Usk on loodetava tõelisus

Silver Rattasepp

Tehnoloogiausku kasutatakse eitamaks konkreetseid uurimusi ja teadmispõhiseid väiteid Tuntud multifilmisarjas „Futurama”, mille tegevus  toimub tuhande aasta pärast, areneb ühes osas järgmine stseen. Lastele näidatakse õppefilmi üleilmsest soojenemisest, selle tagajärgedest ja lõpuks lahendusest: nimelt heidetakse igal aastal ookeani suur jääkuubik, mis järgmiseks aastaks soojenemise tasakaalustab. Kuna aga inimesed jätkavad saastamist, tuleb igal aastal ookeani heita aina suurem ja suurem jääkuubik – nii lahendatakse probleem igaveseks, teab jutustaja kindlalt. 

See stseen meenus, kui lugesin Kaupo Vipi artiklitest tõukuvaid arutelusid keskkonnaprobleemide, nende põhjuste ja tagajärgede üle (vt eriti Sirp 22. X 2010). Mitmes vastulauses, eriti Mikk Sarve artiklis (Eesti Päevaleht 27. X 2010) ja selle lugejakommentaarides, mille kohaselt ei kujuta kliima soojenemine, naftatipp ega muud keskkonnaprobleemid endast mingeid probleeme, hakkab silma, et vastuväitjad on leidnud hukukuulutajate vastu kasutamiseks ehk ühe kõige võimsama relva üldse.  See relv on lootus.       

Lootus on argumendina tõhusaim, mida arutelus appi saab võtta. Ei ole olemas midagi, millega sellele vastu hakata. Veel olematud, aga kindlasti ilmuvad teadmised ja tehnoloogiad on paremad ja töötavad juba praegu tõhusamalt kui miski olemasolev. Lootus tehnoloogilisse maailmaparandamisse on sedavõrd võimas, et paneb mõned pooldajad väljendama ulmelisi loosungeid: „Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda  terve nädala” (Andres Arrak, Sirp 22. X 2010). Veel mitte, aga tulevikus kindlasti. Lootusesse nakatunud inimene allutab endale juba terve universumi: „arengu jätkudes ei pane isegi universumi aatomite arv majanduskasvule piire,” kinnitab Mikk Salu kõhutäiteks priskelt kosunud teadmust vitsutades. Teised panustavad oma lemmiklahendustele, kes tooriumireaktorile, kes antiainele …     

Võib-olla maksaks hetkeks mõelda nende  tulevikuennustuste esitamise funktsioonile aruteludes. Mõelda mitte ainult selle peale, kui suure tõenäosusega ja kui varsti saabuvad tehnilised lahendused keskkonnaprobleemidele, vaid vaadata, mida nende väidete sissetoomisega teha üritatakse. Ja vastus on iseenesest küllalt ilmselge: need tuuakse aruteludesse sisse eitamaks ja keeldumaks tunnistamast konkreetseid uurimusi ja teadmispõhiseid väiteid; neid kasutatakse võttena, millega  tõmmata vaip jalge alt igasugusel praegusel teadmistel põhineval arusaamal. Lootus on argumendina pea võitmatu, kuna võimaldab eirata absoluutselt igasugust konkreetset teadmist, väidetakse lihtsalt, et tuleviku teadmised ja tehnoloogiad annavad peagi kõik vajalikud lahendused. 

Skeptikul tekib aga kõhklus: need lootusrikkad visioonid ise ei ole üldjuhul teadmispõhised ega ole enamasti ka väga sisuliselt argumenteeritud. Kui „hukuennustajad” lähtuvad konkreetsetest, juba läbi viidud uuringutest, siis tehnoutopistid kasutavad tavaliselt üldjoonelisi, igasugusest konkreetsusest suuresti vabasid argumente, nagu näiteks  väidet, et vabaturumajanduse nähtamatu käe jõud suunab tehnoloogilist innovatsiooni just sinna, kus kõige rohkem pakitseb, või et inimteadmine kui selline kasvab piiramatult.       

Vastuargumente ei tule just väga kaugelt otsida: tururegulatsioon ei ole siiani andnud  ei aidsi- ega vähiravimit, ka mitte kestlikke energiaallikaid; enamgi veel, võib leida hulgaliselt näiteid, kus suurfirmade poliitika takistab aktiivselt uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja levikut. Samuti ei suutnud pidurdamatu teadmuskasv takistada puudest lagedaks raiutud Lihavõttesaarel erosiooni kogu viljakat pinnast minema pühkimast. Kuid lootusrikas inimene leiab siingi kiire ja tõhusa vastuväite: Lihavõttesaare elanikud olid eelteaduslikud,  meie aga elame teaduse ajastul. Tõsi ta on, kuid osutagem, et ka siin on vastulause struktuur sama: konkreetselt toimunud katastroof ei ole lootja jaoks kõnekas, kuna ta saab osutada millelegi üldisele ja oma ebakonkreetsuses kõikehaaravale. Igat niisugust konkreetset, juba toimunud sündmust võib ignoreerida, kui saab osutada mõnele abstraktsele kujutelmale: turumajanduse suunavale käele, teaduse progressile vms. Veel kord  üle korrates: küsimus ei ole tehno- või majandusutopistide ennustuste pädevuses ja paikapidavuses, vaid lootuse ja unistuse rollis vastuväidete summutamisel ja eiramisel. Lootus toimib neis aruteludes retoorilise võttena, et sobimatuid teadmisi eitada ja ignoreerida  ning vastaspoolt arututeks hukukuulutajateks nimetada. Ja kuna ükski varasem maailmalõpuennustus ei ole täide läinud, hakkavad ökokatastroofide üle muretsejad paistma Nibiru usku veidrikena ning argument ongi võidetud.         

Lootus on midagi, mida inimene näeb iseendas, ning talle meeldib, mida ta näeb. Pole siis imestada, et kui ressursinappus ja lagastamine on juba liiga ilmselge ja käegakatsutavad, leiab inimene ravimi otse endast: „Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus” (Urmas Varblane); „maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised” (Mikk Salu). Solipsistlik ilmavaatleja lahendab probleeme  ikka vaid iseennast imetledes, sest mis pistmist on tal sellesinatse piiratud maailmaga ja tema füüsikaseadustega, millest ta usu, lootuse ja majandusteaduse abil on end lahti haakinud? „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus,” seisab kirjas juba piibliski (Hb 11:1).     

Lootuse kui retoorilise võtte kasutamist motiveerib peamiselt veendumus, et business as usual peab ilmtingimata jätkuma. Sest nende kurja kraaksuvate hävingukuulutajate sõnum on, et meie praeguste parimate teadmiste järgi otsustades tuleb meil hakata kiirkorras muutma oma käitumist ja suhtumist, et tulevikus paremas või vähemalt sama elamisväärses maailmas edasi elada. See seisukoht on utopistidele  vastukarva, pahameelt näikse tekitavat just võtmeväljend „muutma enda käitumist ja suhtumist”. Utopistlik unistaja tahab säilitada status quo’d ainult ümbritsevat ümber tehes ja vältida oma harjumuspäraste käitumismustrite muutmist. 

Lootus ei ole teadmispõhine, vaid usupõhine nähtus, kus olematu teadmine ja olematu tehnoloogia on alati võimsamad ja suutlikumad kui olemasolevad. Ei ole olemas vastuväited ja praktilisi näiteid, mida lootus ei suudaks pikema jututa kummutada, sest kindlasti on mõeldav mõni imevigur või uus teadmine, mis  tulevikus kõik korda teeb. Lootja hoiab konkreetsete teadmiste asemel pöialt teadmise kasvule kui niisugusele, eelistab praeguse olukorra analüüsile ilusat kujutlust tulevikust, panustab praeguse tehnoloogia asemel kohe-kohe saabuvale imevägisele lahendusele. Ametiühingu ringkonnanõukogu esimees seltsimees Paškin, kes rääkis ikka isaliku tooniga, „teadis ning nägi peaaegu kõik juba ette ära. „Olgu mis on,” ütles ta harilikult raskushetkedel, „õnn tuleb ajalooliselt  niikuinii”” (Andrei Platonov, „Auk”, lk 24). Ja nii kuulutavadki tehnouskujad helget tulevikku, mille masinjumal kindlasti kätte toob, sest alati on võimalik aina suurema ja suurema jääkuubiku ookeani pildumisega probleemid igaveseks ajaks lahendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming