Reis sisuta utoopia sisemusse

T? Kahu

Ma mõtlen temast palju, loen temast palju, kuulan tema muusikat ja vaatan tema filme, kuid – vabandage, et ma eneselt nõnda avalikult kompetentsuspunkte maha kustutan – ma pole kunagi Ameerikas käinud. Küsida tuleks aga sedagi, kas monsieur Jean Baudrillard seal üldse päriselt käis. Olgu, kõik teavad, et käis. Aga raamatu enesega seda ei tõesta. Nii nagu tema võib Ameerikast kõnelda ka see, kes pole mitte kunagi ühtki riigipiiri ületanud. Nii võib rääkida see, kellel on lihtsalt hea valikuga kaabeltelevisioon ja rikas fantaasia. Aga... ma tean, et olen esimese raundi Baudrillard’ile juba kaotanud, sest tema Ameerika polegi päris Ameerika, reaalne Ameerika, selline, kus käiakse. Tema Ameerika on hüperreaalne Ameerika. Ja just seetõttu pole meil võimalik ega vajalik küsida, kas ta iial on näinud mõnd lennujaama sealpool ookeani.

Baudrillard’i aretatud hüperreaalsuse, “reaalsusest enesestki reaalsema” idee seisneb tõdemuses, et too nn reaalsus pannakse tegelikult hoopis kokku kõikvõimalike simulatsioonide, fiktsioonide poolt (näiteks meedias) ning seesugune mõttekäik lausa nõuab Ameerikat enesele illustratsiooniks. Nii et mõistagi jõudis Baudrillard kirjutada Ameerikast korduvalt juba enne seda raamatut siin. Näiteks jõudis ta hüperreaalsuse ideaalmudeli otsingul ootuspäraselt vaimustuda Disneylandist – sellest, et too pole ei autentne ega võlts; sellest, et tegemist on koopiaga, mille originaali pole võimalik leida.

Mis kõik tähendab teisisõnu seda, et Baudrillard’i hüperreaalne Ameerika on elutu Ameerika – üsna oma tee algul (lk 11) lubab Baudrillard, et ta ei kavatse uurida sotsiaalset ja kultuurilist Ameerikat. Selle asemel jääb meie ette laiuma märkide kõrb (võrreldagu seda näiteks märkide küllusega Barthes’i Jaapani-käsitluses), tähenduste kadu, “kultuuri ekstaatiline kriitika, kadumise ekstaatiline vorm” (lk 12). Kõrb on väljas ja kõrb on inimese seeski: “Kõrb on keha sisemise vaikuse loomulik jätk. Kui inimese keel, tehnikad, ehitised on tema konstruktiivsete võimete laiendiks, siis tema äraolemisvõime jätkuks, tema kadunud vormi ideaalseks skeemiks on üksnes kõrb.” (lk 86). Lugejana, kelle harjumuspärase elukeskkonna oluline osa on demokraatliku loomuga (pop)kultuur, selle sõnavabadus ja kõnevõime, tema küllus ja konfliktid, ei taha ma muidugi rahul olla, et Ameerika siin raamatus nii vähe rääkida saab. Ma kuulen Ameerikat kõnelemas ja tahan temaga suhelda. Ka Baudrillard näib kuulvat, kuid tema jaoks on see vaimuhaige pidetu pomin, midagi keskusteluks kõlbmatut: “sõna, isegi paljuütlev, on alati liigne” (lk 89). Ta libiseb Ameerikast üle – arutult grandioossete üldistuste ja piinlikult, vulgaarselt detailitäpsete kirjelduste toel. Teda ei huvita mitte dialoog, vaid diagnoos, umbes selline: “utoopia, mis on algusest peale elanud, nagu oleks ta realiseerunud.” (lk 38).

Kohe oma raamatu algul, päris esimeste lausetega seitsmendal leheküljel, laseb  Baudrillard mõista, mil moel elutu tema visioonide Ameerika ikkagi on. Ta räägib, kuidas sellest reisist tuleks teha film – “terviklik film reaalajas ühes talumatu kuumuse ja muusikaga”. Ning ta ütleb, et seda filmi tuleks kodus videomakiga ikka ja jälle vaadata, “mitte üksnes ilusa mälestuse elustamiseks, vaid seetõttu, et arutust korrutamisest saadav vaimustus on reisi mõistesse juba sisse kodeeritud. Lõputult lahtirulluvas kõrbemaastikus on midagi väga sarnast filmilindi igavikulisusega.” Ehk kui veidi täpsustavalt pisut teisiti öelda, siis: Baudrillard’i Ameerika on salvestus ning meie sõltuvus sellest maast ligikaudu samasugune kujundisõltuvus, samasugune porno nagu see, millest kirjutas näiteks William Burroughs. Ja kui lähemalt uurida, siis kehtivad selle raamatu struktuuris mitmed tehnoloogilise reproduktsiooni reeglid. Baudrillard kirjutab hüplikult, fragmentaarselt, kord rewind, siis fast forward…

Ameeriklased on selle raamatu peale solvunud ja solvuvad mõistagi ka edaspidi, kuid tegelikult ei ole siin kirjutatu mõeldud Ameerika kriitikana. Sest erinevalt näiteks situatsionistidest Baudrillard lihtsalt ei leia siin midagi, mille nimel võidelda. Pole tõde, pole missiooni. Pole midagi vaatemängufassaadi varjust valguse kätte tirida, pole kedagi võõrandumisest vabastada. Ja ta lihtsalt nendib: “Minu jaoks ei eksisteeri Ameerika tõde. Ma ei oota ameeriklastelt muud, kui et nad oleksid ameeriklased.” (lk 37). Võib-olla kunagi, modernistlikel aegadel, seisnes suurim inimlik mure just võõrandumises, isoleerituses, üksinduses. Täna kuulume me kokku, me oleme ühte lülitatud, connected. Ja kui Ameerika ongi supervõim, siis kust on too võim pärit? Vist “Simulaakrumites ja simulatsioonis” on Baudrillard vastanud sellele järgmise paralleeliga: vanasti sai võim oma volitused Jumalalt, kuid nüüd too enam volitusi ei anna. Nüüd kehtib paralleel psühhoanalüütikuga, kellele oma hinge, oma privaatsuse anname meie ise. Ameerikale antud võimuga on samamoodi. Meie privaatsus on koloniseeritud, me kuulume sellesse vaatemängu ega mõista iial talle midagi vastukaaluks leida. Mis – nagu mitmel korral varemgi –  tekitab vähemalt minul küsimuse Baudrillard’i autoripositsiooni kohta. Kui puutumatu ta ikkagi ise sellest Ameerikast on? On tal koht, kuhu oma reisilt tagasi tulla? Mulle tundub, et kui ka Baudrillard käe välja sirutab ja Ameerikat puudutab, ei saa ta ise ometi sisemiselt kuigivõrd riivatud. Ta naudib selle kohtumise ekstaasi, kuid see joobumus paistab enesega rahul oleva eurokartesiaani joobumusena: ma erutun sellest, et tohin kahelda selles, mida ma näen; ma naudin seda, et ainult ma ise olen olemas.

Aga üks hetk… Meil on just parasjagu võtta üks president, kes kinnitab, et on saanud oma volitused Iraaki minna nimelt Jumalalt. Ja pärast 11. septembrit leidub teisigi märke, et seda Baudrillard’i kirjeldatud Ameerikat ehk ei olegi enam olemas? Ootamatult tundub, et ajalugu pole lõppenud, et poliitika kestab. Ameerika on otsustanud oma utoopiat kaitsta ja vastu rünnata ning teeb seda väga reaalsete vahenditega. See on minu probleem seoses Baudrillard’iga. Ta näib uskuvat, et kui asjade tähendused lagunevad koost, siis laguneb koost ka reaalsus. Kuid praegune hetk ajaloos jätab täpselt vastupidise mulje. Reaalsus osutub millekski enamaks, kehtestab end harjumuspärase võimukusega ning vanad, isegi pealtnäha iganenud tähendused – näiteks need, mis seotud poliitilise võitluse orientiirmõistetega – tulevad tagasi. Ma ei tea, millises ulatuses see nõnda on ja kas see kestab kaua. Kuid hetkel seletavad inimesed ka Ameerikas oma olukorda enestele pigem just niimoodi.

Nii et mida teha selle raamatuga, mis on just samamoodi väga kaheksakümnendate moodi aegunud nagu just alustanud Madonna garderoob? On üks võimalus – kui meil ei õnnestu tõe pähe päästa tema analüüse ja diagnoose, hoidkem siis ometi tema poeetilist tõde! Ausõna, ma lugesin selle raamatu kaanest teiseni läbi – just nii, nagu arvustuse puhul korrektne. Aga juba esimeste lehekülgede aegu sain aru, et tegelikult tuleks ta ette võtta ehk hoopis teistmoodi, sirvimisi, suvalisest kohast, ühe-kahe lause kaupa, rewind, fast forward… Sedamoodi remiksituna on kergem lugeda.  Üksikute fragmentide toon on eraldi elegantsem kui tervikusse köidetult, metafoorid liuglevad õhulisemalt. Baudrillard liigub nagunii liiga kiiresti, ka virtuoossem lugeja ei jõua tema taha vaadata, omi mõtteid tema omadele vastu seada. Nii et miks mitte teda selle asemel lihtsalt ära kasutada – kusagil seltskondlikes rituaalides kirjavahemärkide asemel, tsitaatidena, üksikute mõttetuse-mõttekuse piiril triivivate lausetena. Kujutlege end ütlemas: “Mõeldes sellele rikkusest, võimust, seniilsusest, ükskõiksusest, puritaanlusest ja vaimuhügieenist, inimlikust armetusest ja raiskamisest, tehnoloogilisest tühisusest ja tarbetust vägivallast täielikult roiskunud paigale, ei saa ma midagi parata, et näen tema näol maailma hommiku paistet.” (lk 33-34). Eks ole? Kui Ameerika kunagi jälle müstifitseerimist vajab, siis pole vist siiski leida paremat käsiraamatut kui “Ameerika”.