Arusaamatus filmivaldkonnas

Andres Laasik

Sõnavõtt Eesti Kinoliidu korralisel üldkogul 9. IV 2013 Möödunud eesti filmi juubeliaasta oli täiesti edukas, rahvas tuli kenasti kinno omamaist filmi vaatama. Ent lisaks juubeliaasta sündmustele ja uutele teostele oli aastal 2012 avalikkuses võrdlemisi palju ka juttu filmivaldkonnast ja just sellest tahan rääkida. Jaanipäeva künnisel kuulutas ajaleht Postimees tähtsa filmireformi tulekust. Filmitootmist ja muudki selles valdkonnas põhiliselt rahastavast Eesti Filmi Sihtasutusest (EFSA) pidi peagi saama Eesti Filmi Instituut (EFI). Tollal ja hiljemgi jagasid seletusi toimunud muutuste kohta mitmed ametnikud ja funksionäärid, kes selle muutusega kokku puutusid. Kui proovida kokku võtta välja pakutud muutuste sisu, siis räägiti turundusest, arendamisest ja terviklikkusest. Väga ilusad sõnad. Noored tüdrukud saavad Ameerika ärikooli eksamil kindlasti selliste märksõnade väljaütlemise puhul väärt hinde. Tegelikult pole midagi selget ja arusaadavat Eesti Filmi Instituudi kohta ei filmiinimestele ega laiemale avalikkuse öeldud. Sealsamas jaanipäevaeelses Postimehe loos poetas Ülo Pikkov lause „Venemaal nimetati ka miilits politseiks umber” väljendamaks ettevaatlikku skepsist toimuva suhtes. Ja kui arvestada, et EFI-l on samasugune juriidiline kehand nagu EFSA-l, partnerlussuhted on vormilt samasugused, siis on selliseks hinnanguks alust. Mis kõige tähtsam: poetatud teravmeelsus on oma sisult arusaadav, kirjeldab kujundlikult olukorda. Nõnda selgelt pole kavandatavaid muutusi ja nende vajalikkust veel seletatud. Kuigi muudatuste vajadus on filmivaldkonnas õhus juba pikemat aega ja vähe on neid, kes senise Eesti Filmi Sihtasutuse langust taga nutavad, sealhulgas selle viimane juhtkond, kes tunnistas avalikkuse ees ausalt väsimist. Selles pole midagi häbiväärset ja ka avameelsust seda tunnistada tuleks kiita.

Kui kampsuni esimene nööp on valesti kinni, võib ju nööpimist jätkata, kuid tulemus on nagu on. Edasi tulid avalikkuse ette probleemid EFI nõukogu liikmete nimetamisega. Avalikkuse ette kerkinud teemasid oli mitu, kuid arusaadavam oli vahest nõue, et filmivaldkonda tundvaid inimesi oleks EFI nõukogus rohkem. Minister Lang tuli siin kohtumisel riigikogu kultuurikomisjonis protestijatele vastu. Omal algatusel tuli kokku filmiorganisatsioone ühendav Eesti Filmi Nõukoda, kelle leitud kaks esindajat EFI nõukogusse minister ka nimetas.

Hoolimata sellest, et konflikti arusaadav pool sai justkui lahenduse, protestid siiski jätkusid. Tuli ilmsiks, et erinevad grupeeringud pidasid nõudval toonil kirjavahetust nõukogu liikmetega. Liikusid ringi protestikirjad, kuhu koguti allkirju. Äge arutelu toimuvate muudatuste üle käis ühismeedias. Elavalt arutleti persoonide üle, asi läks isiklikuks. Põhimõtetest ja väärtustest oli juttu vähe, asi oli arusaamatu, seepärast kajastus see etapp peavoolumeedias napimalt.

Teravust lisas olukorda ka EFSA kohta just sel ajal ilmunud riigikontrolli audit, mille ajastatus oli kummaline. See oleks justkui pidanud kinnitama vajadust senine EFSA laiali lammutada, millele tegelikult vastuseisu polnudki, või siis oli seda vähe. Vähemalt osa riigikontrolli etteheidetest olid arusaadavad. Sellest hoolimata kirjutati auditile vastulauseid, mille sisu jäi hämaraks.

Peale EFI temaatika pakkus filmivaldkond ühiskonna tarbeks möödunud poolaastal veel ühe piruka – üllitise „Eesti filmi arengusuunad”. Pikk ja põhjalik dokument kannab peamiselt üht mõtet, et filmivaldkond vajab raha, soovitavalt kohe ja palju. Muu on võrdlemisi segane. Isegi terminoloogias on segapudru, puudub isegi arusaam, kuidas ühte või teist filmivaldkonna nähtust eesti keeles nimetada. Rahaküsimine on Eestis aga muutunud põhjusega ja põhjuseta nii sagedaseks, et „Eesti filmi arengusuundade” peamine mõte kaob hädaldamiste sisse nagu nõel heinakuhja.

Filmirahast rääkimise puhul ei saa mööda minna ühest teemast. Kogu aeg tekib siin võrdlusmoment teatri rahastamisega, mida väljendab hästi lause „Näete, neil on aga meil ei ole”. Siiamaani pole teatri- ja filmiraha võrdlust esitatud kordagi nii, et asi oleks sisukam lihtlabasest kadedusest. Teema kukub avalikkuse ette arusaamatusena. Äkki oleks kasulik sellist lähenemisviisi kui kontraproduktiivset üldse vältida?

Mis siis toimus? Valdkonna põhiline rahastamise institutsioon vahetas juhtkonna. Tegemist on normaalse, lausa hädavajaliku protsessiga, mis on sama loomulik kui hambapesu. Eriline on see, kui palju selle protsessi juurde käis müra. Rahva ette paiskus suur hulk arusaamatust. Viimasel ajal on müra hakatud nimetama helisaasteks, nii on ka filmivaldkonna juurde kuulunud teatud saastatus.

Meedia tähendab vahendamist. Omast kogemusest tean rääkida, et toimetajate käed jäävad müra summutamisel lühikeseks. Kui kuumad emotsioonid on õhus, siis tuleb neid ka vahendada, olgu pealegi taotlused segased ja seletused ebamäärased. Ei oska öelda, et möödunud poolaastal oleks meedia meie filmidest rääkides midagi väga valesti teinud. Oleks kajastataval objektil selgust ja väärikust rohkem, oleks ka tulemus teine.

Pealegi harjub inimene saastega kergesti. Pilti, et filmi teemal käib mingi arusaamatu jahumine, ei maksa üle tähtsustada. Möödunud aasta oli eesti linateoste poolest tegelikult väga tugev. „Seenelkäik” pani ühiskonna ühest uuest teosest rääkima. Kinos käinud inimeste kogusumma teeb au eesti filmi tegijatele. Juubeliüritused läksid igati korda: rahvas tunnetas, et miljonil eestlasel on filmi alal palju, mille üle uhkust tunda. Nii et hoolimata segadusest ja mürast jääb aasta 2012 filmi alal ajalukku kindlasti kui tugev ja tulemusrikas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming