Väikeste naudingute aegu

Jan Kaus

Michel Houellebecq tahab näidata, et seks on oma olemuselt ebademokraatlik, ta jaotub ja laotub nagu kapital: mõned – ilusad, noored – saavad palju, teised – vanemad ja koledamad – saavad vähem või üldsegi mitte, ja kui saavad, siis vanemaid ja koledamaid. Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2008. 264 lk.

 

1.

Oma kuulsas, nüüdsest tänu Indrek Koffi sujuvale tõlkele eestikeelseski versioonis kättesaadavas romaanis „Elementaarosakesed” kasutab Michel Houellebecq lääne ühiskonnale groteskset peegelpilti maalides pakse ja puhtaid värve, võõbates ja virutades mõnuga. Mõnikord – mõne lõigu keskel – võib tekkida tunne, et käes ei hoita ilukirjanduslikku fiktsiooni, mis lõpuks suundub juba ulmežanri maastikele, vaid provotseerivat pamfletti, hirmpikka esseed. Houellebecqi üldistusi ja mõttekäike võib kriitilisem lugeja pidada mõnevõrra rohmakateks ja kohmakateks, kuid ometi tasub tema hoiatusi tõsiselt võtta.

Kohe raamatu alguses, enne kui algab lugu kahest vaimselt kängu jäänud poolvennast, kuulutab autor „metafüüsilist mutatsiooni” (lk 6), hakates rääkima uue ajastu saabumisest. Seda ajastut nimetab Houellebecq „naudingutsivilisatsiooniks”. Kirjeldades oma kahe kangelase, Micheli ja Bruno, kaudu naudingutsivilisatsiooni põhjusi ja tagajärgi, seob Houellebecq üheks kimbuks materialismi, seksuaalsuse, individualismi, hirmu surma ees, tundevaeguse ja julmuse. Nimetatu seob autor veel ka noorusekultusega, mida ta tundub eriliselt põlgavat – „Elementaarosakeste” üks ebameeldivamaid tegelasi, Micheli ja Bruno ema, kes kehastab ja sümboliseerib raamatus kirjeldatava emotsionaalse vaakumi põhjustanud „seksuaalse vabanemise” põlvkonda, saab ühelt oma poegadest järgmise hinnangu: „Ta tahtis nooreks jääda, muud midagi… /—/ Ta tahtis suhelda noortega ja vältis iga hinna eest omaenda lapsi, kes tuletasid talle meelde, et ta kuulub vanemasse põlvkonda” (lk 213).

 

2.

Tolles tsitaadis paistavad välja allakirjutanule olulisemad „Elementaarosakeste” teemad. Ema hoolitsusest ilma jäänud Michel ja Bruno ei tunneta sotsiaalset sidusust. Särava teadlase Micheli puhul väljendub see totaalses tundevaeguses: „Ta tundis, et teda eraldab maailmast mõnesentimeetrine vaakum, mis moodustab tema ümber otsekui kilbi või turvise” (lk 70) või: „Michel tundis Annabelle’ile kaasa tohutute armastusevarude pärast, mida ta tundis naises värisemas ja mille elu oli raisku lasknud; ta tundis Annabelle’ile kaasa ja see oligi ilmselt ainus inimlik tunne, mis teda veel puudutas. Kõige ülejäänud suhtes oli ta keha mattunud jäässe; ta tõesti ei suutnud enam armastada” (lk 198). Siin võib tekkida lugejal küsimus, kas Michel oli üleüldse suutnud mingil hetkel armastada.

Kui Micheli keha „mattub jäässe”, siis Brunos väljendub sidususe puudumine totaalse kehalise ülekuumenemisena. Suurema osa ajast leiab see väljapääsu intensiivses masturbeerimises või orgiatel väntamises ning sellega kaasnevas suutmatuses hinnata teisi inimesi ilma kehaliste parameetrite ületähtsustamiseta: „Ma ei tahtnud ju midagi muud, kui et noored lihavate huultega plikad mu munni imeksid” (lk 145). Bruno näol paistab Houellebecq esitavat süüdistava küsimuse – kui seksuaalsus on muutumas suhtlemises primaarseks, siis kas võib oodata hetke, mil seks asendab suhtlemise? „…ta polnud ettegi kujutanud, et seksuaalne nauding võib olla nii intensiivne. Ometi ei tundnud ta selle tüübiga mingit lähedust; ta teadis, et too jätab ta peagi mõne teise pärast maha…” (lk 71). See võimalus aga toob kaasa asjaolu, et nii seksi kui ka selle puudumise korral saab küll rääkida suhtest (eelkõige seksuaalsuhtest), kuid mitte suhtlemisest, seotusest: „Ma olin maganud kümnete meestega ja mitte ükski polnud mäletamist väärt” (lk 194). Seega – üha marginaalsemaks muutub mõte sellisest seotusest, kus kahe keha vahele kasvavad nähtamatud niidid, millest saavad ajapikku ühendavad juured ja mille tugevus seisneb just nähtamatuses, kehatuses.

 

3.

On väga oluline, et Houellebecq seob üha suuremaid tuure koguva seksuaalsuse – naudingu üha intensiivsema sidumise seksiga, seksimisega – lääneliku individualismiga. Seksuaalsuse kasv saab nii seotud eneseteostusliku mõtteviisiga, esimene on teise tagajärg: „Huvitav on märkida, et seksuaalset vabanemist on vahel esitatud kui mingit kogukondlikku unistust, ehkki tegelikult oli tegemist järjekordse sammuga individualismi ajaloolise võidukäigu teel. Nagu osutab kaunis sõna „leibkond”, moodustasid abielupaar ja perekond liberaalses ühiskonnas primitiivse kommunismi viimase saarekese. Seksuaalne vabanemine hävitas need vahekogukonnad, viimased, mis lahutasid veel indiviidi turust” (lk 95). See on muidugi jõuline, väga jõuline seisukohavõtt, kuid kaalumata selle kõiki nüansse, tsiteerisin lõiku hetkel eelkõige seetõttu, et Houellebecq püüab siin näidata naudinguühiskonna hävitavat mõju perekonnale ja armastusele. Need kaks on tal omavahel seotud ja selles pole midagi imelikku. Kuid nii Micheli endassetõmbunud tundevaegus kui ka Bruno ropp ja agressiivne kehalisus kohtuvad võimetuses luua perekonda ja armastada.

Kohe tuleb muidugi täpsustada, mida peab Houellebecq silmas „armastuse” all (kuna sedagi seostatakse näiteks naisteajakirjanduses jätkuvalt „armumisega” ja seeläbi hea seksiga): „Romantikale ja armastusele tuginevas monogaamses süsteemis võib nendeni (s.t iha ja naudinguni – J. K.) jõuda üksnes armastatud olendi vahendusel, kes on põhimõtteliselt üks ja ainus. Liberaalses ühiskonnas, kus elasid Bruno ja Christiane, pakkus ametlik kultuur (reklaam, ajakirjad, ühiskondlikud ja tervishoiuasutused) välja seiklusel põhineva seksuaalelu mudeli…” (lk 202). „Seiklus” ja „seks” on meie keeles muidugi sarnased sõnad, viimane istub esimeses nagu soojas pesas… Igati sümpaatne, et Houellebecq näeb armastuses ajaliselt vastupidavat, kestvuse kohustusele rajatud tunnet, kus iha ja naudingut jagatakse vaid ühe lähedase inimesega. Selles mõttes paistab Houellebecq vanamoelise romantikuna, lootusetu konservatiivina.

 

4.

Kui Michel on „külm”, siis Bruno suudab kirjeldada oma tundeid vaid nii, et ta kirjeldab nende inimeste kehasid, kellelt ta midagi – imemist, panemist jms – tahab. Ühesõnaga, Bruno ei oska enam oma tundeid – või tunnete asendumist tungiga – kirjeldada: „Hiljem vajusid ta rinnad ära ja ka meie abielu jooksis liiva” (lk 140). Selles lauses oskab Houellebecq viljeleda tõeliselt õelat huumorit, selle intonatsioon kõlab vägisi nii: „Meie abielu jooksis liiva, sest ta rinnad vajusid ära”. Sarnaseid Bruno retoorilisi võtteid leiab „Elementaarosakestest” veelgi. Stseen, kus Bruno ostab oma naisele seksika korseti, mille viimane vastumeelselt selga ajab, lõppeb nii: „Magamistuppa astudes sain kohe aru, et asi on täiesti perses. Ta tuharad lotendasid pingul trippide vahelt välja; ta rinnad polnud imetamisele vastu pannud. Seal oleks vaja läinud rasvaimu, silikoonisüste, täielikku kapremonti…” (lk 149). Kapremonti vajaks hoopis Bruno mõtteviis, mis seostab eneseteostuse seksiga ja seksi eneseteostusega: palju seksi ilusa kehaga, hea elu; vähe seksi koleda kehaga, ebaõnnestunud elu.

See seos on muidugi omakorda osa Houellebecqi „suurest plaanist”, selle prantsuse ämbliku kogu läänemaailma katvast võrgust – näidata, et seks on oma olemuselt ebademokraatlik, ta jaotub ja laotub nagu kapital: mõned – ilusad, noored – saavad palju, teised – vanemad ja koledamad nagu Bruno – saavad vähem või üldsegi mitte, ja kui saavad, siis vanemaid ja koledamaid. Muide, sama teema lööb välja Houellebecqi eelmises ja esimeses eestinduses „Võitlusvälja laienemine” (Varrak, 2005, tlk Triinu Tamm). Üsna lohutu?

Tuleb tunnistada, et siit ei puudu teatud groteskne humoorikus, näiteks siis, kui Houellebecq „rokkstaaride” suunas üsna põlgliku alatooniga heidab: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69). Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman, kuid autori tahtel mitte sugugi prantsuse psühhopaat. Davidi näol tahab Houellebecq sooritada järjekordse jõulise ning tähelepanu nõudva üldistuse: kui naudinguühiskond tähendab naudingu primaarsust ja piiramatust, siis ei murene ainult perekond ning armastus, vaid ka naudingud ise, naudingute „arenemine” tähendab Houellebecqi meelest nende moondumist, kasvamist inimlikkuse piiridest välja, algsete meeliskluste moondumist iseenese karikatuurideks ja nende teostamist piirini, kus nauding polegi enam võimalik. Unistusest saab luupainaja. Seetõttu ei peagi Houellebecq naiste silmi välja kiskuvat ja silmakoobastesse masturbeerivat Davidit ebainimlikuks koletiseks, vaid materialistiks, „üha ägedamaid närviaistinguid” otsivaks nautlejaks (lk 174), ühesõnaga – eneseteostusliku kultuuri groteskseks tulemiks.

 

5.

Kõike seda lugedes meenus soome kunstniku Teemu Mäki jutt naudingutest. See kõrvetus meelde, sest jagas naudingud suurteks ja väikesteks. Bruno muidugi väidab, et seksuaalnauding on „võimsaim nauding, mida inimolend on ülepea võimeline tundma” (lk 182), kuid Mäki temaga arvatavasti ei nõustuks, sest mu mäletamist mööda kuulub seks tema meelest väikeste naudingute sekka. Suured, tõelised naudingud asuvad mujal: lugemises, kunstis, mõtlemises, igatsemises, unistamises, lähedaste inimestega mõtete vahetamises, lastes jne. Võib-olla ei mäleta ma sajaprotsendiliselt õigesti, võib-olla segan oma arusaamu suurtest naudingutest Mäki omadega. Kuid selline vahetegemine mulle väga meeldis – Mäki polnud kehaliste naudingute vastu, kuid ta ei hakanud neid võrdlema asjadega, millega neid ei saagi võrrelda.

Sellise naudingute jagamise valguses võib järeldada, et Michelil läheb mingis mõttes lõpuks Brunost paremini: kuigi tema kehaline elu leiab lohutu lõpu, jõuab ta teaduse näol suure naudinguni, suunates kogu oma nimetu igatsuse töösse ja kasutades empiirilise materjali kirjeldamiseks näiteks „kurjuse” ja „headuse” metafoori. Pärast Micheli kadumist nähaksegi tema suurimat teenet „selles, et ta suutis kvantmehaanika postulaatide /—/ tõlgenduste kaudu taastada armastuse võimalikkuse tingimused” (lk 250). Raamatu finaal on sellest julgustavast sedastusest hoolimata nii irooniline kui ka lohutu.

 

6.

Viimase paari nädala Eestis üks enim vastukaja pälvinud arvamuslugudest pärineb Rein Taageperalt („Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?”, EPL 31. V 2008), kus ta tunneb jätkuvalt ja õigustatult muret eesti rahva hääbumise pärast. Kõige olulisemana tundus mulle järgmine lõik: „Rasedus kestab üheksa kuud, lapse kasvatamine 20 aastat. Selles saab osaleda iga inimene. Selleks on vaja rohkem mehi, kes tegelevad oma lastega. Laste juurest ärajooksmine ei ole mehine. Lastele raha andmisest ei piisa”. Ehk ongi koer maetud just siia, sest mu meelest kirjeldatakse Taagepera tsitaadi kolmes viimases lauses eneseteostusliku kultuuriga, „naudingutsivilisatsiooniga” kaasnevat dilemmat – inimesi, kes sobiksid Houellebecqi raamatute (anti)kangelasteks. Seetõttu ei tekita imestust Taagepera nõutus: „Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu?”. Just nimelt, sest selle „vabaduse ja heaolu” üks tähendusi viib eneseteostuslike võimaluste piiramatu ja illusoorse, s.t mitte kunagi rahulduseni jõudva kasvuni, kõikvõimalike väikeste naudingute paisutamiseni ebaloomulikult suurteks ja seda ühiskondlike süsteemide abiga – eelkõige majanduslikel eesmärkidel, tarbimine põhineb keha pideval kurnamisel ja hooldamisel. Pere kui väikeste naudingute tarbimist suunav ja ka piirav kooslus ei paista seega paljudele eriti sexy.

Kui rääkida laste kasvatamisest, siis tekib kohe vastuolu: kes peab endas maha suruma eneseteostuslikud impulsid, mida ühiskond toidab ja mille rahuldamatust pidevalt taastoodab? Õige vastus oleks muidugi, et kõik. Nii ei asugi probleemi teravik võib-olla küsimuses, kuidas tagada rahva jätkusuutlikkus, vaid kusagil mujal. Houellebecqi stiilis öelda püüdes: pigem vähem lapsi, aga siis selliseid, kes on oodatud ja keda tahetakse kasvatada, keda ei jäeta maha, kellest ei kasva emotsionaalseid invaliide – inimesi, kes ei suuda tagada iseendagi jätkusuutlikkust, ühiskondlikust rääkimata.

Nii et hämmastav, kui õigel ajahetkel nägi ilmavalgust „Elementaarosakeste” eestikeelne versioon. Iseasi, mitu kohalikku Brunot selle teose läbi loeb ja kui palju lugevaid Brunosid ennast ka mõjutada laseb.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming