Vastanduvad jõud

Donald Trump võitis sel nädalal vabariiklaste eelvalimised veel kolmes osariigis, nii et nüüdseks on tal teel vabariiklaste presidendikandidaadiks selline edumaa, mida teistel on väga raske ületada. Trumpil on koos 619 delegaadi hääl 1237 vajalikust.

Kuivõrd Trump võib saada vabariiklaste kandidaadiks USA presidendiametisse, siis ragistavad analüütikud ajusid juukseid püsti ajava tulevikustsenaariumi üle, mil Ameerika presidenditoolil istuks Donald Trump. Mees, kes on öelnud, et teda ei huvita NATO ja selle julgeolekugarantiid, et Euroopa kon­fliktid ei vääri ameeriklaste eluga riskimist ning et Vladimir Putiniga saab asju ajada.

Ülimalt populistlik ja kasimatu keelega poliitik, keda süüdistatakse viha ja vägivalla õhutamises, kes on sõna võtnud kõigi vähemuste vastu, olgu need siis naised, latiinod (USA suurim vähemusgrupp ja oluline osa valijaskonnast), loomulikult kõik islamiriikidest pärit põgenikud, kes olla Trumpi arvates terroristid. Trump on väljendanud toetust julmale piinamisele ja massilisele väljasaatmisele.

Tõenäoliselt muidugi isegi juhul, kui Trumpist saaks president, hoiaks administratiivne puhver hullema ära, kuid mõtlema paneb asjaolu, et selliste vaadetega inimene USA presidendikandidaadina üldse tõsiseltvõetavaks on tõusnud.

Kuid Euroopaski on äärmuslikult palju näiteid äärmuslike vaadete esilekerkimisest. Kogu maailm ootab, kas juunikuise Brexiti tulemusena otsustavad britid Euroopa Liidust lahkuda. Brexit on küll konservatiivide algatatud, kuid ka Briti leiboristid on valinud end juhtima äärmuslike vaadetega poliitiku Jeremy Corbyni.

Ungarit valitseb Viktor Orbán, kes on vägagi kriitiliselt Euroopa Liidu suhtes meelestatud ja ähvardanud Ungari lahkumisega Euroopa Liidust. Slovakkias võttis valimistel võidu peaminister Robert Fico populistlik vasaktsentristlik SMER. Poolaski on võimul üsna radikaalsed jõud. Ning Saksamaal ei lähe Angela Merkelil enam pehmelt öeldes hästi.

Presidendivalimised on tulekul Prantsusmaalgi, ning oma šanss on paremäärmusliku Rahvusrinde juhil Marine Le Penil, kes mullustel regionaalsetel valimistel juba häirekella andis. Le Pen on lubanud presidendiks saades korraldada Prantsusmaal samuti Euroopa Liidust väljaastumiseks referendumi, nn Frexiti, lahkuda NATOst ja natsionaliseerida ettevõtted.

Mida sellest järeldada? Häda, häda igavest, võiks vastata luulelainel. Kuid ikkagi, millega seletada äärmuslike populistlike senistele vastanduvate vaadete jõulist esiletungi ning ootamatult suurt populaarsust? Kas asjaoluga, et Euroopa ägab rändekriisis? Slavoj Žižek on öelnud, et Euroopa defineerib ennast liigselt (või on lasknud end defineerida) hirmu kaudu pagulaste ees. Või on asi pigem selles, et sotsiaalne kihistumine ning majanduslik ebavõrdsus on nii siin kui ka sealpool lompi tekitanud suures hulgas inimestes täieliku lootusetustunde ning ainsa väljapääsuna tundub vastandumine kõigele senisele, isegi kui see tähendab senistest väärtustest loobumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar