, võtab aega ja nõuab inimesearmastust. Seda on suurepäraselt teinud näiteks kreeka režissöör Yiannis Lambros 1999. aastal vändatud dokfilmiga „Pääseteed paradiisi” („Περάσματα απ’ τον Παράδεισο”). Ehkki filmitud  kõige konservatiivsemas õigeusu kloostriatmosfääris, mis maamunal asub – Athose mungavabariigis, saavutas režissöör kokkuleppe, et filmis kõneleb oma vaimulikust mungamaailmast üks munk, kes viib vaataja otsekui teejuht mitmesse Athose kloostrisse. Sääl annavad intervjuu omakorda kohalikud kloostrielanikud, kes maalivad avaralt vaataja ette selle, miks kloostrid on sündinud, elavad ja palvetavad, mida mungad mõtlevad ja läbi  elavad.   

Režissöör Kersti Uibo võttis dokfilmi „See on see päev” pealkirja vana testamendi psalmide raamatust, nimelt 118. peatüki 24. salmi. Kuna psalmitekstid kui religioosne palvepoeesia  sisaldavad ainiti allegooriaid, siis ka sedakorda. Päev tähendab siin esmalt Jeruusalemma templisse mineku päeva koos sinna kuuluva rõõmuga, ent ka tervet inimelu. See – kauni inimelu sisevaatlus ja munga isetu armastuse meel – on selles filmis kuvamata. Seda ei asenda ka üks kaader isa Mironi sõrmest serbia põnni pihus – mungad võtavad ikka lapsi sülle. Kaamera kui vaataja jälgiv silm jääb tegelikust elust kaugele eemale. Ja lõpuks:  naisrežissööril on ikka väga raske, kui mitte võimatu teha meestekloostris väga hea dokfilm. See ei ole diskrimineerimine. Kes kloostris on käinud, mõistab, miks ma nii ütlesin.