Seaduse saatus

Kaarel Tarand

„Protsendikunsti” sündi kavandav eelnõu on takerdunud ametkondlikku ja poliitilisse ükskõiksusse.Pea eranditeta kehtiva reegli järgi liiguvad ideed demokraatlikus protsessis otsuseni seda kiiremini, mida suurem „huvi” neid tagant tõukab. Tulenevalt huvi iseloomust (kasumitaotlus, edevus, veendumus, jne) tegutseb huvi edendajana ning avaliku võimu ehk otsustaja tüütajana ka huvirühm, kes suudab tihti (kui raha ei piira) korraldada ka õige suuremõõdulisi kampaaniaid otsustaja motiveerimiseks. Vägevamad huvirühmad ei pea igapäevast tööd tegemagi, sest „peksavad” oma huvi koalitsioonide valitsemislepingutesse.

Loomulikult sisaldavad need lepingud ka muid lubadusi  peale huvirühmade omade. On aatelistel kaalutlustel nimetatut ja puhtakujulisi kosjasõite, mille abil saadakse väikese kuluga konkreetse sihtrühma toetus. Kuid isegi hoolimata must valgel kirjapanekust lepingutesse võib juhtuda, et igaühe asi ei liigu edasi ühesuguse kiirusega. Seda eriti oludes, kus rahanappus pitsitab valusasti ka valitsust, ning mis oleks lihtsam kui tagasihoidlikumale küsijale öelda, et „saate ju isegi aru, väliskeskkond on muutunud”, ning jutt sujuvalt püksirihmasolidaarsusele viia.

Õigusaktid sünnivad põhiliselt kaht teed pidi. Esiteks ilmneb  iga seaduse rakendamisel pisipuudujääke, tehnilisi vigu, mille avastavad rakendajad ametnikud, kelle ülesanne on ühtlasi puudujääkide likvideerimiseks ettepanekuid teha. Ametkondlikke redeleid pidi purjetab parandusettepanek sel juhul muudkui kõrgemale, kuni jõuab detailide vastu üldjuhul mitte ülearu sügavat huvi tundva ministri kaudu valitsusse ja parlamenti. Teine tee on initsiatiiv ülalt, poliitiline idee ja poliitiline tahe. Sel juhul antakse ametnikkonnale korraldus „Tehtagu!” ja kui tahes rumalaks ametnikud konkreetset ideed ka ei peaks, varem või hiljem lõpevad neil argumendid, miks poliitilist  ideed realiseerida ei saavat.

Protsendikunsti seadustamise plaan pääses viimasesse koalitsioonilepingusse mitte sügavast sisulisest äratundmisest, vaid pigem lubaduse ohutu ja odava ilu pärast. Sügav äratundmine saab meie ratsionaalses ilmas toetuda vaid andmetele ja uuringutele. Kujutavate kunstnike sotsiaalmajanduslikku olukorda ning kunstituru toimimist pole keegi piisava põhjalikkusega uurinud. Me ei saa kunagi teada, kas mõni kujutav kunstnik just selle lubaduse tõttu üldse valima läks. Ja mis tähtsust sellel olekski.  Tähtis on, et lubajad otsustasid sõna pidada ning valitsuskabineti nõupidamisel 30. oktoobril 2008. aastal langes otsus asi töösse anda.

Täna, aasta hiljem, võime tõdeda, et vintske ametkondlik vastupanu ei lase eelnõu liikuma ning ka poliitiline sõnapidamine kipub vägisi teeskluse vormi võtma. Ministeeriumides jäävad asjad seisma või libisevad kalevi alla siis, kui aktiivset poliitilist huvi majas pole. Septembri alguses saatis kultuuriministeerium eelnõu esimesele kooskõlastusringile. Tähtaeg: 17. september. Poolteist kuud hiljem, 28. oktoobri seisuga, on oma seisukoha teatavaks  teinud kaks omavalitsusliitu ning viis ministeeriumi, kuus ministrit pole aga teema vastu huvi tundnud, sealhulgas endine kultuuriminister Urmas Paet. Õpetlik on lähemalt vaadata, kes ja kuidas eelnõu kiidab või laidab. Neli ministeeriumi (kaitse-, sotsiaal-, keskkonna- ning haridusja teadusministeerium) on eelnõu kooskõlastanud. Kaitseministeerium soovib ainult, et eelnõusse kirjutataks ka võimalus osta vanemat kunsti ning kindlustataks paremini žürii erapooletus (eks neil ole ka kogemusi, võiks ironiseerida). Sotsiaalministeeriumi vastuskiri aga algab nii: „Kooskõlastame riigihangete  seaduse (RHS) muutmise seaduse järgmiste märkustega. Kehtiva RHSi kohaselt on hankija mh kohustatud hankima õhutransporditeenust. Tegemist on kohustusega, mida Eesti eripäradest (kaugus Euroopa keskmest, väiksus, otselendude puudus, lennugraafiku hõredus vm) tulenevalt ei ole sisuliselt võimalik ega ka mõistlik täita. Palume selle kohustuse RHSist välja jätta”. Kuidas see hulgakaupa lendamine küll kunstiostudega seotud on?

Tegu on klassikalise parasiitluse näitega. Üks ministeerium püüab siin teise turjal liueldes ka mingi oma asja aetud saada. Hea veel, kui eelnõu algataja loomingu külge ainult üks  parasiit riputatakse, teinekord võib neid olla ridamisi ja siis peavad vaesed rahvaesindajad selgust saama, mida see täitevvõim üldse silmas pidanud on ja mida taotleb. Võib juhtuda, et ootamatult tekkiva vastasseisu tõttu ühele punktile sellises liiteelnõus jäävad ka üldisemalt heaks kiidetud punktid seadustamata. Sotsiaalministeeriumi hoolimatut egoismi võimendab fakt, et tegu on suurima eelarvega ministeeriumiga, mille valitsemisalas pealegi küllalt palju ehitatakse, olgu peale, et sotsiaalsfääri kinnisvara ei pruugi otse riigile kuuluda.  Kuid tühja sest kunstist, kui suur mure on muus. Veel kord sotsiaalministeeriumi kirja tsiteerides: „Näiteks otselende tegev Estonian Air ei tee igapäevaseid lende, SAS-i lend ei jõua Brüsselisse hommikul piisavalt vara, et ametnik jõuaks hilinemiseta töögrupi kohtumisele. Air Baltic lahkub Tallinnast sedavõrd vara, et sellega lennates on ametnik ühepäevase lähetuse puhul töörühma tarbeks liiga väsinud olekus”.

Üsna ette teada oli eelnõu puhul omavalitsusliitude eitav vastus. Nii Eesti Linnade Liit kui ka Eesti Maaomavalitsuste Liit valvavad ülima kiivusega omavalitsuste sõltumatuse järele  ning reageerivad valuliselt igale valitsuse soovile kas või natuke nõugi anda, kohustamisest rääkimata. Paar omavalitsusliitude argumendinäidet: „Eelnõu alusel on aga ideekonkursi žüriis kohalikul omavalitsusel suur häältevähemus (vähemalt 2/3 žürii liikmetest peab olema kujutava või rakenduskunsti loomeliidu liikmed), mis tähendab, et kohalikust omavalitsusest ja kohalikust kogukonnast sõltumata on võimalik otsustada, milline kunst neile sobima peab” (linnade liit). „Vastavate hoonete ehitamisega lahendatakse kohaliku elu küsimusi. Kohalikule omavalitsusele eelnõuga ettenähtud kujul ettekirjutamine, kuidas ta seda ainuvõimalikult  saab teha, ning kohalikule omavalitsusele kohustuslike eelarveliste kulude taoline otsustamine riigi poolt on põhjendamatu sekkumine kohaliku omavalitsuse autonoomiasse” (valdade liit). Linnad on nõus eelnõu kooskõlastama vaid juhul, kui saavad endale žürii moodustamise ainuõiguse. Lisaks peaks protsenti arvutama ainult riigieelarvelisest eraldisest omavalitsusele ja viimase kaasfinantseerimine oleks kunstiostu koormusest vaba.

Linnajuhid ei näi üldse arugi saavat, et nende kaks nõudmist ei sobi kokku. Kui omavalitsuse rahaosa eest kunsti ei osteta, siis miks küll peaksid nad riigi raha eest ostetava osas žürii kunstieksperdid  olema? Ise nõuavad autonoomiat, aga teiste rahakotti kamandada tahavad küll ja jääb veel õigust ülegi. Kuid, nagu öeldud, tõlgendatakse omavalitsuses juba aastaid (ja seda eriti Rahvaliidu mahitusel) põhiseadust ja Euroopa omavalitsushartat nii, nagu seal oleks omavalitsused sätestatud kuidagi riigist täiesti eraldiseisvana või riigiülesena. Seejuures unustatakse täiesti, et märkimisväärne osa omavalitsustest ei ole iseseisvalt võimeline talle pandud kohustusi üldse täitma ning elatub otsesest ja kaudsest riigiabist. Kõigist kirjadest olulisim (kuni rahandusministeeriumi  eitava vastuse saabumiseni) on siiski majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kiri, mis algab küll lollide lohutusega, et ministeerium „toetab küll ideed rikastada avalikku keskkonda kunstiteoste ja disainiga, kuid seda mitte läbi riigihangete seaduse (edaspidi RHN) hankija kohustusena”. Oma „ei” põhjenduste lõpuks kiidetakse aga, et nagu nähtub, „vajab eelnõuga esitatud protsendipõhimõtte juriidiline sätestamine põhjalikumat läbitöötamist ja ei ole seetõttu esitatud kujul rakendatav”.

Et kirjal on minister Juhan Partsi allkiri, tuleb siinkohal pisut mõtiskleda tema käitumismotiivide üle. Esimene võimalus on,  et minister Partsi (ja tema erakonda IRLi) teema sisuliselt ei huvita (mis oleks väga kurb lugu, IRLile on rahvuskultuuri käekäik ikka tähtis olnud) ning ta on oma ametnike koostatud eitusele allkirja andnud ilma teemasse süvenemata. Sel juhul ei ole tegu hea, tulemusele orienteeritud ministriga. Põhimõtteliselt peaks iga poliitik oma ametnikelt konstruktiivsust nõudma, ja eriti teemade puhul, mille taga valitsuse ühisotsus juba olemas. See tähendab põhihoiakut bürokraatliku mugavuse vastu: „Mind ei huvita, mida, miks ja kuidas ei saa teha, vaid ainult see, kuidas saab teha!” Kui praegu (ja miks mitte juba varakevadel,  kui eelnõu kirjutati?) ütlevad Partsi alluvad, et protsendikunsti teemat ei saa lahendada riigihangete seaduse kaudu, siis peaks ministri nõudel olema lisatud, millisesse seadusesse teema siis paigutada tuleb. Ja kui ametnikud seda selgeks ei suuda teha, pole muud teed kui kahetseda raisatud aastat ning teemaga uuesti valitsuskabinetti minna ning langetada seal otsus, mis mõistlike tähtaegade jooksul ka seaduseks vormub.

Teine võimalus on, et majandusministril ja tema erakonnal on mingi põhimõttelisemat laadi vastuseis protsendikunsti eelnõu jõustamisele. Selle väite seavad aga kahtluse alla IRLi  kahe ministri, Tõnis Lukase ja Jaak Aaviksoo eelnõu kooskõlastus. Lisaks, kui spekuleerida võimalusega, et valitsuserakondadel on antud asjas erimeelsusi, oleks ju Partsil hoopis mugavam kultuuriministrit toetada ning eeldada, et niikuinii osutuvad eelnõu edenemise takistajaks kultuuriministri erakonnakaaslaste juhitud rahandus- ja justiitsministeerium.

Lõppkokkuvõttes taandub kõik küsimusele, kas riigis on kord või ei ole. Poliitiline tahe kas on või ei ole teda üldse, aga mitte nii ja naa. Aeg on üle küsida, kas protsendikunsti seadustamise osas poliitilist tahet on või mitte. Kui jah, siis ei tohiks  ametnike keerutuste ja vastuseisu ületamine võtta rohkem aega kui mõni päev (praegusel ajal eriti on nii, et kellele tubane töö ei meeldi, võib kohe õue endale meelepärasemat tegevust otsima minna, seal liikuvat koguni defitsiitseid „sotsiaalseid” töökohti). Kui ei, tuleb ka nii öelda ja teema lõpetatuks lugeda. Ega ju protsendikunsti ei tehta ainult vallarahva rõõmuks ja ilumeele rahuldamiseks. Ideega on seotud sadade loovisikute lootus kunstilise eneseteostuse võimaluste laienemisele ja elujärje paranemisele.