Kalurid ja kalurid

Olev Remsu

Ilu väljaspool Kilulinna, seal, kus püütakse räime. Dokumentaalfilm „Elu lainetel” (Vesilind, 2011, 30 min), stsenarist, operaator ja režissöör Riho Västrik, monteerija Kersti Miilen. Sarjast „Eesti lood”. Riho Västriku filmid on mulle ikka meeldinud, olen neist ka kirjutanud. Ent praegune ... Milline kaunis meri, milline kaunis rand, milline suurejooneline taevas! Peaaegu ehtne tuli. Vähemalt visuaalselt ehtne. Kõle kevadine rannamaastik, rohelus on veel tärkamata. Milline tasemel kaamera! Millised kirkad värvid! Loodust edastada Västrik oskab, seda teame varasemast. Aga sõnum? Mida on tahetud selle filmiga öelda? Juuresolekuefekti Västrik loob, seda küll. Ilma juuresolekutunde loomiseta ei ole dokki. Vaataja viiakse Peerni sadamakülla, seal võib ta uudistada merd ja kalureid. Näppu ta ju tulle pista ei saa, kuid kõik on ehtne siiski. Kuidas nende kalurite nimed olidki? Vist nagu vennad. Vähemalt osa neist. Terve kalurite perekond. Kutsumus ruudus. Isegi kuubis. Milline ideaalne leid dokumentalisti jaoks. Ilus oled, Eestimaa! Ilus ka väljaspool Kilulinna, seal, kus püütakse räime. Räimedest ja räimepüügist on viimasel ajal palju juttu, niisiis päevakajafilm. Jällegi kümnesse.

Detailid loovad kunsti, loovad elupeegelduse. Üks vendadest kaluritest räägib, et nad peavad ankrud tuppa peitma, muidu varastatakse need vanametalliks ära. Piisakeses peitub ookean, selles ankrus tänase päeva moraal. Parandatakse võrku, keritakse põhjaõngesid – see on juba ehe etnograafia. Ligadi-logadi majad, vaesust õhkavad interjöörid. Kortsikud rõivaks. Meeste kortsulised näod ja pragulised sõrmed loovad neist ausa portree. Vindid-vändad-vintsid on üleni roostes ja kolisevad mis hullu. Kas number 1978 paadikuuri telliskiviseinal märgib ehitusaastat? Tuhat silku! See oli iidama-aadama ajal, see oli kolhoosiajal, kui see, tänaseks lobudikuks määndunud kuur püsti sai. Kas siis oli tõesti etem?

Nüüd remonditakse kalapaati, mille põhjal on auk sees. Auku ei tohi olla, selle kaudu tuleb paati vesi, mis uputab. Ja meri. Meri, mida mõned armastavad. Ka mina. See tungib sulle ekraanilt päris külje alla, teeb lausa märjaks. Niisugune on Västriku kaamera jõud.

Kajakad ja kormoranid. Las nad olla mere peremehed, ei maksa kõike endale haarata! Või ütleme siis – kaasperemehed. Peremehed meiega koos. Kaluritele linnud ei meeldi, täpselt samuti nagu kalakaitsegi ei meeldi. Mis on siis ühist lindudel ja kalakaitsel? Mõlemad vähendavad väljapüüki. Keskkonnaamet on veel hullem lindudest, see on kehtestanud väga lühikese püügihooaja. Aga linnud, need ei hooli kehtestatud reeglitest! Mehed ei saa jää tõttu merele minna, linnud muudkui püüavad. Kus on õigus?

Tiitrid ja subtiitrid on läinud vett vedama. Veidi need ju seletavad, mis ekraanil toimub, kuid paljud neist ei sobi pildi esteetikaga ning on üsna halvasti loetavad. Ma ei tunne tehnilisi üksikasju, kuid jääb mulje, et mõned neist on lisatud üsna viimasel hetkel ülepeakaela. Tiitrid on kahesuguse šriftiga, mis ei ole kuidagi õigustatud. Just sellepärast ei saanudki ma hästi lugeda vendade ja teiste kalurite nimesid. Niipalju lugesin siiski välja, et filmis näeme MTÜsse koondunud Peerni, Manija ja Kihnu kalureid. Mõneti on tiitrite lisamine kriipinud printsiipi olla ehe, lasta kõnelda ainult pildil ja helil.

Ott, kalade kokkuostja, selgitab alguskoosolekul kehtestatud kalavastuvõtureegleid. Ajab üsna ümmargust ja demagoogilist juttu, nagu ärimees ja olupoliitik kunagi. Tundub, et vastandub tööle ja tööinimestele, kuid see vastandus jääb nagu õhku rippuma.

Panin loo pealkirjaks „Kalurid ja kalurid”. Västrik on edastanud meile tüki ehedat elu, väga ehedat. Kalurid tema kaamera ees on loomulikud, veenvad ja usaldusväärsed. Tajume, et siin pole sohki tehtud, pole midagi lavastatud, pole kedagi pandud „vajalikku” juttu rääkima. Kaasa on tulnud ka kalurite ehe sõnapruuk. Saatemuusika sobib nagu rusikas silmaauku. Västriku filmis karjub dokumentaalsuse ürgjõud, tõde ja tõetruudust on siin küllaga. Ometi oleksin tahtnud panna pealkirjaks midagi sellist nagu „Kalurid ja kalakaitsjad”. Kuulakem ära teine pool! Audiatur et altera pars! Mul ei ole ametnikesse eriti sügavat usku, aga ma ei usu, et kalakaitse kiuste kaluritega norib. Praegu jääb filmist selline mulje. Või tüssab hoopis kalade kokkuostja Ott kalureid? Oleks pidanud sõna andma kalakaitsjatelegi, kuulama, mis põhjusel on kehtestatud väljapüügikvoodid. Loomulikult kvoodid kaluritele ei meeldi, nii on see alati olnud. Samuti mitte kokkuostja. Tegelikult püügikvoodi teema ei avanegi. Film jääb kuidagi rabedaks. Puudub autoritõde, mis selle tervikuks liidaks. Muidugi, ega see eluski pole kellelegi otsa ette kirjutatud ning selle liiga avalik esitamine toonuks filmi tsipa kunstlikkust ja pealetükkivust, aga ikkagi … Autoritõde peab olema, mida selgem, seda parem. Ennekõike selgus! Pigem lihtsus kui peitusemäng.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming