Hayao Miyazaki, elamise teejuht

ANDREI LIIMETS

Hayao Miyazaki loomingu retrospektiiv 20. – 24. IV Sõpruses ja Elektriteatris

Kunagi tegi animaator kõike: joonistas pilte, mõtles välja loo, liigutas nukke, värvis, tegeles kaameraga ja salvestas oma maailma loomiseks isegi helisid ja hääli. Nüüd domineerivad joonisfilmide tegemisel kvantiteet ja spetsialiseerumine. Animaatorist on saanud hammasratas enneolematus joonisfilmide massiproduktsioonis ja animeeritud telesarjade tulvas. Animatsioonist on saanud lihtsalt elukutse ja animaator on sama tähtis kui ükskõik kes teine tööliinil.1

Tsiteeritut võiks pidada värskeks kriitikaks filmitööstuse aadressil: toetub see ju üha enam fookusgruppidele, seriaalsusele, kassatulule ja publiku lihtlabase meelelahutusvajaduse rahuldamisele. Need sõnad pärinevad aga 1979. aastast, mil nende autor Hayao Miyazaki valmistus lavastajadebüüdiks ning tema maagiline maailm oli vaid fantaasia meistri kujutelmas. Miyazaki karjäär ja maailmavaade on olnud vastupidine kõigele, mida ta tsiteeritud tekstis hurjutab: anonüümsus, tehislikkus, üheülbalisus, lihtsustatus. Tema loodud ekraanimaailm on lopsakas, mitmekihiline, ainulaadne, visuaalselt kirju ning moraalselt mitmetahuline.

Kompromissitu lihtsate valikute vältimine ning järjepidev süsteemivastasus pole lavastaja edu kahandanud, pigem vastupidi. Kõigest 11 täispika filmiga on Miyazaki nimest saanud peaaegu et animatsiooni sünonüüm. Teda jumaldatakse kodumaal ja imetletakse läänes, tema jälgedes sammub terve põlvkond lääne animatsiooni olulisima Pixari stuudio animaatoreid. Pole ime, et 76aastane vanahärra ei malda, vaatamata sellele, et on korduvalt ähvardanud seda teha, kuidagi pensionile minna. Lõputu infovabaduse ja keskendumisvõimetuse, laamendava materialismi ja enesekeskse künismi ajastul on tema tööd kui killuke paremat, helgemat ja tasakaalukamat maailma.

Miyazaki on hoidunud teravatest vastandustest, kõikehõlmavatest žestidest ning binaarsest maailma mõtestamisest hea-halva, õige-vale või koleda-ilusa teljel. Paula Maueri illustratsioon Miyazaki retrospektiivi plakatil.

Miyazakiga seondub enda kõrval Furby inetuks peletisteks kahandav Totoro, väikesed järjekindlad plikatirtsud ja hallipäise mehe sõbralik silmavaade. Seetõttu võiks arvata, et teda ja ta loomingut kannab läbivana edasi soe inimlikkus ja siiras ligimesearmastus. On igati kohane nimetada Miyazaki maagilist realismi (või realistlikku maagiat) humanistlikuks, kuid igasuguste ismide pookimine tema loomingu külge tundub ette luhtunud lihtsustusena. Kui pool maailma näib endiselt uskuvat, et joonisfilmid on lastele – Miyazaki on oma filmid rihtinud peaaegu alati igale eale sobivaks –, kannavad tema maailmanägemist keerukad ja konfliktsed motiivid.

Vanameistri kodustuudios Ghibli, mille ta asutas loomevabaduse saavutamiseks 1985. aastal koos teise animelegendi Isao Takahataga („Jaanimardikate haud“,2 „Printsess Kaguya lugu“3 jpt), ollakse legendaarselt kidakeelsed ja armastatakse privaatsust. Harukordse võimaluse piiluda nende loomeprotsessi pakub dokumentaalfilm „Unistuste ja hullumeelsuse kuningriik“.4 Miyazakil tundub olevat kaks nägu. Üks on missiooniga unistuste vanaisa, lahke ja südamlik mees, kes käib pärast 60tunnist ja kuuepäevast töönädalat pühapäeviti kohalikku jõge koristamas. Teine aga kunagine idealist, kes on hakanud inimkonna tervemõistuslikkuses ajapikku kahtlema ja nendib, et ei sobi XX sajandi inimesena elama XXI sajandisse. Ghibli stuudios tuleb arvuteid või nutiseadmeid tõesti tikutulega taga otsida. Ehkki Miyazaki on oma kuulsaimast filmist „Vaimudest viidud“5 peale kasutanud siin-seal arvutite abi, on Ghibli leivanumbriks pöörase täpsuse, pühendumuse ja ajakuluga tehtud käsitöö, mis ajaks iga lääne stuudio juhtkonna masendusest juukseid katkuma. Ghibli vaata et arhailist mõtteviisi ning töörütmi illustreerib dokis tõdemus, et Takahata ei jõua ühegi oma filmi lõpetamisel tähtaja lähedalegi, samuti filosoofiline mõtisklus Miyazaki poja Goroga teemal, miks ja millist animatsiooni ta tegema peaks. Vaevalt et „Jääaja“ sarja“6 jumal teab mitmenda osa produtsendil sama palju pead murda tuleb.

Miyazaki paneb dokis küsimärgi alla ka filmitegemise kui sellise. Otsiva loomuga inimesena kahtleb ta, kui palju sest hoole ja armastusega tehtud tööst lõpuks kasu on. Võib-olla on see kõik üks tühi vaimunärimine ja tuuletallamine, mis ei takista kuidagi maailma tarbimisjumala tahtmist täitmast ega keskkonnakao teed minemast. Tehnilise perfektsionismi ja töönarkomaania juures (räägitakse kümnete tuhandete piltide ümberjoonistamisest) on Miyazaki ideaal kaugel ego väljendamisest filmimeediumi kaudu. Seda tõestab tema soovitus saata lapsed pideva (Miyazaki loodud) multikavahtimise asemel loodusesse.7

Loodus on Miyazakil kesksel kohal ja kõigile Valdur Mikita fännidele ja teistele metsas uitajatele peaks tema maailm olema eriti südamelähedane. Miyazakil on üht-teist öelda ka Eestis lõkkele löönud metsade hoidmise või rahaks raiumise kohta. Ühes intervjuus on ta öelnud „Printsess Mononokes“8 mööda metsi tuterdavate vaimude kohta: „Ma ei suuda neid täpselt määratleda, aga neist sai animeerituna midagi väga rõõmustavat. Nad ei tee mitte midagi ja neil on üksnes vaatleja roll, kas pole? Kui vaadata loodust kasuliku või kasutuna, pole need hinged kasulikud, ja teatud mõttes ongi loodus täis asju, mis pole meile kasulikud. Keskkonnaprobleemid leiavad lahenduse, kui lakatakse loodust hoidma sellepärast, et see on kasulik, ja hoitakse seda ka põhjusel, et see pole kasulik. Tuleb heita kõrvale vananenud mõtteviis hinnata midagi üksnes kasulikkuse põhjal, ja mõista, et loodus on kõik, ka kasutu.“9

Miyazaki loodus pole aga lihtsalt idülliline ja kutsuv paik, kus lesida päikeselõõsas ja kuulata linnulaulu. See on ka armutu, ootamatu ja mõistetamatu elav keskkond, millega inimesel on targem alandlikult leppida. „Printsess Mononokes“ jahivad ahned inimesed maagilise metsavaimu pead, Miyazaki teise filmi „Tuulte oru Nausicaä“ 10 keskmes on samuti tugev ökosõnum. Siin ei vali peategelased looduse ja inimeste konfliktis poolt, vaid vaatavad mureliku südamega pealt. Deemoni haavatud prints Ashitaka ja lendlaual kõrbe kohal liuglev Nausicaä pole klassikalised kangelased, kes viivad head võidule, vaid nagu sild kahe maailma, inimeste ja looduse, kasuliku ja kasutu vahel. Sellest tasakaalupunktist kaugenemine sunnib Miyazaki muretsema ja naasma üha uute filmidega.

Miyazaki filmid ei paku keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi, paljudel pole ka ilmselget lõppu. Ta on hoidunud teravatest vastandustest, kõikehõlmavatest žestidest ning binaarsest maailma mõtestamisest hea-halva, õige-vale või koleda-ilusa teljel. Miyazaki filmid on pealtnäha lihtsad, lastelegi arusaadavad, kuid tegelikult väga kihilised. Üks filmi „Minu naaber Totoro“11 veebiarvustus kõlab lühendatult nii: ei süžeed, peategelast, vastast, nalja, seletusi, melodraamat, õppetunde, algust ega lõppu, kuid see on ikkagi üks kõigi aegade paremaid filme. „Unistuste ja hullumeelsuse kuningriigis“ püüab abiline Miyazakilt välja uurida, miks „Kiki kulleriteenuses“12 inimkeeli kõnelnud kass ei ütle midagi pärast peategelase võluvõimete kadumist. Too nendib tüdinud muigega, et vahel oleme me lihtsalt sõnatud.

Miyazaki püüab siiski leida oma filmides lahendusi keerukatele vastuoludele ja inimlikele dilemmadele ning sõnastada need vähemalt pildikeeles. „Printsess Mononokes“ metsavaimu pea maha raiunud palgasõdurit Jigot kujutataks igas lääne filmis vastiku kurjamina, Miyazaki näitab teda aga teadmatuna oma tegude tagajärgedest. Ta on öelnud, et maailm koosnebki suuresti võimalust mööda lahketest inimestest, kes kuulavad ülevalt tulnud käske, ei kahtle neis eriti ega mõtle oma tegude laiematele tagajärgedele. Kui need inimesed tingimusteta hukka mõista, tuleks hukka mõista suurem osa inimkonnast.

Veel jõulisem näide on tema kõige autobiograafilisem ja seni viimane teos „Tuul tõuseb“13 jaapanlastele Teises maailmasõjas hävituslennukeid disaininud aviatsioonifanaatikust Jiro Horikoshist. Lavastajat ennastki ise­loomustava vasikavaimustusega näeb Jiro sinetava taeva poole pürgimises õilsat ja kaunist eesmärki. Ta on nõus selle nimel ohverdama suurema osa oma elust ja tegutsema isegi vastu tuberkuloosi põdeva abikaasa tervise huvidele. Filmi melanhoolne toon ja kibe tõdemus, et südamega tehtud töö tulemusena külvatakse surma ja hävingut, on kui inimkonna järjekindla enese­hävituse nukker sedastus.

Miyazaki kunst kaotab ära meid näiliselt eraldavad piirid. Tema helgetes, kuid kurbust, kaotust, surma ja hävingut tunnistavates filmides näidatakse tegelasi mitmest sageli vastandlikust küljest. Keegi ei käitu rangelt ratsionaalselt ega etteaimatavalt. Oluline pole kujutada saatust, vaid tahet, on Miyazaki öelnud. Oluline pole sihtpunkt, vaid teekond. Seda võiks pidada naivistlikuks ettekujutuseks, kui tulemus poleks kirevatest toonidest, fantastilistest elementidest ja kunstilistest liialdustest hoolimata nii äratuntavalt inimlik, usutav, alati eneseteadlik, enesekindel ja kategoorilise hinnangu või kitsendava määratluseta.

„Isegi kerglased filmid peavad olema emotsionaalselt siirad,“ on Miyazaki lausunud ühes loengus. „Filmid ei tohiks olla loodud tegevusetust närvilisusest või igavusest. Neid ei tohiks kasutada vulgaarsuse tunnustamiseks, rõhutamiseks või võimendamiseks. Pean nentima, et ma ei salli Disney töid. Minu meelest näidatakse neis üles põlgust vaataja suhtes.“ 14 Miyazaki suhtub oma vaatajasse küll austuse ja armastusega, provotseerib pehmelt ning õpetab ilma jutlustamata. Tema filmidele tänu on maailm pisut parem paik, on siis neist mingit mõõdetavat kasu või mitte.

1 Hayao Miyazaki, Starting Point: 1979–1996. Viz Media, Subs. of Shogakukan Inc, 2014.

2 „Hotaru no haka“, Isao Takahata, 1988.

3 „Kaguya-hime no Monogatari“, Isao Takahata, 2013.

4 „Yume to kyôki no ôkoku“, Mami Sunada, 2013.

5 „Sen to Chihiro no Kamikakushi“, Hayao Miyazaki, 2001.

6 „Ice Age“ 1 – 5, 2002 – 2016.

7 Sven Vabar, Maailma elluärkamine. – Teater. Muusika. Kino mai 2005.

8 „Mononoke-hime“, Hayao Miyazaki, 1997.

9 Hayao Miyazaki, The Elemental Power of the Forest Also Lives Within the Hearts of Human Beings. Rmt: „Turning Point: 1997–2008“. Viz Media, Subs. of Shogakukan Inc, 2014

10 „Kaze no Tani no Naushika“, Hayao Miyazaki, 1984.

11 „Tonari no Totoro“, Hayao Miyazaki, 1988.

12 „Majo no Takkyubin“, Hayao Miyazaki, 1989.

13 „Kaze Tachinu“, Hayao Miyazaki, 2013.

14 Hayao Miyazaki, Thoughts of Japanese Animation (1988. aasta loeng). Rmt: Starting Point: 1979–1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming