„Eesti lugudes” ainest jätkub Eestis tahetakse adrenaliini, võitu, raha, õnne, tervist, USA moodi olla ja palju muud

Rein Tootmaa

Kui eelmine „Eesti lugude” filmivalik („Normaalne inimene”, „Töölise portree”, „Keelatud vili” ja „Helene elukool”) sisaldas lugusid Eesti inimeste töistest ja majanduslikest muredest ning materiaalsest toimetulekust, siis seekordses filminelikus siirdutakse baasist pealisehitusse ehk siis tegeldakse peamiselt sellega, mis materiaalselt kindlustatud Eesti inimeste kupli all toimub ning milliseid tegevuslikke vorme see reaalses elus on võtnud.    

     

Enne retseptsiooni tuleks aga see pealisehituslik ollus ehk siis Eestis väljakujunenud (nihestatud/manipuleeritud!?) kollektiivne teadvus ja psüühika siinkirjutaja nägemust mööda määratleda, sest just sellest pinnasest on kõik need filmilood tõukunud. Kui iseseisvus taastati (tegelikult juba paar-kolm aastat enne seda), hakati meil rääkima Euroopasse minekust. Tegelikult oli juba siis näha ja on praegu veel rohkem näha, et  ei hakatud minema ega mindud mitte Euroopasse, vaid põrutati otse Ameerikasse. Esiteks seetõttu, et see, mida Euroopa all mõeldi (EWaegset Euroopat) polnud enam olemas; teiseks seetõttu, et tänast Euroopat eriti ei tuntudki, ja kolmandaks seetõttu, et Ameerika mõjud olid liiga tugevalt ja võimsalt juba siia jõudnud. Ameerikalik elulaad ja väärtusorientatsioonid, mille eest Euroopa oli jõudnud juba kaitsehoiaku sisse võtta (mistõttu vana hea Euroopa  on seal siiski veel hinges), tungisid siia ilma igasuguse vastupanuta. Veel enam: see võeti vastu hurraa-vaimustusega ning see on paarikümne aastaga paljudel kuplialuse ikka üsna paigalt nihutanud. Milline see praegu on, sellest need pooletunnised filmid oma põhisõnumis ehk (taotluslikult või mitte) pajatavadki.     

„3, 2, 1 – ilus hüpe” (Rottfilm, 2010), režissöör, operaator ja monteerija Mihkel  Soe, platsiheli Tarvo Schmeimann, Jevgeni Berezovski, Jaan Tootsen, heli järeltöötleja Tarvo Schmeimann, helilooja Rein Fuks, produtsent Kaspar Kaljas. ETV eetris 24. XI 2010.   

Filmi peategelane Toomas mõtestab oma elu sellega, et hüppab langevarjuga alla maaga  ühenduses olevatelt objektidelt (hoone, antenn, sild, kalju). Ise ta põhjendab oma kiiksu nii: see olla lihtsalt inimlik soov teha midagi uut ja teistmoodi. Ta ei küsi endalt, kas see ikka on uus ning millal ja mispärast selline asi võis tekkida ning kuidas meie esivanemad küll ilma sellise asjata hakkama said, ilma selleta olid ja oma elu mõtestasid. Toomas ütleb filmis, et kui elada sellise mõttega, et iga järgmine päev on sama mis eelmine, võiks küsida, et mis elu see siis oleks, mis mõttega. Oma perekonnale asja selgitades ei saa ainult tema isa asja tuumast aru, teised püüavad mõista ja aktsepteerivad tema hobi. Ja kindlasti on Toomasel õiguski: maailm on nii segi omadega, s.t juurutatud elumudelid ja käibivad olemisskeemid ei paku ei vaimule ega hingele enam miskit kosutust ega võimalda ka enam loomingulist lähenemist. Seega tuleb rahuldust otsida mujalt. Toomas ütlebki, et ei talu mingeid kuradi probleeme  ja et see inimese kuradi argipäev on mingeid kuradi muresid ja jamasid täis, aga sinna ülesse mingid lollused nagu eriti ei ulatu; et mingi kuradi riigikord või kellegi rikkus või vaesus või ebaõiglus ei puhu seal ülal üldse pilli. Ja see ca 1,5 minutit vaba langemist teeb ta iga kord vabaks ja õnnelikuks ning ta teeb seda ainult puhtalt meeldimise pärast.       

Siit kerast hargneb palju niite, aga neid kõiki lahti harutada ja lõpuni kerida pole õnnestunud ei filmitegijatel ega ole mõtet siingi seda teha, liiga palju jääks lahtisi otsi. Tähtis on, et Toomase mõtlemine ja tegutsemine on üsna adekvaatne väljundiline tulem omadega p…s ühiskondlikust olemisviisist. Sedasama leiab tegelikult ka teistest selle neliku filmidest: ujujad  „Vanades kalades” saavad tavaolemisele kompensatsioonilise rahulduse suhtelises kaaluta olekus viibimisest, lauljad „Laulvas linnas” laulmisest (kuigi sellele pole filmis viidatud, teame omast käest, et laul teeb rinna vabaks ja rõõmsaks) ning õnneotsijad „Üleriigilises õnnes” saavad oma adrenaliini kampaaniate korraldamisest ja depressiivsetest enesetapukatsetest.     

„Laulev linn” (Meteoriit, 2010), režissöör ja monteerija Mikk Rand, operaator Christjan Johannes Kask, helis kasutatud Euroopa kultuuripealinna segakoori sisse lauldud laule, produtsent Aet Laigu. ET V eetris 9. II  2011.   

Filmi pealkiri on muidugi eksitav, pole filmis kuskil näha ühtegi laulvat linna, on vaid kamp amatöörlauljaid, kellest on Tallinnas kokku  pandu Euroopa kultuuripealinna segakoor. Sellest filmist on kõige ehedamal kujul näha, kui palju me siin Eestis tegelikult ameerikaliku väärtusseadumuse järgi elame. Nimelt valmistub koor sõitma Hiinasse, et osaleda seal toimuvatel 2010. aasta „Maailma Kooride Mängudel”. Ja kui teised riigid ja rahvad võtavad asja rahulikult, siis eestlased lähevad võitma. Nad näevad hirmsalt vaeva ja valu nii siin ette valmistades (hääleproovid, noodist lugema ja laulma õppimine,  meeste kiirvärbamine koori) kui ka juba Hiinas olles (varane ärkamine, pikad proovid/ ootamised/sõitmised ja mitu korda päevas esinemised), nii et vaba aega polegi. Filmi lõpus võtab üks meeslaulja asja selgitada: Venezuela kooris oskab ainult dirigent laulda, indoneeslased ei tunne nootigi, aga meie oleme ju kõvad mehed, meie tulime siia kuldmedalite järele. Kuldmedal koju tuuaksegi, sest kuidas teisiti. Ameerikas tahab ju igaüks ikka parim ja esimene olla ning eks meie nende usinate järgijatena peame samamoodi talitamata ja tahtma. Sellise teotsemisviisi praktikas (nii majanduses kui ka pealisehituslikes sfäärides) toob iga edulugu endaga kaasa mitu murelugu. Film juhib tahes-tahtmata tähelepanu ka sellele, et kas on ikka vaja Eesti tutvustamisele maailmas nii palju tähelepanu pöörata, riigi hea kuvandi loomise nimel nii palju vaeva näha, samal ajal kui meie inimesed ei ela siin  just mitte väga hästi ega ka kuigi õnnelikult. (Näiteks on meist väiksemaid riike, kes sellise asjaga üldse vaeva ei näe; pigem hoiavad oma elulaadi saladuses ja pingutavad hoopis selle nimel, et hoida seda välismõjudest vabana, nagu seda tehakse näiteks Bhutanis.) Jah, oleks siis veel, et luuakse tegelikkusele adekvaatset kuvandit, aga luuakse ju võltskujundit ja seda nii sise- kui välisriiklikult. Aga ka seda oleme õppinud Ameerikalt.       

„Üleriigiline õnn” (Osakond OÜ, 2010),  režissöör ja stsenarist Anne-M ari Neider, autor-stsenarist Minna Hint, operaatorid Arvo Vilu, Kullar Viimne, Margus Sikk, Minna Hint, Janne Remm ja Anne-M ari Neider, monteerijad Anne-M ari Neider, Minna Hint ja Fred Fasanov, produtsent Mari Kallas. ET V eetris 28. XII 2010.     

 „Üleriigiline õnn” ongi film, mis kõik selle, millest kaks eelnevalt käsitletud linateost räägivad ning siinkirjutaja eespool kõneles, ilusasti kokku võtab. Filmiümbrise tagakaanel teavitatakse: 2003. a. eurobaromeetri uuringu kohaselt oli Eesti elanike eluga rahulolu näit Euroopa Liidu praeguse 27 liikmesmaa seas peaaegu kõige madalam, tahapoole jäid vaid Bulgaaria ja Rumeenia. Aga näe imet, seitsme aastaga on mingite statistiliste imevigurite  järgi Eestist saanud riik, kus õnnelike inimeste protsent on järsult suurenenud ning kohekohe jõutakse ka majanduslikult Euroopa viie jõukama riigi hulka.   

Film räägib meile Eestist aastaid eemal elanud ning nüüd siia naasnud kunstniku Minna Hindi loo ja läbi tema silmade ka loo üleriigilisest õnnest Eestis. Minna läks vahetusüliõpilasena viis aastat tagasi Inglismaale, maksis kogu oma raha ära üüriks, hakkas seal tööle ning teenis lihtsamate töödegagi seal nii hästi, et sai raha maitse suhu.  See tekitas hasardi, et kui palju õnnestub raha kõrvale panna, et kas raha teeb õnnelikuks, saab selle eest kõike osta, mida hing ihaldab. Rabas 14 tundi päevas ja tundis end iga päev elava laibana, aga ta ei lasknud ennast sellest häirida, sest tema eesmärk oli raha teenida. Nüüd on Minna tagasi Eestis ja näeb siin, et enamik tema sõpradest on mustas masenduses. Samal ajal viib Kristiine kaubanduskeskus läbi kampaaniat „Üleriigiline õnn” ning mingid tegelased loovad juba „Üle-eestilist Õnnepanka”, mis peaks kokku viima abivajajad ja abipakkujad ning looma üleriigilise heategude vahetamise keskkonna. Ent ühel „Õnnepanga” strateegiakoosolekul kuulutab Mees Jumalast (à la deus ex machina), et nii nagu inimese organismi hoiab elus vereringe, nii on õnne elushoidmiseks ka vaja mingit vereringet ning õnne vereringeks on raha. Ikkagi tõde, mis sest, et poolik.         

Raha Eesti inimestel tõepoolest napib, aga on õnnelik olemiseks ikka see kõige peamine tegur. Filmis on palju tegelasi ja esitatakse erinevaid seisukohti, kõik kokku üks küsimuste pundar. Et filmi lahtised otsad kuidagi kokku siduda, tuuakse sisse Minna õde (pastor?)  Kertu Toots, kes peab õnnelik-olemise eelduseks alandlik-olemist: Martin Luther olla öelnud, et abielu on parim alandlikkuse kool, aga inimesed ei tahtvat seda kooli läbi teha, oma mina teise omaga jagada ega sellega arvestada. Tema sõnutsi on õnnelik olla väga lihtne, tuleb lihtsalt Jumalaga sõbraks saada ning luua perekond. Ka see ei ole täistõde, aga vale ometi mitte. Nagu eelmisestki filminelikust välja tuli, pakub meie kaasaeg vähe hingetoitu, ilma selleta  aga hing kärbub. Ning sellises olukorras ei saa õnnelik-olemisest juttugi olla. Kogu olukorra päästavad sel korral (nagu eelmisel korral helge „Helene elukool”) ära aga ujujad.     

 „Vanad kalad” (Kuukulgur, 2010), režissöörid Katrin Maimik ja Triinu Ojalo, operaatorid Andres Maimik, Mihkel Soe  ja Urmas Reisberg, helioperaator Horret Kuus, monteerija Argo Valdmaa, produtsent Andres Maimik. ETV eetris 15. XII 2010.

Selles filmis lehvib kõige rohkem elutervet hoiakut. Kuigi ka vanakalade seltskonnas on üks, kes asja kohustuslikus korras võtab: peab dieeti, ujub tõsiselt ja tahab veteranide MM-il ikka võita. Teised võtavad asja rahulikult ning tunnevad veesolemisest ja ujumisest lihtsalt mõnu. Asja kasulikkust aga põhjendatakse teaduslikult,  ekraanile kuvatakse tekst, et vedelikus viibimine on sarnane kaalutuse kogemusele kosmoses, suhteline kaalutus on oluline organismi elujõu taastaja. Ning filmi lõpus ütleb EN SV meister ujumises ja veepallis 1960.1970. aastatel, endine tuuker ja vetelpäästja Olav Lukin: „Kõigile, kes tahavad kaua elada: ärge jookske, vaid hakake ujuma! Jooksmine kulutab jalgu, ujumine ei kuluta.” Kogu ujujate seltskond oskab vääriliselt hinnata ka sõprust ja koosolemistest (mida filmis ka korduvalt näidatakse) rõõmu tunda.         

Filmitehnilisest ja -kunstilisest küljest on need dokid eelmisest filmivalikust kokkuvõttes natuke nõrgemad ja seda kõike erinevatel asjaoludel. On näha, et „Ilus hüpe” ei ole kokku monteeritud mitte konkreetse filmi tegemiseks sihipäraselt filmitud materjalist, vaid varem võetud (vanadest, eri aegadest) kaadritest, millele on üht-teist siis filmi tarbeks (kui see mõte tekkis) juurde filmitud (ilmselt kaadrid hüppamistest Tallinna teletornist). Tulemus fikseerib  küll tegelikkust kenasti, kuid kogu film mõjub kuidagi kontseptsioonituna ja on oma eksleva kompositsiooniga kunstiliselt nõrgavõitu, hing oleks nagu sisse puhumata jäänud. Ja kuigi filmi režissööriks/operaatoriks/monteerijaks on ainuisikuliselt märgitud Mihkel Soe, selgub tiitrites, et õhukaadreid on kasutatud kolmest kaamerast ja oli ka kolm teise kaamera meest. „Laulva linna” pildi on üles võtnud koguni kuus meest/kaamerat – mis kompositsioonilisest ja  stiililisest ühtsusest siin üldse rääkida! Hea, et monteerijad sellest tohutust info- ja pilditulvast on üldse filmi kokku saanud.     

    Kui filmikunstilise poole pealt olid eelmisest filmivalikust parimad „Helene elukool” ja „Töölise portree” kui sihiteadlikult filmitud kaadritest kokku pandud ja kindla kunstilise käega monteeritud linateosed, siis siinsest nelikust on samalaadsed „Vanad kalad” ja „Üleriigiline õnn”, milles on samuti näha tegijate sihipärast kunstitaotluslikkust. Lisaks muule  kunstipärasele on „Vanades kalades” iga alajaotuse pealkirja taustapildiks sümboolne kujundkaader: vormil pöörlev pottsepakeder, kehal kokteili klaasi valamine, sõprust sümboliseerib õuna neljaks lõikamine. „Üleriigilises õnnes” kasutatakse üsna sageli kunstilis-groteskset vastandamist (ülisuur plakat „Üleriigiline õnn” – samanimeline 75grammine šokolaaditahvel made in Estonia; supi- ja õllesegune „Kodutute öö 2010” Vabaduse väljaku telgis – peente  roogade degusteerimine restoranis jm). Nii et kokkuvõtteks võiks öelda, et kahe esimese kallal on rohkem vaeva nähtud filmi korraliku kokkupanemisega, kahe teise puhul aga rohkem linateose kunstilise tulemuse nimel. Filmide muusikaline taust on ühtlaselt hea, kinnitab ja võimendab pildilis-kõnelist sõnumit. Nii on „Ilusas hüppes” lisaks Rein Fuksi tagasihoidlikele meeleolulistele helitöödele omal kohal Gustavo Santaolalla „La Pastida” kui ka Airi „Radian”, lennu-igatsuslik Birds’N’Brassi „Sort of Soul” ja The Doorsi taevaliku-puudutuseigatsuslik „Touch me”. „Laulvas linnas” on eputatud küll klassikalis-modernse muusikaga (Edlund, da Palestrina, Tormis, Pärt, Sisask, Malcolm Lincoln), kõige filmiolluslikumalt kõlab aga ABB A „Money, money, money”, eriti selle korduvalt kasutatud ja koori poolt võimsaks lauldud fraas „It’s the rich man’s World”. Kui „Üleriigilises õnnes” on muusika valdavalt  pildile lojaalse sekundeerija rollis, siis „Vanades kalades” loob see prevaleerivalt ka ise meeleolu: The Beatlesi „When I’m SixtyFour” ja Roy Orbisoni „In Dreams” on nii sisendusjõulised helitööd, et ei jäta kedagi külmaks; ei neid, kes külmad nagu kalad, ega neid, kel leegitsevad südamed rinnus. Vaadatud ja käsitletud filmide põhjal võiks kokkuvõtteks öelda, et Eestis annab elada ja võib ka õnnelik olla. Tegelikult on elu igal pool  enam-vähem ühesugune: inimesed käivad tööl, saavad selle eest raha ja kulutavad siis selle ära. Mõnele piisab selleks, et õnnelik olla, vähesest, teisele ei jätku paljustki. Mis viimastest saab, pole siiamaani veel õnnestunud kindlaks teha. Kui õnnelikult eestlased järgnevatel aastatel elavad, mis laulu Eesti rahvas edaspidi laulab, kui kiirelt vanainimesed lähitulevikus ujuma hakkavad ning kui palju eestlasi ja kustkohast õige varsti alla hüppama hakkab, selgub  kindlasti järgmistes „Eesti lugudes”.