Facebook kui ülemaailmne inimkaubandus

Peeter Piiri

Paar Harvardi nohikut lõi selleks Facebooki, et inimesi saaks võrrelda kui lihakäntsakaid – nad tassisid eliitkooli crap’i Internetti. Facebook on päris elus olemas suhtlusvõrgustiku projektsioon, simulatsioon virtuaalmaailmas.        Mängufilm „Sotsiaalvõrgustik” („The Social Network”, USA 2010, 120 min), režissöör David Fincher, stsenarist Aaron Sorkin. Osades Jesse Eisenberg, Andrew Garfield, Justin Timberlake, Rooney Mara, Rashida Jones jt. Linastub Eesti kobarkinodes.  Kunagi aastaid tagasi vältisin ma veel hoolega mis tahes suhtlusportaale. Tundus võõrastav, et otsest vahetut suhtlemist minu ja mu sõprade vahel asendab kuiv, kiretu klahviklõbistamine. Ega see olnud mingi põhimõttekindel hoiak, pigem teatav vastumeelsus nagu ka kunagi varem mobiiltelefonide suhtes. Ajapikku sai mulle aga selgeks, et kõige parem viis  oma nooremapoolseid tuttavaid kiiresti kätte saada on minna Interneti suhtusportaalidesse, kuna ei e-postkastis ega MSNis neid enamasti pole. Seega tegin endale konto Orkutis, mis oli tollal Eestis kõige levinum portaal, sest Rate oli ja on minusuguse jaoks ikka liiga jälk. Riputasin sinna mõned pildid ja kirjutasin koguni iseloomustusse paar krõbedat sõna. Lõin kontaktid endale vajalike inimestega ja mõnda aega oli kõik korras. Siis, paar aastat tagasi,  kolis üsna järsku suurem osa Orkuti rahvast üle Facebooki. Nende inimeste kontod olid alles, aga neid endid polnud seal kohal. Pärast mõningast vastupunnimist tuli minulgi sinna järgneda. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et uus populaarne suhtlusportaal polnud ei parem ega kasutajasõbralikum. See oli ja on praegugi minu meelest üles ehitatud arusaamatult ja ebaloogiliselt.   

David Fincheri film „Sotsiaalvõrgustik”, mis kujutab Facebooki loomist, oli valgustava toimega. Nüüd tean, miks Facebook on nii karjuvalt kasutajavaenulik, miks on ta täidetud mingi tarbetu ja ebapraktilise pahnaga. Asi on selles, et paar Harvardi nohikut, s.t Ameerika ja koguni maailma mõõtmes eliitklassi võsukest, lõid Facebooki selleks, et inimesi saaks omavahel võrrelda nagu lihakäntsakaid. Eliitkooli pildialbum digitaliseeriti ja muudeti interaktiivseks  keskkonnaks, kus sai online hoida ennast kursis koolieluga ja kus teatud inimeste sõbrastaatus oli prestiiži küsimus. Vaat sina oled minu sõber, sa oled edukas ja tubli, aga sina jällegi oled luuser ja keegi ei taha sind oma sõbraks. Või siis, et minu staatus on vallaline ja praegu olen ma diskol, kus ma just põrutasin peldikus mingit rabavat tšikki. Põhimõtteliselt tassisid nad eliitkooli crap’i Internetti. Millest ma endiselt aru ei saa, on see, miks selline totrus  on nii populaarne.     

Termin „sotsiaane võrgustik” pärineb sotsioloogiast ja massikommunikatsiooni teooriast ning põhimõtteliselt ei tähista see  midagi muud kui inimestevaheliste seoste võrgustikku, mida siis mitmete meetoditega uuritakse ja analüüsitakse. 1980.-1990. aastatel tekkis arvutite ja võrguga tegelevate visionääride (kellest paljud olid muide üsna vasakpoolsete vaadetega) hulgas idee Internetipõhisest ühisvõrgustikust, mis suurendab mitmeid kordi ühiskonna mobiilsust ning tekitab nn avatud diskursuses võimaluse, nii et kõik inimesed, sõltumata oma staatusest,  saavad kaasa rääkida kõigis ühiskonnale olulistes asjades. Põhimõtteliselt loodeti uut tüüpi nn osalusdemokraatia tekkimisele, kusjuures võtmeteguriks on Internet. Sellest vaimust olid algselt kantud ka näiteks sellised Internetikeskkonnad nagu meie Delfi, failivahetusvõrgud nagu Napster ja suhtlusportaalid nagu Facebook. Muidugi selgus peagi, et uut tüüpi demokraatia jääb kättesaamatuks unistuseks, kõigi nende uute ja vahvate asjadega aga  õnnestub huvitaval kombel ropult raha teenida. Selgus ka, et kõigil nendel leiutistel nagu ka üleüldse Internetil on omad varjuküljed. Avalikud foorumid muutusid peldikuseinteks, kuhu igaüks võis pori loopida, failivahetusvõrgud jällegi piraatluse ja igat sorti viiruste taimelavaks. Aga Facebook ja teised suhtlusportaalid? Need on nii uued asjad, et on veel vara nende mõjust ühiskonnale rääkida, aga üht-teist on juba selge. Me juba teame, et Rate’i abil saab  pedofiil omale soetada suurepärase lasteporno kogu ja hankida kergesti teavet võimalike ohvrite kohta. See pole minu arvates kõige suurem põhjus ärevust tunda. Facebooki olemuses eneses on midagi õõvastavat, millele kummastaval kombel viitab ka filmi pealkiri. Tegelikult ei ole Facebook ju iseenesest „sotsiaalne võrgustik”. Facebook on päris elus olemas suhtlusvõrgustiku projektsioon, simulatsioon virtuaalmaailmas. On oht, et selline libasuhetega  libavõrgustik võib hakata inimesele asendama tegelikke inimestevahelisi suhteid, tegelikku suhtlust. Ja kui see nii juhtub, on see leiutis saavutanud oma algsele eesmärgile – tuua inimesed kokku – risti vastupidise eesmärgi.       

Nüüd lõpuks ka filmi juurde: minu arvates ei ole David Fincheri see film väga õnnestunud. Ta pole osanud piisaval määral välja tuua Interneti ja ühiskonna vastastikuse mõju probleemistikku. Ootasin „Seitsme” ja „Kaklusklubi” autorilt tibakene teravamat ja sügavamat lähenemist niivõrd huvitavale temaatikale. Iseenesest on ju tore suurelt ekraanilt jälgida peategelase, ühe Facebooki looja Mark  Zuckerbergi (muide, suurepärane roll Jesse Eisenbergilt) käekäiku ja eetilisi valikuid. Justin Timberlake mängib võluvalt Napsteri kurikuulsat loojat Sean Parkerit ning üldse võib filmis näha ehedaid rolle noortelt näitlejatelt. Samas jääb aga vägisi tunne, et peale esitatud psühholoogilise draama pole tegu muu kui hiiglasliku Facebooki PR iga, ohjeldamatu reklaamikampaaniaga. Ma ei saa seega kuidagi nõustuda seisukohaga, et neil, kes ei tea midagi Facebookist,  pole mõtet seda filmi vaatama minna. Vastupidi, Facebook ei puutu asjasse. Seda filmi saab täiesti vabalt vaadata kui tavalist Hollywoodi psühholoogilist draamat, kui jätta kõrvale asjaolu, et tegelased jahuvad vahetpidamata Facebookist ja rahast. Nõnda, et vastav bränd kinnistuks ikka piisaval määral vaataja alateadvusse. Niisiis tähelepanuväärne, ent samas minu arvates siiski suhteliselt ebaõnnestunud katse käsitleda seda teemat.  Ei tea milles asi? Ehk polnud filmi loojal lihtsalt õnne? Või oli stsenaarium kuidagi mannetu? Või tegid produtsendid filmilavastaja elu kibedaks? Ei tea. Psühholoogilise draamana kõlbab see film aga vaadata küll ja kes otsib kinolinalt seda tüüpi meelelahutust, see ei pea kahetsema, tema piletiraha pole siiski päris raisku läinud.