Arbeit macht frei

ANDREI J. LIIMETS

Mängufilm „Sauli poeg“ („Saul fia“, Ungari 2015, 107 min), režissöör László Nemes, stsenaristid László Nemes ja Clara Royer, operaator Mátyás Erdély, helilooja László Melis. Osades Géza Röhrig, Levente Molnár, Urs Rechn ja Todd Charmont.

„Sauli poeg“ on väljapaistev filmidebüüt nii lavastaja László Nemesile kui ka peaosalist Sauli mängivale Géza Röhrigile.

„Sauli poeg“ on väljapaistev filmidebüüt nii lavastaja László Nemesile kui ka peaosalist Sauli mängivale Géza Röhrigile.

Kaader filmist

Ajalool olla komme ennast korrata: eelmise sajandi alguses nõudsid Euroopa rahvad kõva juhikätt, nüüd on see lihtsate lahenduste ja tugevate liidrite ihalus taas eredalt lõkkele löönud. Sõnades podisevast, kuid pinna all rahvusriikide nääklemise küüsis hingitsevast Euroopast on kirjutatud pikalt ka Sirbis.* Pagulaskriisi tõttu on ürgne võõraviha end kommentaariumide sopaste seinte vahelt välja ramminud ning leidnud tee avalikku diskussiooni. Ungari ja Poola on asunud end vabastama siduvatest ahelatest ülejäänud kontinendiga, Prantsusmaal rühib edukalt edasi paremäärmuslik Front National, üle ookeani võistlevad USA vabariiklased presidendikandidaadi koha pärast justkui selle nimel, kes suudab ehitada oma riigi, rahva ja/või rassi ümber kõrgema müüri. Seda, mis sai läänemaailmast eelmisel sajandil säärase retoorika lahvatamise järel, meenutab „Sauli poeg“, irooniliselt just Ungarile võõrfilmi Kuldgloobuse võitnud ja nüüd ka Oscarit tõotav film.

Nimitegelane Saul (Geza Röhrig) on Auschwitzi koonduslaagri Sonderkommando liige, vang, kes töötab ühes oma vangistajatega lootuses, et ehk jätavad natsid ta eluküünla seetõttu kustutamata või vähemalt gaasikambrijärjekorras viimaseks. Juba avatiitritest näeme, et prognoositav lisaaeg ei ületa sellises rollis mõnda kuud, selle eest tuleb aga maksta kaaskannatajate tapalavale juhatamisega. See pole küll vähem räbal eksistents kui neil, kelle elutult lõtvu jäsemeid Saul kambrites kokku korjama peab – ikka selleks, et teha ruumi järgmistele ohvritele. Ja nii uuesti ja uuesti, jõudmata mõeldagi, kas see on õudne lõpp või lõputu õudus.

Sonderkommando tegelik roll ja olemus on pakkunud ajaloolastele üpris elavat vaidlusmaterjali. Pole lihtne hinnata, kas nad olid kollaborandid, kes abistasid massimõrvareid pajukipisku eest, või teistest holokaustis elu kaotanutest pikemalt kannatama sunnitud ohvrid – õigupoolest on teada päris mitu Sonderkommando korraldatud mässukatset. Selle küsimusega on sunnitud haakuma ka vaataja, kelle lavastaja László Nemes sunnib peaaegu kaheks tunniks nägema maailma Sauli pilguga. Rõlge ja mehaaniline massihukkamiste tsükkel võtab ootamatu pöörde hetkel, kui Ungari juudist mees leiab oma vaevu hingitseva poja ühest kambrist välja tirituna ning otsustab kõigi õuduste keskel matta ta koos rabi ja kombekohase talitusega.

Saul ilmub pilti juba esimeses kaadris ning sealtpeale on võimatu temalt pilku pöörata. Esiteks seetõttu, et Röhrigi ümbritsevast koledusest peaaegu täielikult tuimestatud ilme on oma mikroemotsioonides rabavalt ilmekas, ning teiseks sellepärast, et filmis lihtsalt ei lasta mujale vaadata – ei pakuta vaatajale suuremat plaani ega võimalust puhata. Kaamera ripub Saulil kaasas justkui takjas, kui mees juhatab lapselikult süüdimatu olekuga järjekordse rongitäie saabujaid laagri keldrite pimedusse. Ümberringi toimuv tuleb enamasti kokku panna detailidest ja kontuuridest, helidest ning vilksatustest. Selline pidev teadlik disorientatsioon, mis surub vaataja justkui osalisena toimuva keskele, on vormiliselt meisterlik saavutus.

„Kõik saavad tööd ja hea palga,“ kinnitab saksakeelne hääl taustalt, kuniks kõnetatud vabastatakse riietest, ennekõike aga väärisesemetest. Võimatu on öelda, kas mõni neist usub kuuldut, kuid vaataja teab nagu Saulgi täpselt, mis saab edasi. Kahinana ilmuvad taustale summutatud appikarjed ning abitud löögid vastu seinu. Sauli ilme püsib muutumatuna, vaataja sisikond on aga tõenäoliselt krampi kiskunud juba enne kümmet minutit. Ei pea seega vist lisamagi, et „Sauli poeg“ on erakordselt raskesti seeditav, võigas oma armutus realismis ja vaatamiskogemusena lämmatavalt masendav. Isegi napp eetiline lunastus, mille poole Saul ilmselt endalegi üllatusena ja täiesti irratsionaalselt püüdleb, ei paku erilist tröösti. Erinevalt paljudest sõjakoledustest kõnelevatest Ameerika filmidest ei üritagi Nemes panna üksikindiviidi looga kuidagi unustama valitsevat õudust või seda kahandada. Vastupidi: Saul liigub selles kõiges ringi nagu Franz Kafka „Protsessi“ peategelane Josef K – võimetuna lõputust labürindist kuhugi pääsema, selles midagi muutma.

„Sauli poeg“ pole muidugi ainus möödunud aasta festivalimenuk, mis meenutab Euroopa rahvussuhete karmi minevikku. Näiteks mustvalge teekonnafilm „Aferim!“ (Radu Jude, 2015) mõjub oma rassilise suunitlusega vaenukõne ning elavalt portreteeritud üleolekuga vähemuste suhtes isegi päevakajalisemalt poliitilisena. „Sauli poeg“ on Ungaris põhjustanud pigem vaidlusi riigi rolli üle holokaustis, mille tragöödia lõpuni hõlmavat kujutamist mängufilmis on seni peetud sageli võimatuks. Hitleri viimase lahenduse tagajärgedest ongi filmilindil võimsaimad jäljed dokumentaalkaadritena, alustades Alain Resnais’ pooletunnise meistriteosega „Öö ja udu“ ning lõpetades Claude Lanzmanni üheksatunnise (jah, 566 minutit) mammutfilmiga „Shoah“. Isegi Steven Spielbergi seitsme Oscariga pärjatud „Schindleri nimekiri“ mõjub võrdluses üpris sentimentaalse, tunnetuses isegi pehme ja dramaatilisele efektiivsusele vaatamata turvalisena.

Küsimus pole aga niivõrd selles, kas „Sauli pojal“ on midagi uut ja päevakajalist öelda või näidata. Sõda on põrgu, ütleb ju niigi enamik sõjafilme, jättes küll vaataja säästmiseks justkui üht-teist rääkimata ja leides lootuskiire kas kangelaste õilsuses või osaliselt õnnelikus lõpus. Nemes pole mööndusi teinud. Sõda on siin üksnes põrgu. Kogu lugu. Ja Nemes niivõrd ei ütle ega näita, vaid sunnib – kuivõrd see ekraani kaudu üleüldse võimalik on – läbi elama, selle keskel olema, mis on seda hämmastavam, et tegu on tema esimese lavastajatööga. Imelapseks teda küll pidada ei saa: kui mitmed tipplavastajad nagu Orson Welles, Louis Malle või Xavier Dolan on küpsenud kahekümnendate keskpaigaks, siis Nemesil on elukogemust juba 38 aasta jagu. Kuid, mis puudutab debüüte, siis on tegu ühe silmapaistvama saavutusega vähemasti viimasel kümnendil.

Ma ei ole kindel, kas vaataja väljub kinost parema inimesena või saab klassikaliselt katartilise elamuse osaliseks. „Sauli poeg“ manab aga Euroopa mineviku deemonid ette piisavalt jõuliselt sundimaks tegema kõik võimaliku selleks, et ajalugu ei korduks.

*Jüri Reinvere, Hirm kaotada rohkem, kui on juba kaotatud. – Sirp 22. I 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar