Tähelepanekuid kriisiilmingutest teaduses ja kõrghariduses

Toomas Varrak, PhD, DSc

Maailma räsiva majanduskriisi varjus on mõnevõrra vähem tähelepanu pälvinud kriisiilmingud kõrghariduses ja teaduses. Majandusküsimuste kõrval ei pruugi selle valdkonna probleemid olla paljude jaoks silmatorkavad ega esmatähtsad, kuid seda olulisemad on nad ühiskonna jaoks pikemas perspektiivis. Just majanduslikult kõrgeltarenenud riikidele teevad need probleemid peavalu, sest oma positsiooni säilitamine sõltub paljuski kõrghariduse ja teaduse olukorrast. Eestiski on nendest asjadest aeg-ajalt ja mitmel pool kirjutatud või räägitud. Pealkirja all „Üks riik, üks haridus, üks pakkuja?” analüüsis TÜ meediauuringute dotsent Pille Pruulmann-Vengerfeldt mõni kuu tagasi leebes toonis mõningaid Eesti teaduspoliitika tahkusid (Delfi, 19. XII 2012). Muu hulgas osutab ta, et kõrghariduses ja teaduses ilmnev tsentraliseerimistendents „toob endaga kaasa selgepiiriliste koolkondade ja karjäärimudelite tekke, kus teisitimõtlejatel on valida, kas lahkuda, ümber mõelda või leppida eluks ajaks teise viiuli rolliga”. Selles seoses pole ehk liigne meelde tuletada, et põhiseaduse järgi on „teadus ja kunst ning nende õpetused vabad”. Vabad nende jaoks, kes teaduse ja kunstidega ise otseselt tegelevad. Sotsiaal- ja humanitaarteadusi silmas pidades osutati aga artiklis, et „dubleerimise kaotamise sildi all võime kergesti luua olukorra, kus eesti keeles polegi [Eesti] ühiskonnast ega ühiskonna arengust kellegagi rääkida”. Autori seisukohtadega on kerge nõustuda. Kummatagi jääb nende puhul vajaka laiemast kontekstist, mistõttu tahaksin lisada mõned täiendused ja kommentaarid.

Riigi huvid teaduses

Populaarses käsitluses on teadus universaalne ja tema eesmärgiks on inimkonna ühise teadmistevaramu laiendamine sõltumatult sellest, millises riigis või teadusasutuses teadlane juhtub töötama. Kui see nii ka on, siis vaid ideaalpildil, mitte aga praktilisel tasandil. Tegelikult ei ole ühegi riigi teaduspoliitikal nii üllaid eesmärke. Riiklik teaduspoliitika peab üldjuhul ja eelkõige silmas seda, et see teeniks riigi eksistentsiaalseid huvisid: poliitilisi, majanduslikke, sõjalisi, hariduslikke jne. Seetõttu on üks osa teadusest salastatud, teine osa aga teenib riigi poliitika huvisid, mitte inimkonna ühise teadmistevaramu sihipärase kasvatamise või objektiivse tõe huvisid. Isegi see osa teadusest, millel ei ole kahe eelnevaga otsest seost, on oluline riigi prestiiži kasvatamiseks ning täidab pikemas perspektiivis neidsamu ülesandeid.

Need, kes veel mäletavad nõukogudeaegset teaduspoliitikat, teavad, et näiteks humanitaar- ja ühiskonnateadlased said võimaluse osaleda rahvusvahelises teaduskoostöös vaid juhul, kui nende tegevust oli võimalik ühendada ideoloogilise võitlusega, sh vajadusega vastandada Nõukogude teadust nn kodanlikule teadusele. Dissidentlike kalduvustega tegelasi sellesse koostöösse ei lastud, milline ka nende teaduslik kompetents ei oleks olnud. Loodus-, täppis- ja tehnikateaduses toimus selline koostöö tihtipeale Nõukogude Liidu teaduslik-tehnilise luure huvides. Kui tänapäeval keegi arvab, et selline teaduspoliitika on koos Nõukogude Liiduga kadunud minevikku, et demokraatlikud riigid niisuguseid põhimõtteid ei järgi, siis on tegemist eksiarvamusega.

Alles hiljuti võis rahvusvahelisest meediast lugeda, et Tennessees on Oak Ridge’i Rahvuslik Laboratoorium loonud maailma kiireima arvuti Titan. See au näpsati Californias asuvalt Lawrence Livermore’i Rahvuslikult Laboratooriumilt, kelle arvutit Sequoia kasutatakse tuumaplahvatuste simulatsioonide salajastel uuringutel. Nimetatud uurimiskeskused on tõrjunud kõrvale viimastel aastatel väidetavalt kõige kiiremaid arvuteid loonud Hiina ja Jaapani teaduslikud saavutused. Neisse, eriti Hiinas loodud süsteemidesse, suhtutakse USAs oma julgeolekut silmas pidades suurte kahtlustega.

Pisut varem liikus teade, et USA riiklik luureamet (National Reconnaissance Office, NRO) on kinkinud kaks luuresatelliitidel kasutatavat reservpeeglit kosmoseuurimise keskusele NASA. Peeglite väiksem fookuskaugus võimaldab uurida sada korda suuremaid taevaalasid, kui seni suutis seda teha NASA käsutuses olev kosmoseteleskoop Hubble. Asjaolu, et luureasutus oli valmis loobuma oma peegleist, laseb asjatundjatel oletada, et NRO käsutuses on juba praegu veelgi täiuslikumad teaduslik-tehnoloogilised „mänguasjad”.

Teiseks tuleb märkida, et kuigi pole olemas Eesti või Nõukogude füüsikat ja on vaid üks füüsika, siis see veel ei tähenda, et pole olemas näiteks Eesti või Venemaa ajalugu, et on vaid üks maailma ajalugu. Erinevalt füüsilise maailma ühtsusest on see, mida nimetatakse maailma ajalooks, tegelikult vaid kogum rahvaste ja riikide ajalugudest, kultuuridest ja sotsiaalsetest süsteemidest. Maailmaajalugu või -kultuuri kui iseseisvat fenomeni, mida saaks maailma eri nurkades (vähemalt põhimõttes) võrdselt uurida, ei ole olemas. Seetõttu ei ole põhjust pidada (väikeste) rahvaste ajaloo, kultuuri või sotsiaalsete suhete omakeelset uurimist ebaoluliseks, maailmale vähest huvi pakkuvaks, nagu mõni Eesti teadusjuht avalikult kuulutab. Peab olema erakordselt madala enesehinnanguga, uskudes, et võõrad võiksid nende küsimuste käsitlemisel olla pädevamad kui omakultuuri kandjad.

Väide, et Eesti teadustöö tegemine maailmale keeleliselt kättesaadavamaks kasvatab ka maailma huvi Eesti vastu ning seetõttu on võõrkeeles avaldatud uurimistulemused humanitaar- ja sotsiaalteadustes eestikeelsetest teaduslikult väärtuslikumad, on pehmelt öeldes illusioon. Kogemus kinnitab, et kui muu maailm Eesti ja tema teaduse vastu huvi tunneb, siis ei ole keeleprobleem mingi takistus. Pigem võib väita vastupidist – seda, et omakeelse humanitaar- ja sotsiaalteadusliku loomingu alaväärtustamisega seatakse eesti humanitaar- ja sotsiaalteadus nn maailmateaduse allhankija rolli. Väide, et selle tulemuste muule maailmale keeleliselt arusaadavamaks tegemine annab kvaliteedigarantii, ei ole tõsiselt võetav. Tundub, et niisuguste väidete esitajad tegelikult ei adu, mida õieti tähendab keele valdamine. Pealegi kaob niisugune teadus „maailmaturu” avarustesse, ilma et ta saaks täita rolli, mida sotsiaal- ja humanitaarteadus kultuurilise fenomenina rahvuse ja riikluse tugevdamiseks mujal täidab. Selline keelepoliitika sotsiaal- ja humanitaarteadustes ei erine oma eesmärkides milleski nõukogudeaegsest katsest viia eesti teadus üle rahvastevahelise suhtluse keelele. Protokolliväliselt nimetati seda toona venestamispoliitikaks. Jääb arusaamatuks, miks ei või teadur ise otsustada, millises keeles ta oma loomingu avaldab, miks peavad tema töö väärtuslikkuse üle otsustama bürokraadid mingite formaalsete näitajate põhjal, mitte aga samas valdkonnas töötavad kolleegid.

Sellisel teaduspoliitikal on teatav analoogia looga, mis juhtus Euroopa meistrist eesti kuulitõukaja Arnold Viidinguga Berliini olümpiamängudel. Ühe kindlama medalipretendendina oli tema võistluseelsele treeningule tulnud hulgaliselt ajakirjanikke. Selle asemel et kinnistada ja viimistleda väljakujunenud tõuketehnikat, lasi Viiding end ajakirjanike ergutusest kergemeelselt kaasa tõmmata ja püüdis imponeerida tõuke pikkusega. Tagantjärele on arvatud, et teda provotseeriti nimme. Tagajärjeks oli aga sportlase moraalne ja füüsiline läbipõlemine ning kaheksas koht võistlusel.

Kvaliteedi pingerida

Eesti teadusjuhtide mure teadustaseme ja integreerumise pärast muu maailma teadusega tundub vähemalt sotsiaal- ja humanitaarteaduste aspektist vaadates silmakirjalik. Nõukogude ajal juhtis ja suunas teaduse arengut teaduste akadeemia. Tagantjärele on seda asutust nimetatudki teadusministeeriumiks. Teadusreformiga anti aga teaduse juhtimine iseseisva „ministeeriumi” käest astme võrra madalamale, ministeeriumi osakonna ja teadusbürokraatia tasandile. Selle sammuga oli kooskõlas teine, millega kaotati teaduse kvalifikatsiooniastmestikus kõrgem, teadusdoktori akadeemiline kraad. Varasem madalam, teaduskandidaadi kraad nimetati aga ümber filosoofiadoktoriks. Praktilises käibes on selle mõiste esimene pool aga kadunud. Kahtlane küll, kas teaduse kvaliteedi tõstmine võib ikka olla niisuguse poliitika tulemuseks, mille sisuks on akadeemilise kvalifikatsiooninäitajate devalveerimine ja juhtimistasandi bürokratiseerimine.

Võimalik, et reform ei tähendanud palju loodus- ja täppisteaduste jaoks, kuid sotsiaalteaduste kohta seda öelda ei saa. Meedias on erialainimesed väitnud, et ülikoolid teevad nüüd doktoriks neidki, keda ei tohiks doktoriõppesse võttagi. Omalt poolt võin seda ainult kinnitada. Kui avalik-õiguslik ülikool peab normaalseks, et teadusharu juhib inimene, kes ei ole sellega iialgi tegelenud, kui doktorantide juhendajal ei ole ühtegi kirjutist juhendataval erialal (uurimusest rääkimata), kui doktorikraadi omistab komisjon, kes ei saa aru, et kaitsmisele esitatud töö ei vasta erialale, milles kraadi taotletakse – kas siis võib üldse midagi teistsugust oodata?

Hinnates reformi tagajärgi enam kui neljakümneaastase kogemuse alusel eri teadusasutustes, võin oma erialal (ajalugu, poliitikateadus, rahvusvahelised suhted) selle kohta üldistatult öelda järgmist. Valitseva mentaliteedi ja vaimsuse, tööle esitatavate nõudmiste, teaduslike ambitsioonide jms poolest tõuseb nende asutuste hulgas selgelt esimesele kohale nõukogudeaegne teaduste akadeemia uurimisinstituut. Ja seda sõltumatult toonastest ametlikest ideoloogilistest doktriinidest! Teisele kohale asetaksin eraülikooli, mis vormiliselt ühendati, aga sisuliselt suleti sulepeast väljaimetud põhjendusel, nagu ei suudaks see anda kvaliteetset ülikooliharidust. Viimane koht selles reas kuulub kindlalt praegusele avalik-õiguslikule ehk riiklikule ülikoolile. Teaduskeskkonna ja mentaliteedi mõttes annab esimene viimasele mitu korda silmad ette. Millised on teadusreformi ja teaduskeskkonna bürokratiseerimise tagajärjed teaduskorralduse ja -taseme jaoks, seda näitab hästi Audentese eraülikooli juhtum.

Audentese ülikooli rahvusvaheliste suhete õppekava loodi koostöös Eesti diplomaatide kooliga, et anda kooli lõpetajatele (kes olid mõeldud tööks välisteenistuses) erialane tasemeharidus. Kümmekonna aastaga oli ülikool loonud küllalt tugeva materiaalse aluse ja hea renomee ning pälvis isegi suurte avalik-õiguslike ülikoolide üliõpilaste tähelepanu. Igatahes immatrikuleeritud üliõpilaste hulka hakkas aja möödudes ilmuma neid, kes olid oma õpinguid alustanud suures ülikoolis ning pettudes otsisid alternatiivi. Innustatuna poliitikute ja teadusametnike kõrgelennulistest juttudest hariduse kvaliteedi, ressursside ühendamise, teadustaseme, rahvusvahelistumise jms kohta otsustas aga haridus- ja teadusministeerium teha ekspertiisi Audentese rahvusvaheliste suhete õppekavadele, ehkki need olid läbi käinud kahekordsest rahvusvahelisest ekspertiisist ja saanud täisakrediteeringu.

Ministeeriumi eksperdiks leiti avalik-õiguslikust ülikoolist inimene, kes oli avastanud oma kiindumuse poliitika- ja rahvusvaheliste suhete vastu alles pärast seda, kui ta oli läbinud ülikoolikoolituse ja kaitsnud oma filosoofiadoktori kraadi üsna poliitikakaugel erialal. Mõistagi oli niisuguse eksperdi arvamus täielikult eitav. Tema arvamuse põhjal võinuks oletada, et Audentese rahvusvaheliste suhete õppekavad oli koostanud kingsepp. Kõige selle alusel ning hoolimata ekspertiisarvamusele antud vastulausest otsustas minister anda need õppekavad üle Tallinna tehnikaülikoolile. Võinuks arvata, et võttes oma katuse alla uue eriala, peab TTÜ teadusasutusena oma kohuseks seista selle hea käekäigu eest. Paraku oli see idealistlik ootus.

TTÜs vaadati uut õppekava ja inimeste ületulekut kui täiendavat ressurssi, mida võib kasutada oma seniste struktuuride ja tegevuste tugevdamiseks. Nii visati õppekava arendamise sildi all õppekavast välja või vähendati kursuse mahtu alus- ja erialaainetes umbes 30 ainepunkti (s.o 320 auditoorset tundi). Nende asemel viidi õppekavasse sisse kursused ettevõtluse alustest, finantsarvestuse alustest, töökeskkonnast ja ergonoomikast, keskkonnaökonoomikast, turundusest, mikro- ja makroökonoomikast, rääkimata õppekava sisulise struktuuri muutmisest millekski puderkapsaatika-taoliseks. Välismaalastest õppejõud on tõdenud, et niisugusel kujul ei ole tegemist enam rahvusvaheliste suhete õppekavaga, et sellise õppekava raames on raske arendada rahvusvahelist erialalist koostööd.

Kurb küll, kuid selle tarkuse jaoks ei ole vaja olla välismaalane. Igatahes võiks see kogemus valvsaks teha kõik need, keda puudutavad analoogilised plaanid, keda teadusbürokraatia tahab otstarbekuse, raha kokkuhoiu või mingi muu ülla eesmärgi nimel ühendada suurte avalik-õiguslike ülikoolidega. Tuleb meelde kadunud akadeemik Juhan Kahki väga asjakohane hoiatus: ei tohi alahinnata bürokraatia loovat mõtlemist.

Teaduse ja teadusorganisatsiooni bürokratiseerumise tagajärjed annavad kergelt siirdeid teaduse tasemesse. Eespool oli sellele juba osutatud. Nõnda on meie avalik-õiguslike ülikoolide ühiskonnateadustesse ilmunud doktorid (keda ajakirjandus austab lisandiga „teadus-”), professorid ja eksperdid, kelle jaoks ei ole vahet suveräänsel ja delegeeritud võimul, poliitikal ja administratiivsel tegevusel, kes poliitikas ei oska eristada legitiimset jõudu vägivallast, kes suveräänsusmõiste matemaatiliseks uurimiseks lülitavad statistilisse valimisse Gröönimaa, Andorra, Tiibeti, Québeci, Prantsuse Quajaana jne, s.o haldusterritooriumid, mis juba definitsiooni poolest ei oma suveräänsust. Kui seda sorti ühiskonnateadust millegagi võrrelda, siis võib öelda, et see on teadus, mis ei tee vahet inimlikul meditsiinil ja veterinaarial. Parimal juhul väärib see oma nime vaid case study tasandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming