Kui painav on hirm?

Riin Kübarsepp

Hullus laseb sõnastada inimese meeletu saladuse: languse lõpp-punkt tähistab tema hommiku läve, õhtu lõpus koidab noorim valgus, lõpp tähendab uut algust.        Ilmar Taska on saanud valmis järjekordse filmiprojekti, õudusfilmi, mille eestikeelne pealkiri on „Hirmu tiivad” („The Kingdom Come”). Peategelane kunstnik Peter Stone (Brandon Karrer) kannatab paanikahoogude ja nägemuste all, mis kajastuvad tema enda töödes. Abi pole ei psühhiaatritest ega terapeutidest, kes lähevad ise omavahel konflikti ravimeetodite rakendamise pärast.  

Tegemist pole mitte niivõrd õudusfilmi kui psühholoogilise draamaga. Psühhiaatrite kirg otsida igas kunstniku pildis salajast, šifreeritud tähendust viib vahetevahel absurdini. Analüütilise mõtte pärlid tekitavad protesti esteetikutes, kes suhtuvad leebelt fantastilistesse väljamõeldistesse ja teadusliku ranguse minetamisse. 

Freudi üks tuntum ja ortodokssem järgija oli Otto Rank. Nagu peaaegu kõik Freudi õpilased tegi temagi psühhoanalüüsis ja kunstiteoorias mõningaid korrektiive, pidades inimese alateadvuse  aluseks sünnitraumat. Nõnda kannatabki kunstnik Stone raskete painajate all. 

„Hirmu tiivad” ei sarnane Taska eelmiste linateostega („Täna öösel me ei maga”, „Tagasi NSV Liitu”, „Küünlad pimeduses”, „Paul Wunderlich”, „Külmast välja”). Tema toimetas Tallinnfilmis eesti filmi legendaarset ulmeõudukat „Hukkunud Alpinisti hotell” ja „Hirmu tiivad” sarnaneb oma müstilises atmosfääris just sellega.   

Stone’i probleemiks on aga kunst, mille abil ta püüab ennast varjata piinava hirmu eest, mis pesitseb tegelikult temas eneses. See on justkui nähtamatu  vaenlase hävitamine. Tema piltides polegi oluline mitte kunstiline väärtus, vaid seal ilmnev sisemine äng. Filmis käib sellise andeka looja puhul probleemi analüüsimine ka psühhoanalüütikutele üle jõu. Stone on neurootiline skisofreenik, kellesarnaseid on maailma kunstiajaloos palju.   

Prantsuse teoreetik Michel Foucault on analüüsinud hullust ja arutust ning selle ajalugu. Ta jõudis järeldusele, et hullumajad genereerivadki just hullust. Hullus laseb sõnastada inimese meeletu  saladuse: languse lõpp-punkt tähistab tema hommiku läve, õhtu lõpus koidab noorim valgus, lõpp tähendab uut algust. Stone nägi ette maailma lõppu, millest ootas uut algust. Stone’i hinges peitub tugevasti arenenud hävitustung, tema sisemaailma topograafia on teistsugune. Agressiivsed impulsid ei leidnud väljapääsu ning pöördusid isiksuse enda vastu, kajastudes masohhismis ja süütundes,  mõnikord aga sadistlikes tendentsides. Peamine on tugev sisemine ärritus. Kunstniku suureks hingearstiks osutub lõpptulemusena vene päritolu Irina (Olga Šuvalova). Väga oluline element Stone’i jaoks on aken, mis kujutab justkui peeglit ja peegeldab vastu hüperreaalset teisikut. Akna avamist kardab ta kõige rohkem, sest sealt tungivad sisse vaenlased ja tõeline välismaailm. Ta justkui otsiks ennast, kes on kadunud ja keda on raske leida. Reaalne objekt sarnaneb kunstniku enesepeegeldusega. Stone’i kunstiloome ongi kokkuvõttes sürrealistlik alateadvus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming