Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus

Milan Kundera ja Michel Houellebecq näitavad feminismi ehk soolise emantsipatsiooni projekti finišit. Meeldiv see pilt ei ole.

MIHKEL KUNNUS

Kui aastal 2014 ilmus „Naeru ja unustuse raamatu“ eestindus, mõtlesin isegi, et nüüd on mul kõik Milan Kundera, ühe oma lemmikautori teosed maakeelsena riiulis. Siis aga tuli teine tore uudis. Vanameister on veel ühe teosega maha saanud: „La Fête de l’insignifiance“ ehk „Tühisuse pidu“ ilmub kohe ka eesti keeles.

Samamoodi on jätkuvas kõrgvormis teine prantsuse keeles kirjutav meister Michel Houellebecq, kellelt viimati ilmus eesti keeles „Saare võimalikkus“. Mõlemad kaasaja realistlikud kirjeldajad näitavad muu hulgas lõpule jõudvat ja jõudnud feminismi. Meeldiv see pilt ei ole.

Realism ja ideaal

„Tühisuse peo“ ingliskeelse tõlke ilmumise puhul kirjutas briti kirjanik Jonathan Coe essee „Kui tähtis on Milan Kundera tänapäeval?“.¹ Coe jõuab järeldusele, et kui miski üldse kunagi kahjustab Kundera pikaajalist reputatsiooni, siis pole see teatav skemaatilisus või poliitiline kontekst, vaid tema teoste „kõikehõlmav androtsentrism“. Tõsi, esinduslikult tigedat, pimeideoloogilist, stereotüüpset ja klišeelikku „feministlikku vaatenurka“ on toodetud Kundera suunal tööstuslikes kogustes. „Kundera sedastustes naiste kohta ilmneb üldjuhul vaenulikkus,“ tsiteerib Jonathan Coe Joan Smithi raamatut „Misogüünid“.

Loomulikult allub ka feministide intellektuaalne võimekus normaaljaotusele ning pahatahtlik urgitseja võib leida iga teema kohta juhmi arvamuse inimeselt, kes on end feministina määratlenud. Ei pea aga väga pikalt sekundaarkirjanduses tuhnima veendumaks, et Jonathan Coe’l on õigus: feministlikku ütlemist Kundera suunal on olnud väga palju ja Joan Smithi arvamus on nende hulgas küllalt esinduslik.

Sellist üldhoiakut pole raske mõista, sest Kundera meeskarakterite suhtumine naistesse ja käitumine naiste suhtes pole tihti meeldiv (eriti naislugejale). Küll aga ei saa seda ebameeldivust kuidagi iseloomustada klassikaliste feministlike süüdistusterminitega nagu patriarhaalne, domineeriv, šovinistlik vms. Kardan, et võimetus siin erisust näha on üks suuremaid feminismi diskrediteerijaid.

Kundera teoste feministliku kriitika alusel on väga lihtne teha mürgine üldistus, et feministid peavad Kunderat misogüüniks ja antifeministiks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et naiskaraktereid pole kujutatud iseseisvate brünhildelike ratsionalistidena, kes kõnnivad, lõug püsti, kordagi kõhklemata sirge seljaga läbi elu ja ületavad mängeldes kõik raskused, vaid on nõrkuste ja kompleksidega, jäävad tihti alla saatuselöökidele ja käituvad sageli veidratel motiividel (nagu inimesed ikka).

Teiseks, kui naiskarakterile langeb meeskarakteri pilk, siis ei verbaliseeru see umbes nii: „Inimene! Milline uhke, iseomase väärikusega kõigiti võrdne inimene, iseseisev ja mõistuslik! Ülev on olla selle inimese kaaslane ja koostööline maailma parendamise ja õiglasemaks muutmise projektis. Eh, see on naine! Eh, sel on seksuaalseid kvaliteete! Eh, need erutavad minu seksuaalseid seadumusi ja seda ilma igasuguse domineerimistungita!“ Selle asemel on mehe pilk sageli himur, omakasupüüdlik, instrumentaliseeriv jne (nagu elus tihti).

Emantsipeerunud mees

Olgu, feministlikust (ja mõnestki teisest!) vaatepunktist on Kundera kirjeldatu ebameeldiv ja ebasümpaatne. Miks see aga nii on, on mu meelest üsna märkimisväärne. Feminismil kui vabastusliikumisel on oma siht.² Ja ma väidangi, et Kundera näitab nagu Houellebecqki n-ö kohalejõudnud feminismi, soolise emantsipatsiooni projekti lõppvaatust. Kundera puhul kehtib küllalt hästi seesama, mida Houellebecq on öelnud enda kohta: ta pelgalt näitab „õnnetusi, mille on põhjustanud väärtuste liberaliseerimine“.³

Võtan näiteks Kundera „Olemise talumatu kerguse“ Tomaši, sest see on tuntuim ja ehk ka naistes enim (feministlikku) viha tekitanud meeskarakter.⁴ Väidan, et Tomaš on (sooliselt, seksuaalselt) emantsipeerunud mees. Feministid rõhutavad õigusega, et feminism on kasulik ka meestele. Tõsi, ka mees vabaneb, sest ei pea enam „naist ülal pidama“. Oma rollist vabanevad eestkostja ja eestkostetav üheaegselt.

Tomaš ei paista paljudele just meeldiv tüüp („kuradi pervert ja liiderdaja!“). Emantsipeerunud mees aga polegi džentelmen, pole härrasmees. Viimased, need ühese soomarkeriga sõnad, on patriarhaalse korra positiivsete elementide (rõhutan, et nende olemasolu ei eita ega tühista kuidagi negatiivseid!) nostalgiline tähistus, iseloomulikud süsteemile, kus mehe roll oli olla naise kaitsja, naist hoida, naise kui naise heaolu eest vastutada. Tomaš on seevastu tegelane, kes kohtleb naist moraalses mõttes endaga kõigiti võrdväärsena (kõne all on siin eelkõige inimeste sooline lävimine). Kuna kõnealused seksuaalsuhted on enamasti bioloogiliselt viljatud ja rangelt vabatahtlikud, siis kaasnevad sellega ainult „psühholoogilised kõrvalnähud“ ning nende eest vastutavad mees ja naine võrdselt – igaüks peab ise oma risti kandma.

Tomaš kui üks üsna invariantne kunderalik meeskarakter käitub selles süsteemis üldmoraalselt: ei anna võltslubadusi, ei peta kuidagi seksi välja vms. Ta on kõike muud kui vägistaja, lausa vastupidi, kunderalikult küpsed ehk emantsipeerunud vahekorrad meeste ja naiste vahel on „algusest peale rajatud absoluutselt vastastikuse agressiivsuse välistamisele“.⁵

Etteruttavalt võib öelda, et probleem tuleb sellest, millest kõigi vabaduste korral: vabadus ei anna võimu, vaid jätab inimese oma vabastatud eravõimuga omapäi. Teisisõnu, vabadus sunnib näkku vaatama oma individuaalsele võimekusele. Ja viimast jaotub indiviiditi alati väga erinevalt. Lühidalt, kui mehed ja naised on kenasti võrdsed ja vabad ja pole mingit soolisustatud moraali (s.t mehemoraali ja naisemoraali), siis jäävad ikkagi nõrgad mehed ja tugevad mehed, nõrgad naised ja tugevad naised. NB! See ebavõrdsus on väljajuurimatu ainuüksi sünniaja tõttu, sest vanus ja jõud on tugevalt seotud.

Kui võrdne kohtub võrdsega, on kõik enam-vähem hästi – näiteks tugev Tomaš ja tugev Sabina. Aga Tereza on nõrk, väga nõrk, ja see teeb ta suhte Tomašiga ebasümmeetriliseks. Keskealisel Tomašil on hea töö, elukoht, kammitsemata seksuaalsus jne. Noorukesel Terezal pole suurt midagi peale kohvritäie isiklike asjade. Ja sellel asümmeetrial pole midagi pistmist sooga.

Tugevad ja nõrgad

Jätan siinkohal tugevuse ja nõrkuse määratluse kõnekeeleliselt uduseks, aga kuna keskendun eelkõige seksuaalsusele ja sooelule, siis eks ole tugevuse ja nõrkuse mõõtmeteks selles kontekstis võime mõjuda teistele („erootiline kapital“) ja vastupanuvõime teise mõjule ning elujõulisus üldse. Selle skemaatilise opositsiooni varal võib näha Kundera ja Houellebecqi suurt erinevust, millel on üsna tõenäoliselt autobiograafiline alus, aga selle oletuse tõesus pole mõistagi oluline.

Nimelt on Kundera tüüpiline meeskarakter tugev, Houellebecqil aga nõrk. Houellebecqi vaade inimese seksuaalsusele on kitsas, sest on üsna üheselt kirjutatud nõrga mehe vaatepunktist. Seevastu Kundera suudab võtta küllalt erinevaid vaatepunkte, sealhulgas eri tüüpi naiste omi, ent domineerima jääb siiski tugeva mehe oma. Küllalt tüüpiline Houellebecqi meeskarakter vaatab naise poole – ja ikka seksuaalselt atraktiivse ja noore ehk tugeva naise poole – alt üles, lausa põrmust, jõuetus meeleheites enda võitmatu allutaja ees. Seksuaalselt väekat meest, näiteks rokkstaari „Elementaarosakestes“, on kujutatud aga üsna groteskselt ja selge vaenulikkusega. Seevastu Kundera võib rääkida eleegilise nostalgiaga ühe päeva jooksul kolme naisega magamisest kui „elu äkktiheduse ilust“.⁶ Arstitöö kaotanud Tomaš käib aknapesijana korterist korterisse ega pese teps mitte ainult aknaid. Kui sõbrad küsivad talt partnerite arvu, siis vastab ta põiklevalt, et „neid võiks olla nii umbes kakssada“.⁷ Houellebecqi „Võitlusvälja laienemises“ teeb aga 28aastane neitsi Raphael Tisserand enesetapu, sest tema täielik sooline ebaatraktiivsus – nõrkus mehena – on ta naistest ja sooelust lootusetult ära lõiganud.

Nagu igast vabastusliikumisest võidavad ka soolisest emantsipatsioonist ainult tugevad: tugevad mehed ja tugevad naised.

Atraktiivsuse ebavõrdsus

Houellebecqi üks juhtmotiive on seksi ebademokraatlikkus, seksuaalse vabaturu tingimustes toimuv suur kihistumine, kus osad saavad palju ja osad ei saa üldse.⁸

Emantsipatsiooni kitšis on kõik inimeste vahelised hierarhiseerivad kategooriad ja välistamisprintsiibid sotsiaalselt konstrueeritud ning oma autentses tuumas on kõik inimesed võrdsed. Näiteks seksuaalvähemuste võrdõiguslikkust ja emantsipatsiooni jutlustavas kogumikus „Kapiuksed valla“ saadetakse ka heteroseksuaalsus ajaloo prügikasti, sest see diskrimineerib ju armuvektorit soo alusel, ometi peab igandlikest sotsiaalsetest konstruktsioonidest vabastatud inimene olema vähemalt ideeliselt biseksuaalne. See on kõlbeline ettekirjutus inimese ontoloogiale, kategooriline nõue maailmale. Kogumiku üks autor (Maali Käbin) rõhutab, et inimene tuleb vabastada mis tahes kategooriatest,⁹ ning teine (Janika Saul) postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi.“¹⁰ Nii aastal 2010.

Aastal 1931 lasi aga A. H. Tammsaare Indrekul ja Kristil revolutsioonijärgsest ajast vestelda nõnda. Indrek: „„Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.“

„Aga kas ilul on siis veel tähendust?“ küsis Kristi. Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Sellepärast ta vastas põiklevalt:

„Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.“

„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.““¹¹

Nagu aeg on näidanud, oli õigus Kristil. Paari ei minda sugugi „puhtinimlikul alusel“ ka siis, kui „inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud“. On hoopis Cosmopolitan ning iludusvõistlus psüühiliste häirete ja enese vigaseks näljutamiseni.

„Siinkohal,“ kirjutab Houellebecq „mängib füüsiline ilu täpselt sama rolli nagu aadliveri ancien régime’i ajal“ (lk 165).

Sotsiaalse õigluse halastamatus

Abraham Maslow soovitas vajadused samastada õigustega, ent ühtlasi hoiatas, et „peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavateks tagajärgedeks. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“.¹²

Feminism on üks allharu üldises liikumises, mis võitleb sotsiaalse ebaõigluse vastu. Maslow hoiatab, et võit ei too mingit õndsust ja toredust, ning Houellebecq ja Kundera kirjeldavad seda maailma (mõistagi eraelulises ja sooelulises aspektis, rõhutan veel kord, et ei käsitle siin valimisõigust, palgalõhet jms).

Kundera „Naeru ja unustuse raamatus“ esineb sõna litost. See on Kundera järgi teistesse keeltesse tõlkimatu tšehhikeelne sõna, kuid tal on „raske kujutleda, et inimhinge võiks selleta mõista“ (lk 155). „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkiliselt paljastatud viletsuse tunnistamine“ (lk 156). Niisiis võib Maslow hoiatuse sõnastada ka nõnda: sotsiaalse ebaõigluse alibi kadudes saab litost’ist paljude paratamatu elutunne.

Kundera räägib ühest õnnetust ja kibestunud meesluuletajast, kes „vihkab õnnelikke armastajaid“ ja „räägib põlgusega läägete tunnete ja suurte sõnade luulest“. Kundera avab tausta: „Asi oli selles, et ta ei saanud keppi. Kohutavas litost’is, mida tekitab see, et ei saada keppi“ (lk 184).

Ja just see spetsiifiline ja ajastuomane kohutav litost on ka Houellebecqi teostes alati kohal. Sellel Kundera meesluuletajal on õigus olla tahetud, vabadus olla tahetud, aga see teadmine ei lohuta teda kuigivõrd.

Litost soovajaduste supiköögis

Homo sapiens sapiens on tavapärase seksuaalse dimorfismi esindaja (jätan siin kõrvale statistiliselt tühised herma­fro­diitsed hämaralad). See tüübierinevus on enam-vähem sama vana kui suguline paljunemine: ühel tüübil on palju väikseid sugurakke ja teisel tüübil vähe, ent suuri. See erisus on taandamatult oluline, kuna määrab nende tüüpide sookäitumise strateegia, mida organism ise subjektiivselt tajub tahtmiste ja tungidena, tähendab sellena, mida indiviid Ise Tõeliselt Tahab.

Seni, kuni piirdume kenasti ainult bioloogilise seletustasandiga, pole mingit raskust mõista, et vajadused, tahtmised ja ihad on sügavalt pärilikud (inimesele on kaasa sündinud rasvase, magusa, soolase, seksi jne meeldimine), häirivaks läheb asi aga siis, kui tahame vajaduse ja õiguse samastada seksuaalvajaduste sfääris. Piltlikult: mao vajadused on monoloogilised ja individuaalõiguslusega kenasti klapitatavad (ja ebaisikuliselt institutsionaliseeritavad), aga kubeme vajadused ei ole ja nende dialoogiigatsus süveneb seda enam, mida rohkem puhtbioloogilisest eemaldutakse. Isegi kui kuulutada välja „õigus olla tahetud“, ei taga see kuidagi seda, et sind tahetakse. Olgu seemnerakuline kvantiteedinälg või munarakuline kvaliteedinälg, soovajaduste supiköögis valitseb talumatu litost.

Samuti ei päästa kui tahes maniakaalselt poleeritud individuaalõigused isegi nii tavalise nähte eest nagu demograafiline disproportsioon.

Nõrga naise litost

Michel Houellebecqi nimetamine androtsentristiks oleks märksa rohkem põhjendatud, sest selle „kohutava litost’i“ sooüleseks abstraheerimisega ilmneb kohe, et Houellebecq on üldinimlikuks teinud nõrga mehe litost’i ja ängi. Siin oleks feministlik kriitika kõigiti õigustatud, sest Houellebecq kirjutab utoopiad kogu inimkonnale, aga ekstrapoleerib seda tehes ta absoluutseks mehe ja ainult mehe organismi positiivse tagasiside õnnestunud sookäitumisele.

Võib ette kujutada, milline oleks naise litost, piin, mida ta tunneb, kui on paljastatud ta viletsus ja füüsiline alaväärsus naisena. Vaevalt et naistel on sama akuutne „see, et ei saada keppi“, vaid pigem võimetus leida ja siduda endaga (piisavalt kvaliteetne) spermakandja ja ehk kõige hullem – võimetus olla ema. Sellest Houellebecq ei räägi, küll aga näiteks A. H. Tammsaare, kelle jutustuses „Kärbes“ – kriitik Marta Sillaotsa sõnadega – „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“.¹³ Ka näidendis „Juudit“ võib näha spetsiifiliselt naiseliku litost’i kihvatust.

Sooliselt emantsipeerunud ja vabastatud inimloomus lõpeb sellega, et mehed on autentselt enese(soo)kesksed ja naised on autentselt enese(soo)kesksed. Ja sellest olukorrast võidavad ainult tugevad.

Kompromiss on ikka mingi kultuuriline konstrukt, mingit laadi indiviidivabaduse piiramine. Kui võtta näiteks vana kristlik konstrukt, et igaüks saab ühe ja ainult ühe sooelukaaslase, keda välja vahetada ei või, siis sellisega kaotab Tomaš (tugev) ja võidab Raphael Tisse­rand (nõrk).

Ka Elli Soolo toob näite soosisese vaba konkurentsiga kaasnevast problemaatikast: „Milline oleks see kujutletav ühiskond, kus minitatud siresäär ei torkaks oma kikkrinnanibudega surnuks ettejäänud vananevat suguõde? Noh, eks ikka selline, kus naised in corpore loobuvad oma looduslikust kaasavarast (või neid sunnitakse selleks!). Näiteks kõik katavad oma keha ühesuguse mitteliibuva riidega.“¹⁴

Jah, islam korraldab seksuaalsest konkurentsist tulenevaid ühiskondlikke probleeme sootuks teise nurga alt lähenedes (nt tõrjudes ärritajad-vallandajad maksimaalselt tajuväljast).

Feminismi kitš

Feminismi kitši tuumas on kujutelm aheldatud tugevast. Hea näide on klaaslae metafoor. Kui Google’i pildiotsingusse sisestada „feminism“, siis ilmub ekraanile hulk variatsioone üles tõstetud rusikatest ja muudest ikoonilistest jõuatribuutidest. See kitš elab veendumuses, et nõrkus on pealesurutud hälbimine tugevusest kui loomulikust olekust, veendumuses, et ühiskonna struktuurid piiravad ja kärbivad (nais)indiviidi tugevust.

Toril Moi visioneerib vabast naisest: „Beauvoir’l oli õigus selles, mida tähendab elada vabana õiglases ja võrdses ühiskonnas. Esiteks ei ole vaba naine kellestki majanduslikult sõltuv. Ta teenib endale oma tööga ise elatist.“¹⁵

Ometi pole tugevus – eriti täieliseks sõltumatuseks vajalik tugevus – inimese pärisosa ja tõeline loomus, vaid pelgalt mõningate (hea geneetilise pagasiga) isendite ajutine ontogeneesietapp. Inimene sünnib abituna ja tõenäoliselt sureb abituna ning sugugi mitte kõik ei saa vahepeal nii tugevaks, et olla täiesti sõltumatud ja iseseisvad. Õigupoolest saavad seda seisundit nautida ainult jõuka liberaaldemokraatia valitud isendid oma parimas eas.

Kriitik Jiří Opelík rõhutab õigusega noorkangelaste märgilist rolli Kundera loomingus. Kundera määratletuna tähendab mõiste „noor“ inimest, „kes on alla kolmekümne aasta vana, äärmisel juhul on ta kolmkümmend kolm, kes pole veel tunnetanud oma elu tõelist, see tähendab „väetit ja vaevalist“ kestust“.¹⁶

Nõnda väljatooduna peaks olema üsna ilmne, et russoistlike vabastusliikumiste kitš – sealhulgas siis ka feminismi kitš – on sellele veendumusele lausa antiteetiline. See tuleb sellest, et diametraalselt erinevalt vastatakse küsimusele, kas inimene on oma põhiolemuselt nõrk või tugev, kas nõrkus või tugevus on ajutine ja ebarepresentatiivne kõrvalekalle inimese tõelisest loomusest.

Emantsipeerunud alatus

Lõpetuseks tuleb vist veel kord üle rõhutada, et ma ei vastusta kuidagi feminismi poliitilis-juriidilisi taotlusi, vastupidi, elan neile täiesti kaasa, ent selle mudeli laiendamine muudesse elusfääridesse tundub mulle parimal juhul mõttetu, halvimal juhul päris destruktiivne. See on nagu kinkida noorpaarile pulmadeks stopper ja märkmik, et „tasustamata kodutöid“ harmoonia saavutamiseks täppisvõrdselt jaotada.

Naise positsiooni üle südant valutav Raul Rebane toob näite filmist „Moskva pisaraid ei usu“: „Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: „Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!“ Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi … Kogu lugu.“¹⁷

Ma ei arva, et selle situatsiooni jälkus oleks kuidagi soospetsiifiline. Sooneutraalsus ei leevendaks stseeni kuidagi. Julgen öelda, et meie moraalne protest tuleb sellest, et – tuues kenasti soosisese näite Oscar Wilde’i kibedast elukogemusest lord Alfred Douglasega – „[s]ee oli madalama loomuse võit üllama loomuse üle. See oli üks näide sellest nõrkade hirmuvalitsusest tugevate üle, mille kohta ma ühes oma näidendis ütlen, et see on „ainus hirmuvalitsus, mis kestma jääb“.¹⁸

1 Jonathan Coe, How important is Milan Kundera today? – The Guardian, 22. V 2015.

2 Vt nt Toril Moi, Naised: sugu, soolisus ja vabadus. – Sirp, 3. VII 2015.

3 Intervjuu Susannah Hunnewelliga. – The Paris Review, sügis 2010, nr 194.

4 Milan Kundera, Olemise talumatu kergus. Tlk Leo Metsar. Monokkel, 1992.

5 Milan Kundera, Surematus. Tlk Leo Metsar. Monokkel, 1995, lk 355.

6 Milan Kundera, Eesriie. Tlk Martin Kala. Tänapäev, 2008, lk 25.

7 Milan Kundera, Olemise talumatu kergus, lk 120.

8 Vt Jan Kaus, Väikeste naudingute aegu. – Sirp, 13. VI 2008.

9 Maali Käbin, LGBT identiteetide konstrueerimisest. Rmt: Kapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, lk 48–56.

10 Janika Saul, Biseksuaalsus. Rmt: Kapiuksed valla, lk 30.

11 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. III osa. Eesti Riiklik Kirjastus, 1954, lk 190–191.

12 Abraham Maslow, Motivatsioon ja isiksus. Tlk Kaisa-Kitri Niit. Mantra, 2007, lk 30–31.

13 Marta Sillaots, A. H. Tammsaare looming. Rmt: Marta Sillaots, Kirg ja kavalus. Ilmamaa, 2012, lk 328.

14 http://ellilood.blogspot.com.ee/2009/01/vabadus-vrdsus-elus.html

15 Toril Moi, Naised: sugu, soolisus ja vabadus.

16 Jiří Opelík, Halastamatus. [Järelsõna.] Rmt: Milan Kundera, Veidrad armastuslood. Tlk Küllike Tohver. – LR 2011, nr 4–6, lk 182.

17 Raul Rebane, Naispuudega Eesti. – Postimees, 13. XII 2013.

18 Oscar Wilde, De Profundis. Rmt: Readingi vangla ballaad. Tlk Krista Kaer ja Peep Ilmet. Varrak, 2004, lk 179.