Sammas samba vastu

Evi Aruj?

Teadvustamata utoopiad ja mütoloogiline mõtlemine ei kao iial. Üks utoopiatest on seesama alateadlik uskumus, et mingi uus ühiskonnakorraldus ja uued ideoloogilised, vaimsed või eetilised põhimõtted toovad kaasa uue valgustatud, miraažidest ja valedest kujutlustest puhastatud inimteadvuse. Üldiselt peetakse ju ka nõukogude aja suurimaks ahistuseks otseste repressioonide kõrval valede kujutluste sundi. Pärast hulle aegu elati ju ka siis rahulikult „väikest elu” ja oldi õnnelikudki, aga ahistav oli just see, et „suure plaani” elukorralduse, ühiskondlike asjade ja inimene olemise tähenduse kohta kehtis üks kohustuslik tõde.

Tänaste veriste vägivallailmingute kõrval kipub sageli ununema, et ahistamise ja kehtestamise võimsaimad vormid on semiootilised, märgilised – üksnes tinglikud. Seepärast on olnud naiivsed või silmakirjalikud katsed käsitleda Tõnismäe mälestussammast kunstiobjektina  ja sealset tegevust mingist kultuuriantropoloogilisest vaatenurgast. Ei, Tõnismäel mängiti rituaalseid kehtestamise ja domineerimise mänge: seal mängiti Eesti „vabastamist” ja okupatsiooni. Sõnum jõudis enamikule eestlastest pärale ja lahendus oli ainuvõimalik. Ei oleks aidanud siin ka välja pakutud „tähenduse ümbermõtestamine”; on ju teada, et „väljastpoolt” pakutud kohustuslikud tähendused ei tööta.

Üks kahtlusi, mis selle sündmuse puhul ikkagi püsima jääb, on seotud sellesama vaimuvabadusega. Võib ju küsida, kas saab ja tohib hukka mõista ja ära keelata mängu, või veel enam – kas mängimise eest võib karistada? Just vabadus mängida, kujutleda ja uskuda, kas või „valesid” asju – vaimne ja kultuuriline vabadus – oli ja on see ülim hüve, mille piiramist peetakse kõigi totalitaarsete ühiskondade suurimaks ahistuseks. Täna on küsimus ka seepärast põhjendatud, et kogu kommertsiaalne meelelahutuskultuur on tulvil sageli inimväärikust riivavat mängulisust (viimane näide on inimeste „tuunimine”) ja ka inimliku traagika, leina või kurbuse ohverdamist kunstilistele ambitsioonidele (film enesetapu teinud noorest inimesest), mille kahtluse alla panekule vastab vaimuvabaduse eest võitlejate kisakoor.

Kõikide nende põhimõtteliste küsimuste pärast ei saagi nn sambaküsimust pidada pseudoprobleemiks. Eriti aga ei saa seda küsimuste ringi pidada pseudoprobleemiks olukorras, kus erinevate kultuuride, uskumuste ja ajalootõlgenduste ning nendega seotud sümbolite ja pühade nimede probleemistik võib tõenäoliselt tulevikuski tuua kaasa konflikte või kriisiolukordi.

Paraku esindavad tugevad, „looga” sümbolid enamasti totalitaarseid ideoloogiaid. Üks kunstiliselt üsna õnnestunud, kuid totalitaarse ideoloogia pühakujuks muutunud mälestuskuju on nüüd surnuaial üsna edukalt sõjasambast leinasambaks „ümber mõtestunud”. Loodetavasti. Teine, kunstiliselt ebaõnnestunud totalitaarse ideoloogia – kristluse – sümbol on Harjumäele kerkimas. Nagu Tõnismäe samba puhul, räägitakse ka nüüd „õigest”, „tegelikust” tähendusest ehk siis Vabadussõja aumärgist ja Eesti iseseisvusest. Reaalselt esindab sammas märksa vanemaid tähendusi: hiiglaslik surnuaiarist tähistab kohta, kus inimliha mullaks määndub, aga rist kui kristluse põhisümbol ei tähista muud kui pärispattu, süüd, mis vajab imet „väljastpoolt”, „vabastamist” ja „lunastamist” – sedasama imelist missiooni, mida kuulutas  sambasekt. Ainult et „vabastamise” objektiks ei ole ristisamba puhul väike fašistlik Pribaltika, vaid kogu inimkond.

Et suur hulk inimesi ei saa kujusid kummardamata hakkama ja et ka demokraatia mantra number üks nõuab vabadust uskuda, mängida, kujusid kummardada ja rituaale läbi viia, siis tuleks ilmselt tegelda üksnes olukorra praktiliste külgedega: püüda vältida olukordi, kus inimesed sümbolite pärast lausa hulluks lähevad ja endale või ligimestele viga hakkavad tegema. Üks lahendus on siin tõesti huvigruppe esindavate pühakujude „õige” ruumilise hierarhia kehtestamine. Aga nende mõtteliste ruumide piiri peal võib alati midagi juhtuda. Seepärast, aga veel enam ka demokraatia sügavaimast mõttest lähtudes oleks ideaalne siiski selline märgiruum, kus ei antaks au ühelegi totalitaarsele ideoloogiale. Paraku, jah, maailm, kus ei kummardataks mingit kiviks, rauaks või klaasiks – ja inimesest suuremaks – saanud ülimat ideed, on utoopia. Sest tõsiasi on, et lõpuks võidab ikkagi see, kelle virtuaalne puuslik on vägevam.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming