Uus kunst vanadesse kirikutesse

Friedhelm Mennekes/ T?nud Heli Meisterson

Kölni Püha Peetruse jesuiidikirik  

Kölni Püha Peetruse jesuiidikirikule kuulub suur aare: Peter Paul Rubensi “Peetruse ristilöömine“ (1638). Selle pildi maalis ta oma elupäevade lõpul kogudusele, kus ta oli üles kasvanud ning kus võtnud vastu oma esimesed sakramendid; siia on maetud tema isa. Hauakivi võib veel praegugi näha. Kuid mitte see asjaolu ei viinud kiriku otsustajaid pildi kui kultuurifaktori avastamiseni. Selleni viis tänapäevase kunsti ja kiriku sotsiaalse eraldatuse äratundmine, sest eelmisest sajandivahendusest on kujutav kunst keeldunud igasugusest illustreerimisest ja didaktilisest interpreteerimisest. Seetõttu on see vaba kunst, mis nüüd juba pea hea 20 aastat võtab sisse koha altaril või ka empoorides, ristimiskabelis, tornis, kabelites, kiriku hoovis. Sageli on tegu kunstnikega, kes on pärit kaugemalt, kas Ameerikast või Kreekast, Jaapanist või Inglismaalt või kes teab kust, kuid siiski on mõni alati ka Saksamaalt. Francis Bacon, Eduardo Chillida, Cindy Sherman või Rosemarie Trockel, Marlene Dumas või Anish Kapoor, Joseph Beuys või Günther Uecker. Need kunstnikud ei kasuta ju enam klassikalist ikonograafiat, mille aeg on ümber saanud. Ei, need on värvid, kompositsioonid, abstraktsioonid, mõnikord ka figuurid. Kuid just siin, teisel pool igasugust harjumuspärast arusaadavust, koorub välja kunsti uus mõte. See seisneb küll teoses eneses, enamasti aga selle dünaamilises mõjutuses, ruumi ümberkujundamises. Sel moel avastatakse mõte kui elav dimensioon, mille iseloomust ja mõjust meelitatakse välja uus tükike elu. Siin on see paik, kus, nagu sõnastavad seda ameeriklanna Jenny Holzer ja sakslanna Rosemarie Trockel, esitatakse küsimusi ning soovitakse leida teed iseenese juurde. Siin saavad nad visandada oma tulevikku või leida jõudu selle julgeks kujundamiseks.

Kölni jesuiidikirikus on alati olnud kunsti, kas pildid või skulptuurid, videod või installatsioonid, lisaks vestlused ja kohtumised või vastuolulised diskussioonid. Kunst on alati kohal, irriteerib, ajab segadusse, küsitleb: jah, ta on kehastunud küsimus. Selle küsiva haardega puudutab ta külastajat, nii usklikku kui kahtlejat, laeb ruumi ja kutsub vaatajat sellesse uuel tasandil sisenema. Ka sakraalsusest saab küsimus; seekord aga ümberpöördult, inimest vahetult puudutades, seda küsimust tagasi peegeldades ja inimesele kaasa andes.

Kunst ja kirik on praegu kaks erinevat meelsussuundumust. Kui üks neist hoiab kinni juba ammuilma iganenud põhieeldustest, peab teine need enda jaoks alles kaheldes ja juureldes leidma. Kirik seisab komplekssete traditsioonide pinnasel, kunst on oma modernsete eesmärgiperspektiividega olevikule ja tulevikule suunatud. Kiriku kunstiambitsioonidele vastab täna enamasti taltsutatud õukonnakunst, rahu ja meelehea kunst. Teoreetilist abi ammutab vaba kunst juba ammu naaberaladelt nagu esteetika, filosoofia või kunstiteadus. Teoloogia on siin ammuilma maha kantud. Samal ajal pretendeerib moodne kunst ise inimese ja tema olevikus olemise autentse interpreteerimise monopolile. Kaasaegne kunst on seega in summa antikiriklik ja kirik on sel sajandil kõike muud kui avatud kujutava kunsti ja kultuuri valdkonnale.

Kölnis tehtava töö esmane eeldus on sotsioloogiline refleksioon, ühiskonna autonoomsete valdkondade – majandus, poliitika, õigus, kultuur diferentseerimise tees. Nii saab selgitada kunsti ja kiriku tänase halva suhte tausta. Kui vaadelda selliseid kultuurilisi faktoreid nagu teadus, kunst ja religioon eraldi, muutub mitmehäälne hädakisa, mida iseloomustavad kõik võõristava suhte atribuudid (arusaamatused, alistamine, kartused, konkurents, hirm), praeguste pingete pärast ülearuseks. On vähe abi kellegi süüdistamisest ja kiriku ametikandjate või koguni teoloogide patuoinaks tegemisest nende ilmingute eest. Kuid ei aita ka moraalsele ergutusele apelleerimine. Kunsti ja kiriku suhe on just selline, nagu see on: kahe erisuguse praksisega reflekteerimisviisi vahekord. Siiski on olemas ühine pinnas, mis pakub kõigist sisulistest erinevustest hoolimata võimalusi vastastikusteks põgusateks suheteks. Kuid see pinnas on sööti jäänud. See tuleb uuesti üles harida, et rajada kõrvuti kaks hortus conclusus’t. Siis võiks lõhkuda tarasse värava, mis tuleks aeg-ajalt avada, et avastada ühist. Modernselt väljendudes seisneks see kaasaja ühiskonna mõtestamises.

Kunst ja kirik elavad kumbki omal kombel. Nad erinevad väljenduses, stiilis, neid eraldab vabaduse paatos. Vaatamata erinevustele, eksisteerib ühine vundament, sarnane eesmärk. Hoolimata eraldusjoontest ja autonoomiapüüdlustest, avaneb just siin suuresti tähelepanuta jäänud üles kündmata huvitavate suhete põld. Viimati oli Gregor Schneider, praegu on need Damien Hirst Inglismaalt ja Seán Shanahan Iirimaalt. Mitmed teised kunstnikud eile. Ja tulevikus loodetavasti veel paljud. Kunstis toimub liikumine ja meie liigume koos sellega. Üks neist liikumistest viib mind sageli kodu- ja välismaa kunstiakadeemiatesse. Kõigi maailmajagude tudengid  on huvitatud kunsti ja sakraalsete ruumide kontaktide tulemustest, nii Viinis kui Londonis, Austraalias kui Põhja-Ameerikas, Tšiilis kui Iraagi kurdidega asustatud aladel.