12 vaadet Eestile

Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust

TÕNU KARJATSE

Saavutusjanus harrastussportlased, majandusministriks ihkavad noored, linnahalli lonkav valvur, helilooja, kelle esimesed tööd on juba klassika, tüdruk, kellele ballett tähendab lapsepõlve, autot ja naist otsiv vanapoiss, märkamatu mootorrattapolitseinik, entusiastlikud karuputkehävitajad, moslemist humanitaartöötaja, tüdruk, kes peab saavutuseks oma esimest kohta poejärjekorras, esoteerika pärast tülli läinud vanapaar ja alati kaunis Stroomi rand. Need on 2014. ja 2015. aasta „Eesti lood“: 12 eripalgelist ja ka eri tasemega telejutustust Eesti ühiskonnast, nii nagu seda on näinud peamiselt BFMi taustaga noored filmitegijad. Siin on lugusid, mille kujundlikkus sööbib mällu, kuid on ka neid, mis ei ulatugi oma subjektist kaugemale ja ununevad õige ruttu. Seekordse saagi juures tuleb taas ilmsiks tõik, et ei loe, kas oled noor või juba kogenud filmitegija – peamine on oskus kasutada audiovisuaalse meedia vahendeid. Algajad filmitegijad võivad ära teha neile, kel kogemust juba rohkem, kõik sõltub loost ja selle edasiandmise julgusest. Tänavused „Eesti lood“ näitavad uute tulijate potentsiaali. Kui loota näiteks kultuuriministeeriumi ja Eesti Filmi Instituudi propageeritud ja kureeritud mahukale „Eesti Vabariik 100“ projektile, võiks ju arvata, et noorte võimekus leiab peatselt kasutust.

„Eesti lood“ sai 12 aastat tagasi alguse kui Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Filmi Sihtasutuse ühine projekt toomaks väikese eelarvega teledokumentaali vahendusel esile kohalikke tõsielulugusid. „Eesti lood“ on end filmivallas juba tõestanud tegijatele olnud hea ja peaaegu ainuke võimalus hoida südamelähedastel teemadel lühifilmidega nii-öelda kätt soojas, filmikarjääri alustavatele autoritele aga šanss näidata oma taset ka väljaspool kooli. Noorte kineastide ETV ekraanile ja portaali jõudvad lühifilmid on märk , et ulatuslikumat tähelepanu väärivad ka need tööd, mis on seni „tudengifilmidena“ suuremast levist kõrvale lükatud ja laiema avalikkuse ette ei pääsegi.

„Eesti lugudega“ debüteerisid tänavu Maris Kerge, Markus Orav, Ingel Vaikla, Marta Pulk ja Madis Reimund. Enamik neist on oma loo juures tegevad nii režissööri kui ka operaatorina. Palju tähelepanu on pööratud kaameratööle ja pildiliselt on tulemus ka nauditav, küll aga tuleb mõnede filmide juures välja liigne usk sellesse, et sõnaline osa kannab ka ilma visuaalse katteta. See lööb kohati tempo maha ja peatab jutustuse voo. Rääkivad pead võivad sobida küll telesaatesse, aga ajaliselt piiratud lühifilmis peaks nende kasutamisega olema ettevaatlikum. Märkus ei puuduta seejuures ainult noori, tänavu debüteerinud tegijaid. See, mis filmis kõlama jääb ja mille kaudu lugu vaatajani jõuab, on meeldejääv kunstiline kujund. Kui see on leitud, on pool tööd tehtud.

„Eesti loo“ formaadi kujund peaks ideena olema inimene ise, tema lugu praeguses Eesti ühiskonnas. Sellele on enamik tänavusi lugusid ka rajatud: inimest ongi portreteeritud tema tegevuse või emotsiooni kaudu. Erandiks on Markus Orava „Stromka“, kus on püütud näidata tallinlaste üht armastatumat randa. Avakaader on imeilus: paksus lumesajus jalutavad aeglaste kitarririffide saatel inimesed. Kaunist pildikeelt jagub peaaegu kogu filmile, kuid see jääb ka ainsaks plussiks. Keskset tegelast esile ei kerki, ehkki filmis oleks neid küll, kelle kaudu lugu üles ehitada. Argsi ja vargsi on kaamera püüdnud näidata ka Stromka varjupoolt, pätte ja narkareid, aga režissööri liigne ettevaatlikkus on filmist välja jätnud ka need, kelle hääl ja kohalolek annaksid Stroomi rannast mitmekülgsema, usutavama pildi. Nii jääbki „Stromka“ ilusaks postkaardiks, mis mõjub kui Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse tellimustöö.

Kohakeskne on ka Ingel Vaikla „Majavalvur“, film laguneva linnahalli valvurist ja hingest Peetrist. Vaikla esimene režissööri- ja operaatoritöö annab hea eeskuju, kuidas töötada pildiga. Trööstitud kaadrid hüljatud suurhoonest justkui kadunud tsivilisatsiooni jäljest ja ühe ajajärgu tummast tunnistajast. Pilti elavdab vaid oma igavesel ringkäigul valvur. Vaikla on näinud vaeva võttekohtade ja kaameranurkade leidmisega selles hiigelsuures hoones ja materjali küllus on näha ka tulemuses. Inimesest oma igapäevaste toimingutega tööl saab kustunud kultuuritemplit hingestav sümbol, mis kannab ja annab lootust, et see koloss hakkab kunagi taas elama. Vaikla laseb Peetril rääkida, ise sealjuures sekkumata. Peetri vaatajaga jagatavad mõtted kujunevad tema töökohustusi saatvaks sisemonoloogiks. Leitud on tasakaal sõna ja pildi vahel: üks toetab teist, tagades vajaliku emotsionaalse laengu.

Marianne Kõrveri ja Kaido Veermäe „Lained ja võnked“ on tänavustest „Eesti lugudest“ üks kunstiliselt küpsemaid. 40 aastat koos elanud ja nüüd lahutada otsustanud vanapaari lugu on tehtud empaatia ja pieteediga, mõlemale osapoolele on antud võimalus väljendada oma seisukohti. Paarisisene konflikt loob hea dramaturgilise pinge ja kogenud filmitegijad on tabanud ka kõnekaid kaadreid. Halenaljakalt ja ühtlasi traagiliselt mõjuvad stseenid esoteerikasse kalduvast vanaprouast mõõtmas importpähklite võnkeid või vanahärrast, kes peab võimatuks leida oma riiulist proua soovitud raamatut. „Eesti lugude“ üsna traditsioonilisse vormi toob mängulist elu suhteliselt tavatu sissejuhatus, kus tehakse „Tere hommikust, põllumehed!“ saatemuusika taustal kokkuvõte kangelaste minevikust. Kõrver ja Veermäe on osanud panna pildi rääkima sõnade eest. Siin saab oluliseks filmi vaatamise kogemus ja selle visuaalne sõnum, ümberjutustamine kaotab mõtte.

Teine mällu sööbiva kujundiloomega film on Jaak Kilmi ja Aleksander Heifetsi „Järjekord“. Suure rõivapoe avamist esimesena ootava linnatüdruku ja maal oma kanade eest hoolitseva vana naise kaudu antakse edasi üks praeguse Eesti akuutsemaid probleeme: sotsiaalne ja majanduslik lõhe linna ning maa, vananeva rahvastiku ning kosmopoliitseid tarbijaväärtusi kandva noore põlvkonna vahel. Mööda tolmust külateed autopoe peatumiskohta liipava vana naise kujund on sedavõrd võimas, et jätab varju talle kontrasti pakkuva linnapreili, kes lubab ka oma lastele rääkida suurest päevast, mil ta esimesena Tallinna H&Mi sisenes. Enamgi veel: selles vanas, eluraskustele allumatus naises on rohkem ürgset eesti jõudu ja jonni, kui uues valitsuskabinetis. „Eesti lugude“ üks suur pluss on see, et sari aitab esile tuua neid Eesti elanikke, kel on seda sütitavat laengut, mis liigse pateetikata siinkandis elu edasi viib. Neid, keda meedia üles ei leia.

Kuid ka siin on erandeid. Pärt Uusberg on oma noorusele vaatamata juba mainekas helilooja ja tema segakooridele kirjutatud „Muusika“ ettekanne oli üks mulluse laulupeo tipphetki. Madis Reimundi „Sisekõla“ teeb katse pääseda lähedale sellele lihtsale inimesele ja suurele talendile, jälgides Uusbergi tema autoriõhtu ettevalmistamisel, EMTA lõpetamisel ja filmi finaalis, laulupeo kontserdil, kui Uusberg astub ise dirigendipulti. Argiselt madala ja vaimselt üleva kõrvutamises on eeskujuks olnud ilmselt Dorian Supini filmid Arvo Pärdist, kuid antud juhul ei teki seda vapustavat efekti. Rääkiv pea seisvas kaadris katkestab filmi sisemise liikumise ja helilooja igapäevatoimetuste näitamine ei tekita edasiviivat kontrasti. Filmis on ilusaid sümboolseid ja unikaalseid kaadreid, samuti mõjub hästi see, et režissöör on lasknud filmi tempot kujundada muusikal. Siiski on tunda mõningast argust selle võttega lõpuni minna ning peataolekut sellise ülla ja tundliku materjaliga ringikäimisel.

Muusikaga seondub ka Maris Kerge ja Erik Norkroosi „Elizabethi mänguväljak“ balletipaar Toomas Eduri ja Age Oksa tütrest Elizabethist. Siin on mitmeid sisulisi elemente, mis peaksid tagama otsetee vaataja südamesse: rahvusvaheliselt tuntud tantsijad ja väike tütarlaps säravas balletimaailmas, mille kulissidetagune elu jääb muidu glamuursete etteastete varju. Juba avakaadritest on selge, et Elizabethi lapsepõlv pole tavaline, sest mitte kõigil pole võimalik tutvuda Veneetsiaga privaatses gondlis ega seista La Scala laval. Lapse eest räägib pilt. Kerge ja Norkroos on saavutanud äärmiselt usaldusliku suhte portreteeritavaga ja kaamera viib vaataja kaasa balletiproovidesse ning etendustele lava taga. See ongi see, mis Elizabethi kujundab. Lõpukaadrid viljapõllus jäävad aga kontekstiväliseks ja arusaamatuks, neisse kirjutatud vastandus pilkupüüdva ja elitaarse tantsukunstimaailmaga ei pääse esile.

Vastandusele on üles ehitatud ka Liis Lepiku intrigeeriva kompositsiooniga „Kahe maailma vahel“. Vaataja saab alles filmi lõpus teada, mis ühendab humanitaartöötajana Süüria põgenikelaagrites tegutsevat araabia päritolu noort naist ja sufistliku müstika vastu huvi tundvat Tallinna noort meest, kes loeb Kelmi klubis eakaaslastele ette oma luulet. Lepiku film on ka sarja ainuke „Eesti lugu“, kus siinne elu ja inimesed pannakse laiemasse poliitilisse konteksti. „Kahe maailma vahel“ räägib Eestist kui avatud ja abistavast lääneriigist, kes täidab oma rahvusvahelisi kohustusi ja kus elavad rahvusvaheliselt kohusetundlikud kodanikud. Eesti-Jeemeni päritolu Kristi kaudu näitab film harva esinevat oskust ja meelekindlust mõelda oma muredest kaugemale ning midagi konkreetselt ka ära teha. Lepik ei kavatsegi rääkida kogu lugu, vaatajal on võimalus see ise kokku panna ja teha omad järeldused igapäevase, näiliselt turvalise ja muutumatu maailma haprusest.

Hoopis teistsugust maailmatunnetust näitab Andres Keil oma filmis „Kellele lüüakse pulsikella“. See räägib terviseajakirjanik Priit Pulleritsu kaudu harrastussportlastest, kellele on saavutustest saanud eesmärk omaette. Ehkki pealkiri varjab endas irooniat, on Keil hoidunud hinnangutest. Ta näitab ja dokumenteerib meest, kellest on enese teadmata saanud iseenda karikatuur. Keil peegeldab üht tänapäeva Eesti iseloomujoont: enese näitamise ja tõestamise vajadust, sealhulgas ka poliitilisse retoorikasse jõudnud loosunglikku püüdu jõuda viie aastaga viie parema sekka. Keili filmi kangelane (antikangelane?) on tulihingeliselt sporti armastav eesti mees, kes hoolitseb eelkõige oma tervise eest. Talle on püha tervis, osalemine maratonidel, Eesti sportlaste esinemine maailmamängudel, vormel 1, korralik auto, edukus tööpostil, truu ja kaunis naine, perekond ja õiged eetilised väärtused. Kes sellest mudelist kõrvale kalduvad ja keda maratonirajal ei kohta, pole konkurentsivõimelised. Keil räägib ennasthävitavate harrastussportlaste kaudu noore ühiskonna lastehaigusest, mille sümptomid pole veel üle läinud. Samal teemal oli „Eesti lugudes“ teisigi filme: eespool mainitud Kilmi ja Heifetsi „Järjekord“ ning Marta Pulga „Lusmägi INC.“.

„Lusmägi INC.“ räägib ambitsioonikatest vendadest Lusmägedest, kes püüavad juba gümnaasiumi lõpuklassides saada jalga ärimaailma ukse vahele. Nad müüvad üle oma koduukse Hiinast sisse toodud kitarrikeeli, edukam projekt on aga ettevõte „Praktikum“, mis vahendab noori praktikakohtadele. Vennakesed mõtlevad suurelt, eesmärgiks on Harvardi ülikool ja majandusministeerium, kikilipsu sidumine on juba selgeks õpitud. Marta Pulk on keskendunud loo peategelastele, vanemad, õpetajad ega klassikaaslased sõna ei saa, kuigi vaatepunktide lisamine oleks aidanud vendade fenomenil paremini esile tõusta. Pulk on tabanud aktuaalset teemat, sest idufirmad ja noorte ambitsioonikus kuuluvad 2010. aastate Eestisse. „Lusmägi INC.“ on poliitiliselt korrektne: siin räägivad noored, kes on otsustanud oma kodukoha elu edasi viia ja pühendada tuleviku sellele, et oma edukuse toel juurde toota majanduslikku lisaväärtust. Vennad Lusmäed räägivad seda, mida ootavad neilt õpetajad ja meie väikese vabariigi juhtkond. Kahjuks ei selgugi filmist, kas ettevõtlikud vennad on pigem erand või polegi ehk tõepoolest vaja muretseda väikeste maakohtade tuleviku pärast.

Taavi Aruse portreteeritud „Vennad Karuputked“ Mihkel ja Madis teostavad end lühema ettevalmistusajaga ning teevad end riigile kasulikuks mürgiste karuputkedega võideldes. Aruse käsitlus on inimlik ja soe, argine ja aus. Suvised nipernaadilikud kaadrid vahelduvad võtetega vennaste kodusest miljööst, mis annab juurde hädavajalikku reaalsuse mõõdet. Pilt ja sõna on tasakaalus, ehkki keskset selget dramaturgilist telge välja ei kujune. „Vennad Karuputked“ on hea Eesti lugu juba selle poolest, et toob esiplaanile need, kes muidu varju jäävad ja keda nii-öelda laulu sisse ei panda.

Meelis Muhu ja Meelis Sülla film „Kiirtee kordnik“ räägib motopolitseinik Toomas Kivilost. Kivilo on üks neist vähestest Eesti liikluskordnikest, kes on saanud mootorratta-alase eriväljaõppe. Film seda ei rõhuta, me ei näe kihutamist ega liiklushuligaanide püüdmist. Selle asemel saab vaataja kaasa elada sellele, kas uhke erivarustusega tsikkel mahub läbi kitsast uksest ja kuidas tuleb selle eest hoolitseda. Ilmselt on viidatud siin koondamistele politseis, mis on jätnud uhke tehnika politseinike endi hooldada, ning arvatavasti soovisid filmitegijad argirutiini näitamisega kummutada märulifilmidest tuttavat kuvandit politseinikust kui üliinimlikust, õigluse eest seisvast kangelasest. „Kiirtee kordniku“ sõnumit ei tulegi otsida politseiameti populariseerimises, pigem on asi selles, et nii nagu parimad turvamehed on märkamatud, tagavad ühiskonna turvalisuse just sellised heas vormis rahulikud mehed, kes jälgivad vaikselt tänavanurgal või võsas liiklust, sekkudes siis, kui selleks tõepoolest tarvidust. „Kiirtee kordniku“ võtete ajal nähtavasti midagi erilist ei toimunud.

Mitte midagi erilist pole ka selles, kui 30ndates eluaastates mees endale naist ja autot otsib. Seda teemat on lahanud oma filmis „Poissmees ja Volga“ kogemustega dokumentalist Aljona Suržikova. Südamliku ja humoorika lähenemisega tehtud film tugineb peategelase, 32aastase kooliõpetaja Miša karakterile. Miša nõudmised on kõrged, sest naine peab olema kena ja arukas ning auto Volga … Siin on tunda hoopis teistsugust visuaalset loojutustamise traditsiooni kui teistes „Eesti lugudes“, seletamatut tungi suurejoonelisusele, aga ka siirast vahetust inimliku saamatuse edasiandmisel. „Poissmees ja Volga“ oleks sobiv aines romantilisele tragikomöödiale, seda enam, et filmi peategelasel on ka potentsiaali see roll ära mängida. Oma taotluslikus meelelahutuslikkuses ja sisulises pehmuses jääb film aga alla veidi teravama käsitlusega „Eesti lugudele“.

Mida andis siis tänavune teledokkide saak? Ühiskonna teravaid probleeme jõudis selle aasta albumisse vähe. „Eesti lugudel“ on küll oma kindel valmimisperiood, kuid on raske uskuda, et Eesti ühiskond oleks aasta tagasi olnud veidi stabiilsem või õigemini igavam kui praegu. Näeme kaunist ja helget Eestimaad, tegusate noorte ja veidi veidrate vanemate inimestega; näeme üht hea majandusliku järje peale pürgivat väikest riiki, mida ei paista ohustavat muu kui seal elavate inimeste endi rumalus. Filmitegijad tunduvad kalduvat otsima turvalisemaid objekte ja teemasid, mis hoiaksid filmi pinnal juba pildilise iluga, ega riski sukelduda sotsiaalselt sügavamale. See jäi selle „Eesti lugude“ seeria juures kummitama. Omaette küsimus on muidugi ka see, mida tahavad näha „Eesti lugude“ rahastajad ja toetajad: kas oodatakse kaunist piltpostkaarti või ehmatavat reaalsust? Vaja on ju mõlemaid.

* 17.04.2015 tehtud parandus helilooja nimes – Pärt Uusberg.

Andres Keil „Kellele lüüakse pulsikella“ räägib spordifanatismi mõttetusest.  Pildil üks filmi peategelasi Priit Pullerits.

Andres Keil „Kellele lüüakse pulsikella“ räägib spordifanatismi mõttetusest. Pildil üks filmi peategelasi Priit Pullerits.

Kaido Veermäe ja Marianne Kõrveri „Laine ja võnked“ üks peategelane Anatol Sügis.

Kaido Veermäe ja Marianne Kõrveri „Laine ja võnked“ üks peategelane Anatol Sügis.

„Vendade Karuputkede“ Miku ja Madise elust rääkiv dokk  on tragikoomiline rabelemine nagu elu ise.

„Vendade Karuputkede“ Miku ja Madise elust rääkiv dokk on tragikoomiline rabelemine nagu elu ise.

3 × kaader filmist

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming