Autori õigustest teise osapoole pilgu läbi

ANU KRABO

aa_sirp_15-05_0040__art_r1

Jaanuari keskel käis ajakirjandusest läbi uudis ligi sajast noorest filmitegijast, kes astusid Eesti Kinoliitu, et seista uue ja õiglasema autoriõiguse seaduse eest. Mul on väga hea meel, et loomeliit uusi liikmeid juurde sai, aga kogu aktsioon jättis ometi lahtisest uksest sissemurdmise mulje. Eelmise eelnõuversiooniga ei olnud rahul ei autorid ega produtsendid ning seaduseelnõu oli juba saadetud põhjalikule ümbertegemisele. Uus parandatud eelnõuversioon valmis 27. jaanuaril.

Mitmel korral olen kuulnud seisukohta, nagu oleks autoriõiguse seadus oma nimetuse tõttu just autorite õiguste seadus ning peaks reguleerima loominguga tehtavaid ostu-müügi tehinguid autorite huvides. Seadust on eelkõige vaja ikka selleks, et reguleerida tehingute käigus tekkivaid suhteid – millised õigused loovutab üks ja omandab teine pool. Kui autori loodud teos jääks autorile, siis ei oleks teose omandiõiguse kuuluvuse üle üldse vaja pead murda. Seega ei ole autoriõigus vajalik mitte ainult autoritele, vaid ka teisele osapoolele. Püüangi siinkohal selgitada teise osapoole seisukohti, laskumata sügavale juriidikasse ning pidades silmas ainult filmivaldkonda.

Kõrvu on jäänud autorite hirm, et uue seaduse järgi hakatakse algupäraseid teoseid ilma autorite loata muutma. Tahan siiski südamele panna, et ka filmi produtsent armastab filme ja peab teost väärtuslikuks täpselt sellisena, nagu autor on selle algselt loonud. Eetikat on raske seadusesätetega reguleerida, ometi on see meile kõigile oma töös oluline teenäitaja.

Autoriõiguse seaduse muutmine algatati peamiselt seetõttu, et 1992. aastal vastu võetud seadus oli vananenud ja seda tuli ajakohastada. Audiovisuaalteoste puhul on praeguses kehtivas seaduses palju hästitoimivaid sätteid, mida ei ole mõistlik uisapäisa muuta. Iseseisvuse ajal valminud filmide autorite varalised õigused on viimase 22 aasta jooksul läinud automaatselt tootjale üle ja see mudel on end õigustanud. Täiendusi ja parandusi oli tarvis eelkõige Eesti NSV ajal loodud filmide õiguste osas, sest nende kohta ei ole seadus päris selgesõnaline.

Uus autoriõiguse seadus peab siin looma õigusselguse, mitte takistama filmide levikut. Kuna puutun iga päev kokku Tallinnfilmi filmide autoriõiguste probleemidega (Eesti filmi instituut haldab Tallinnfilmi filmistuudio kollektsiooni), ei soovita ma minna tagasi süsteemi juurde, kus iga filmi leviküsimus taandatakse autori ja produtsendi vahelisele läbirääkimisele. See põhjustab ainult vaidlusi.

Filmiprodutsendi rolli filmide valmimisel ja levitamisel ei maksa alahinnata. Filmide eelarved on suured ja leviplaani valmistatakse ette sama põhjalikult nagu filmi tootmist. Kõik osapooled on huvitatud, et film leviks, koguks tuntust ja võimaluse korral teeniks midagi ka tagasi. Lihtne loogika ütleb, et mida rohkem levitehinguid, seda rohkem laekub ka autoritasusid. Selleks peab aga produtsendile jääma vabadus neid tehinguid sõlmida. Kui levitamise üle otsustab kogu loominguline kollektiiv (filmi puhul kuus autorit), jääb produtsendil üle vaid käsi laiutada ja järele mõelda, kas tal tasubki enam filme teha.

Ääretult kahju oleks, kui kunagi valmivad uued „Hullumeelsused“ ja „Georgicad“ ei jõua vaatajateni pelgalt seetõttu, et asjaosalised ei ole saavutanud kasutusviisi kohta kokkulepet. Autori oskus tajuda ümbritsevat maailma tundlikult ning seda loomingu kaudu edasi anda on ainulaadne anne. Me ei tohiks koormata autoreid administratiivset laadi küsimustega, vaid laskma neil pühenduda loomingule ja jätma teatud ülesanded produtsentidele.

Ometi tundub mulle, et paljud audiovisuaalautorid tahavad loomingu suhtes neutraalsete tehnoloogiliste detailide üle natuke liiga palju ise otsustada. Autoriõiguse seadusse ei ole mitte kunagi võimalik kirja panna kõiki olemasolevaid ja tekkida võivaid filmide tehnoloogilisi levitamis- ja kasutusviise. Seetõttu tuleks usaldada produtsenti, oma ala spetsialisti, kes teeb vastavad otsused ise. Miks peab stsenarist vaevama pead selle üle, kas film edastatakse filmivaatajale, s.t lõppkasutajale, traatide või õhu kaudu?

Kõige tähtsam on tagada filmide kättesaadavus. Filmivaataja ei peaks muretsema, kuidas jagunevad varalised õigused ja mil viisil jaotatakse tema raha autorite ja produtsentide vahel senikaua, kuni kõik osapooled oma kohustusi viisakalt täidavad. Kui aga lõppkasutajale on filmi vaatamine takistatud, siis on tal täielik õigus küsida: miks? Kui maksumaksja raha eest valminud filmid ei ole kättesaadavad, siis mina küsiksin küll, milleks need siis tehti.

Seadus, mille me nüüd vastu võtame, jääb kehtima pikaks ajaks. Selle aja jooksul jõuab sirguda uus režissööride ja produtsentide põlvkond. Kui Eestisse jõuab Netflix vms, siis kuidas me tagame nende režissööride filmidele levi sellises võrgus? Kui füüsilised andmekandjad kaovad, milline on produtsentide ettekujutus failide levist ja sellega seotud õiguslikust raamistikust? Kas me tahame sätestada eilse päeva näitel geograafilisi piiranguid või oleme ELi ühtse digituru poolt? Ärgem vaielgem oma murede üle, mõelgem parem, millise tuleviku me tahame luua järgmistele autoritele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming