Jeesus Kristus ja femme fatale

Olev Remsu

Kirikust kaugeneva vürst Mõškini jeesuslikest joontest. Mängufilm „Idioot” (Eesti, Homeless Bob, 2011, 120 min), režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, monteerija Tambet Tasuja, helilooja Ülo Krigul, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnikud Jaanus Vahtra ja Riina Põldroos, produtsent Katrin Kissa. Osades Risto Kübar, Katariina Unt, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Tiina Tauraite, Ülle Kaljuste, Ragne Veensalu, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak jt. Esilinastus 12. X Hobujaama kobarkinos. 1. Alustasin Rainer Sarneti „Idioodi” vaatamist kaks korda. Esimesel puhul jõudsin algusest 30. minutini, teisel katsel jälle algusest 47. minutini. Miks ma seda tegin? Tavaliselt ma filmivaatamist ei katkesta. Ma kartsin, ma kartsin hinge kinni pidades. Dostojevski oli keskkoolis mu lemmikautor, ülikoolis tuli mul vene kirjanduse eksamil Dostojevskipilet. Ju jäi eksaminaator, nõudlik dostojevskiloog Valeri Bezzubov minuga rahule, seda näitas hinne. Kaks korda olin lugenud „Idiooti” eesti keeles, nüüd, enne filmi vaatamist, võtsin raamatukogust originaalvariandi, et mälu ja elamusi värskendada.

Mida ma siis kartsin, et vaatamise pooleli jätsin? Pärast algussegadust mu peas hakkas film mulle üha enam meeldima ning ma kartsin fopaad, mingit jämedat viga, mis teose pahupidi veab. Kaks komistust olin juba leidnud. Esimeseks oli esimesel vaatamisel Jutustaja puudumine. Olgu see kui tahes eepiline ja järelikult küsitav element dramaturgias, kuid teinekord on see päris vältimatu. Näiteks siis, kui on vaja jutustada ühe tegelase, näiteks Nastasja Filippovna elulugu. Ei ole hea, kui filmis teeb seda teine tegelane. Teine komistus, teine võltsus oli kolme õe, Aglaja, Aleksandra ja Adelaida ning nende ema, kindraliproua Lizaveta Prokofjevna Jepantšina karikatuursus (mängivad vastavalt Ragne Veensalu, Tiina Tauraite, Sandra Üksküla-Uusberg ja Ülle Kaljuste).

Dostojevskil kogu tema geniaalsuses puudus sootuks huumorimeel, tuua sisse šaržielement tema teose ainetel tehtud filmi on pisut kahtlane asi. Ent teiselt poolt ei kohusta ju Dostojevski olemus ja esteetika Sarnetit mitte millekski, tema loob oma teost. Režissöör vaid interpreteerib Dostojevski „Idiooti”, tal on vabad käed nagu klaverimängijal, kes arendab mingit teemat. Aga need õed ei sobi Sarneti enda tervikusse, vähemalt minu meelest mitte. Ometi olid õed, kuigi nende lahendus hakkas vastu, allaneelatavad. Kartsin suuremat prohmakat, kartsin mingit lollakat armulugu, seepärast jätsin katki. Laseb ju Dostojevski vürst Mõškinil olla surmanuhtluse-vastane põhjusega. Lõunasöögi episoodis õdedega on sellekohane reministsents, ent sellel puudub sügavus ning peamine sisu: tapmise pärast ei tohi tappa, inimkonna eksisteerimise ainus tingimus on kaastunne. Filmi-Mõškin (Risto Kübar) kirjeldab aga vaid surmamõistetu nägu päikesekiirtes, soovitab seda Aglajale portreemaali teemaks.

Dostojevski oli teatavasti ise surma mõistetud, ta oli üles rivistatud avalikuks mahalaskmiseks Semjonovi väljakul Peterburis, tal jäi elada ainult minut, siis pidi tabama timukavalang ta rinda. Viimasel hetkel jõudis kohale tsaarikuller armuandmissõnumiga.

Mind sundis vaatamise katkestama aim, et sellest sügavusest on tehtud odav flirt vürst Mõškini ja Aglaja vahel.

Ka tundus söömisepisood ülearu pikk Sarneti versiooni, see ei sobi nagu tema loodud tervikusse. Jah, söömine on iseenesest üks kinematograafilisemaid tegevusi, mille kaudu on võimalik tegelastele anda vajalikku karakterit. Ent kui kõik kolm õde ja nende ema on tehtud ebadostojevskilikult ühte nägu ja tegu, pole mõtet venitada.

Teisel vaatamise üritusel jõudsin siis filmi 47. minutini, rahapõletamisepisoodini Nastasja Filippovna (Katariina Unt) sünnipäeval. Nägin ja kuulsin, et vajalik Jutustaja on täiesti olemas, kuid ma jään selle juurde, et ta astub mängu liiga hilja. Ja siis kohe mitu korda järjest kasutatud tektoonikakavalus, Jutustaja jutuga peatükitatakse lugu, sedapuhku ei toimi – Jutustaja jutt ei loo rütmi. Ta täidab oma ülesande siiski korralikult, seletab süžee kulgemist ja abstraktsemaid asju nagu langetõvehoogude olemus.

Ma ei mõistnud ka, mis võtmes avatakse Nastasja Filipponva: kas ta on tavaline skandaalitseja või femme fatale? Kaldus nagu skandaalitseja poole ning ma jätsin pooleli, et mitte muljet rikkuda.

Pealegi selgus just sünnipäevaepisoodis lõplikult, et filmis on mõned romaanitegelased kokku liidetud. Loomulikult on see paratamatus ja teinekord isegi filmile kasulik. Dostojevski „Idioodi” tegelaste karakterid on peaaegu kõik eredalt vastandlikud ning nende liitmine nõuab siiski erakordset andekust. Ja kui seda ei ole, siis läheb teos untsu.

2.

Põhimõtteliselt mulle meeldib suur otsus mängida suuri lugusid. Lugu peab olema enneolematu, muidu ei ole sellel mõtet. Kes see ikka tahab vanu anekdoote kuulata? Miks lavastada oma sulepeast välja imetud pisikesi tavalugusid? Kui ise ei suuda enneolematut lugu välja mõelda, siis võiks pöörduda maailmakirjanduse poole, võtta sealt, rikastada meie kultuuri.

„Idioodi” on lavastanud Ivan Põrjev, Akira Kurosawa, Goerges Lampin, Andrzej Wajda ja mõned teisedki, nüüd on siis üks noor eesti režissöör astunud nende kõrvale. Juba seesugune julgus, kohkumatus väärib kiitust.

Dostojevski „Idioodi” teeb keeruliseks see, et lool on kaks raskuskeset. Esiteks muidugi vürst Mõškin.

Minu meelest on geenius romaani pealkirjaga pisut vääratanud. Mina oleksin pannud „Idioodi” asemel „Jeesus Kristus”. Õigemini, alul oligi Dostojevskil seesugune plaan, kuid pärast mõtles ta ümber ning minu arvates ei tule see romaanile kasuks.

Vürst Mõškin on Dostojevskil absoluutselt positiivne tegelane, selliseid leidub maailmakultuuris üsna harva. Tõtt-öelda, ega nii jõulist peale Jeesus Kristuse olegi. Kummati ei saa ma seda päris kindlalt väita, kuna Jeesuse ümber on palju segavat müra, vahest ei taju ma selgelt uue testamendi puhast originaali. Dostojevski on vürst Mõškini varustanud läbinägemisvõimega, mis teatavasti oli tal endal ning samuti Jeesusel, kui uskuda uut testamenti. Teiseks jeesuslikuks jooneks on Mõškinil ausus viimase piirini, niisugune, mille kõrval igasugune oma mõtete varjaminegi tundub ebaausana, mingi nurgataguse võttena, rääkimata silmakirjatsemisest kas või seltskondades kehtivast etiketist kinnipidamise nimel.

Niisiis, Dostojevski on Jeesuses/Mõškinis kujutanud pisut ennastki, loonud tüki autoportreed.

Vürst Mõškin on nii Sarnetil kui osatäitjal Risto Kübaral hästi välja tulnud. Ma jäin väga rahule kohe esimesel vaatamisel pärast algussegadust. Režissööri-stsenaristi-kunstniku loodud ruumis ja ajas on Jeesus tinglikult jeesuslik. Vähemalt mulle teadaolevalt on kõik iseloomulik paigas, nii naeratus, žestid, kostüüm, kogu rollilahendus ja ilme.

Nagu juba öeldud, kartsin, et hea algus võib minna raisku, seetõttu seisatasin filmi. Olgu mul või lühikeseks ajaks illusioon, et eestlane on teinud midagi suurt, midagi hingeminevat.

Teiseks raskuskeskmeks on Nastasja Filippovna. Tema on siis maailmakultuuri üks jõulisemaid femme fatale’sid, nagu on tõdenud ka Mati Unt ja Andrzej Wajda. Dostojevski Nastasja Filippovna on enneolematu seetõttu, et põlgab kõiki mehi, kes teda ostavad ja müüvad, omandavad ja armastavad. Ta kutsub oma sünnipäevale kõik, kes teda tahavad, korraldab oksjoni, ta hind tõuseb saja tuhandeni ning siis viskab ta enda müügiraha tulle, laseb ühel kauplejal (romaanis Ivolginil) selle tulest välja urgitseda: „Võtad, saad endale!”. Romaani Nastasja Filippovna silmis on kõik mehed tema ümber, kindralid ja mõisnikud, täielikud tühisused, välja arvatud esialgu kopikatagi vürst Mõškin, keda Dostojevski on kujutanud siis võrdselt idioodi ja Jeesusena. Kõik teised näevad Nastasja Filippovnas hullu, intriganti ja väljapressijat, ainult vürst Mõškin tajub orvuna üles kasvanud ja 12aastasena seksiorjaks muudetud naise kannatusi. Nastasja Filippovna on iludus, keda kõik püüavad, kuid keegi ei saa kätte.

Saatuslikul naisel on mingi eriline tõmme, tema liimile ei lähe üksnes mehed elus, vaid ka režissöörid filmikunstis. Nii Põrjev, Kurosawa, Lampin ja eriti Wajda on just Nastasja Filippovna esile tõstnud, Wajda on oma filmile koguni pealkirjaks pannud „Nastazja”.

Mati Unt näeb Luchino Visconti femme fatale’ is Nadias (filmis „Rocco ja tema vennad”) ja temasse kiindunud vendades vaid armukolmnurga Mõškin-Rogožin-Nastasja kordust, mida ta peab maailma sügavaimaks. Unt on ise sellest mõjutusi saanud oma „Tühirannas”, see on sisse jäänud ka Veiko Õunpuu ja Rain Tolgi filmiversiooni.

Ülalpool kasutasin sõnu filmis „loodud aeg ja ruum”. Mõtlesin sellega tinglikkusetasandit, milles film on lahendatud.

Dostojevski oli realist, oma enneolematu loo taustana kirjeldas ta Peterburi keskkonda ja elu umbes aastal 1865, tegi seda üsna adekvaatselt, kirjandushuvilised-koduloolased on üles otsinud enam-vähem kõik paigad, mida Dostojevski on kujutanud. Muuseas, tänasel päeval tehakse ekskursioonegi teemal „Dostojevski Peterburi”. Jätame kõrvale kahtluse, kas seesugusel kirjandusetundmisel on erilist mõtet, nendime lihtsalt fakti. Oma süžee alusmotiividki leidis Dostojevski harilikult ajalehest, ka need kõik on tänaseks välja selgitatud.

Niisiis, Dostojevski tegelased ja romaani tegevus jäljendavad väliselt elu ja reaalset maailma. Dostojevski üksühesel lavastamisel oleks nagu pidanud toimima samal põhimõttel: see, mida näeme, on see, mida näeme.

Sarnet on oma teose teinud hoopis teises tinglikkusenivoos. Ma julgen oletada, et ta on selleks mõjutusi saanud Lars von Trieri „Dogville’ist”. Trier teatavasti vihkab nõnda hullult Ameerikat, et oma jalga Ameerikasse ei tõsta, kuigi teeb Ameerika-teemalist kunsti.

Ma ei tea, kas Sarnet on Peterburis käinud, XIX sajandi Peterburis kindlasti mitte, ja ta on oma filmi lavastanud võtmes, mida võiks nimetada „Täna mängime Dostojevskit”.

„Dogville’i” kehatu-nähtamatu Jutustaja filosofeerib, temalt kuuleme isegi looduskirjeldusi, ta portreteerib tegelasi, ta teab nende minevikku, samuti seda, mis toimub tegelaste hinges – sinna teatavasti kaamera ei ulatu. Dostojevskil vastab sellele autorikõne, Sarnetil impersonaalne Jutustaja nagu Trierilgi.

Trieril on Jutustaja roll ilusti kooskõlas „Dogville’i” teatritinglikkusega ning aja- ja ruumimõõtme lõhkumisega, mida võimaldab vorm „Täna mängime …”.

Ma ei mõtle siin, et Jutustaja sobib teatrisse. Sobib samavõrra kui eepika dramaturgiasse, samavõrra teatrisse kui filmi, see tähendab, et küllaltki vähe ning ainult väga põhjendatult. Ma mõtlesin, et kui film on lahendatud teatritinglikkuse nivool, siis on Jutustaja olemasolu rohkem kooskõlas tervikuga kui näiteks realistliku filmi puhul.

„Dogville’i” võiksime žanreerida üheruumifilmiks, samuti Sarneti „Idioodi”, kui abstraktset hulka üldse konkreetse arvuga saab väljendada, olgu pealegi selleks arvuks üks.

Valitud tinglikkuseaste võimaldabki näitlejatel „ruumi” sisse ja „ruumist” välja käia, näiteks ilmub juba proloogis lupsti Mõškini ja Rogožini sekka Lebedev (Taavi Eelmaa). Nii saab kujutatava ajastuga mängida, panna Dostojevski tegelased suitsetama filtriga sigarette, vürst Mõškinil võib olla rahakott pangakaartidega, tegelased räägivad dialoogides praegust (tänava)keelt jne.

Selline tinglikkusenivoo pöörab argielu märgiliseks, teeb selle rohkemal või vähemal määral sümboli sarnaseks. Sarneti „Idioodis” näeme sümbolprostituute laterna all nagu Trieril olid sümbolgangsterid ja sümbolpolitseinikud, näeme sümboljalgratturit ja sümbollasteaia jalutuskäiku, mis kõik annavad mitmetähenduslikkuse.

Terve ruum muutuks nagu kiriklikuks, mis on Dostojevski religioossusega kenasti unisoonis. Mis sest, et ruum on mõneti katoliiklik, kuid Nastasja Filippovna portree on õigeusuikoon ning muusikalgi on idakristluse mõjutisi. Muusika on üldse kõrgel tasemel. Ma arvan, et seebisõbrale on see päris raske pähkel, kuid mulle meeldib. Kunstivälise plussmärgina olgu lisatud seegi, et niisugune sümbolruum ei nõua produtsendilt just väga paksu kukrut.

3.

Kolmandal katsel vaatasin filmi lõpuni.

Nastasja Filippovna femme fatale’ilikkus süvenes – ja seda suudeti hoida kuni lõpuni. Samuti Mõškini jeesuslikkus, mis iseenesest on väga raske ülesanne. See on täidetud. Paralleelitõmbamine on alati problemaatiline.

Jah, Mõškin on Jeesus, selles pole kahtlust. Aga kes on siis Nastasja Filippovna? Kas Maarja Magdaleena? Mõned uurijad peavad Maarja Magdaleenat, Jeesuse ustavat naisjüngrit, kelle Jeesus pööras patust pühaks, koguni Jeesuse ametlikuks naiseks, kuigi uus testament seda meile ei ütle. (Muidu poleks ta saanud Rooma võimudelt luba matta Jeesus ja minna Jeesuse hauale, selline anti ainult seaduslikule abikaasale.)

Dostojevski ise läheb veel kaugemale: tema võtmes oleks Mõškini ja Nastasja Filippovna oodatav abielu nagu teineteisest ammu kaugenenud Jeesuse ja kiriku uus kokkusaamine, tähendab, tõeline maailmaparandamine, headuse võit kurjuse üle.

Sarnet pole sellise kõrgelennulisusega kaasa läinud, ta on mõõtu pidanud, on olnud tänapäevane, sõnumikuulutajana selles filmis autorina usuleige. (Ma ei räägi siin tema ideoloogiast, mida ma ei tea.) Ta on võtnud Dostojevskilt filmi kaasa puhta ja räpase, kõrge ja madala armastuse, kuid pole suurt tegelenud religiooniga, mis oletatavasti oleks vaatajale jäänud päris võõraks. Ja võib-olla ka tegijatele endile, sel juhul oleks filmis tunda olnud võltsi silmakirjalikkust. Ent kaasa on võetud Dostojevski suured mõtted egoismist ja haiglasest häbist, masohhismist ja endale kurjategemisest.

Sarnet toob esile Dostojevski kohati uskumatud pöörakud (kahe reiviku, Mõškini ja Rogožini sõprus), kujutab teistki armukolmnurka Aglaja–Nastasja Filippovna–Mõškin ja paneb need rivaalitsema.

Risto Kübar mängib veenvaks Mõškini tavaloogikat välistava tegevusjada, Katariina Unt teeb sama Nastasja Filippovna rolliga. Dostojevski romaani mõlemad raskuskeskmed toimivad filmis võrdselt hästi.

Ka kõigi teiste rollid on tasemel, usun, et põhjuseks on filmi teatripärasus. On ju meil enamik näitlejaid teatris tööl.

Hea film, pagana hea ja püha film! Mind lausa rabas, ma poleks uskunud, et eestlane suudab nõnda mõjukalt Dostojevskit interpreteerida.