Ratas ei käi, sest raha pole

Rahapuudusest tõukuv närvilisus on vähemasti osa seletusest, miks on Eesti erakondade käitumine aina metsikum ja lubadused ebarealistlikumad.

KAAREL TARAND

Nagu ükski perekond, nii ei saa ka ükski organisatsioon läbi rahata. Erakondade majandusnäitajad kulgevad aga nagu Ameerika mägedes. Tänu 2013. aastast jõustunud seadusemuudatustele aruandluses on erakondade finantstegevus hästi jälgitav. Andmeridu võrreldes saab jõuda vaid ühele järeldusele: Eesti ühiskonna viimaste aastate majandusedust ei ole erakonnad paraku osa saanud. Neli pole jätkunud julgust tõsta erakondadele riigieelarvest makstava toetuse kogusummat ega suutlikkust liikmetelt ja annetajatelt rohkem raha kokku koguda. Viie aastaga (2013–2017) on parlamendierakondade kogutulu kasvanud vaid 6%, sealjuures on kogujate arv tõusnud neljalt kuuele, ühiskonna kogurikkus (SKT) on samal perioodil tõusnud 12% ning keskmine palk riigis koguni üle 40%. Mis see muud on kui vähemasti suhteline allakäik.

Kui perekonnas sissetulekud ei kasva või jääd kogunisti sotsiaalabi peale, tekitab see stressi ja meeleheidet. Vältimatute kulude katmine on aina keerulisem, naabrite ja tuttavatega ei suuda sammu pidada ja pidevalt süveneb rahulolematus iseenda ning eriti ümbritseva maailmaga. Keegi peab süüdi olema ses ebaõigluses. Rahva hulgas mahajääjate arvates on süüdi rumal või pahatahtlik valitsus, erakondade meelest aga rumal ja mõistmatu rahvas. Häda sunnib astuma aina meeleheitlikumaid samme, võtma suuremaid riske ning iseennast ja teisi petma vägevamate lubadustega. Rahapuudusest tõukuv närvilisus on vähemasti osa seletusest, miks on Eesti erakondade käitumine aina metsikum ja lubadused pöörasemad ning ebarealistlikumad. Kuigi rahastamisreeglite muutmine oleks kõigi erakondade huvides, hoiduvad nad parlamendis peaaegu üksmeelselt (v.a Vabaerakond) selle teema avamisest.

2015. aastal sama teemat Sirbis käsitledes pidasin erakondade vabal konkurentsil rajanevale ühiskonna juhtimismudelile peamiseks ohuks erakondade suurt majanduslikku sõltuvust üksikute suurannetajate ehk erakondade tegelike omanike varjatud huvidest.¹ Nüüdseks on põhiosa suurannetajatest erakondadele mitmel põhjusel käega löönud, erakondade liikmed ega väikeannetajad ei ole aga ilmutanud vähimatki valmisolekut oma panust mingi maailmavaate edendamiseks suurendada. Nii mõnigi petuskeem on õiguskaitse- ja järelevalveorganite tööga kinni topitud. Vähemalt üks erakond jätkab visalt katseid uute skeemidega endale ebaaus konkurentsieelis tekitada, kuid see on ajutine lahendus, mis lükkab paratamatut vaid pisut edasi.

2017. aasta lõpetasid parlamendierakondadest esialgse bilansi järgi negatiivse netovara seisuga Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid ning kui arvata Keskerakonna tulemusest välja ühekordne erakorraline tulu maja müügist, siis ka valitsust juhtiv partei. Rääkimata aastaid tasumata arvete käes vaevlevast Eestimaa Roheliste erakonnast, mida parlamendivälisena riigieelarvest ei toetata. Kõik andmed on kogutud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni infosüsteemi,² kust iga huviline võib erakonnamajanduse üksikasju igas lõikes ise uurida. Alljärgnevas piirdun vaid ülevaatega erakondade tulude ja kulude põhiliikidest, mis majanduslikku stagnatsiooni hästi ilmestavad.

Sõidavad massiliselt jänest

Vastavalt seadusele võivad erakonnad riigieelarveliste eraldiste kõrval tulu saada liikmemaksudest, üksikisikute annetustest ja tehingutest erakonna varaga ning kodanikud võivad erakondi toetada mitterahaliste annetustega (vabatahtlik töö). Iga erakonna põhikirjas on selge sõnaga fikseeritud liikmete kohustus tasuda liikmemaksu. Keskmiselt teeb seda aga (nüüd ja edaspidi on arvestustes näidatud ainult riigikogus esindatud 6 erakonda) 15% liikmetest ja olukord ei ole aastatega muutunud (joonis 1).

Helgema erandi tõi 2015. aastal pilti Vabaerakond, kuid nendegi distsipliin on languses. Liikmemaksust kõrvalehiilimine või laialdane maksuvabastuse kehtestamine erakondades oleks ehk seletatav juhul, kui maksumäär oleks kehtestatud üle keskmise maksevõime. Tõenäolisem on aga, et üheski massierakonnas süstemaatiliselt liikmemaksu kogumisega ei tegeleta. Keskerakonnas on maksumaksjate üldarv (ligi 4000) teistega võrreldes suur, kuid 2/3 maksjatest tasub vaid ühe euro aastas, mistõttu kogunev summa on tühine.

Tasutud summad on isikuti kõnekad ja tekitavad segadust. Liikmemaksu nime all erakonnale makstud summad vähimast suurimani jäävad Keskerakonnas (edaspidi KE) koridori 1–3856 eurot, Reformierakonnas (RE) on sama näitaja 5–180, Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) 4–100, Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (SDE) 2–1210, Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas (EKRE) 1–72 ja Vabaerakonnas 3–114 eurot. Pilt on väga kirju ja kõigi maksete pealt kehtivaid üldisi maksusummasid tuletada ei ole võimalik. KE on jätkuvalt võimetu eristama liikmemaksu ja annetusi ning tsentristide liikmemaksu kogusumma suurus pole muudega täpselt võrreldav. 20 tähtsamat liikmemaksu tasujat KEs panustavad kokku 76% laekumiste kogusummast.

KE juhid on aastaid selgitanud, et nende võimupositsioonidel liikmetele kehtibki teistsugune maks, kümnis palgast, kuid ka sel juhul jääb arusaamatuks, kuidas suudavad kõik KE saadikud riigikogus maksta erineva summa, kui samast palgast sama protsenti arvutavad. Miks peab Heimar Lenk maksma 3856 eurot, Martin Repinski aga ainult 96 eurot ja Peeter Ernits üldse mitte midagi?

Võiks ka oletada, et erakondades kehtib tegelikult astmeline liikmemaks, kuid sel juhul näib maksuastmeid olevat sadu ja maksust hoidumise viise tuhandeid. Kõlab halvaendelisena, mõeldes, mida võiks tähendada uus maksuastmete paljusus riigieelarve tuludele, kui kodanikud hakkavad juhinduma erakondade eeskujust ja praktikast.

Liikmemaksu määrad on väikesed, samuti maksjate arv ja vastavalt ka kogutulu, mistõttu liikmemaksudest laekuv moodustas 2017. aastal ainult 1,9% erakondade kõigist sissetulekutest. Kui suur on kassas mõõdetav panus kokku ja erakonnaliikme kohta, on näha joonistel 2 ja 3.

Liikmemaksudest hoopis kaalukama tuluosa saavad erakonnad annetustest, kuid sellegi tululiigi üldsuund näitab allapoole (joonis 4). Aastate võrdluses peab silmas pidama, et agressiivsem annetuste väljanõudmine käib valimiskampaaniate eel ning kõige täpsemalt on võrreldavad sama tüüpi valimistega aastad. 2017. aasta kohalike volikogude valimisteks suutsid erakonnad tänavu koguda vaid 78% summast, mis laekus 2013. aastal. Annetajate niigi kitsast ringist on ilmselt lõplikult kadunud üksikud erakonnavälised suurannetajad (nagu Hillar Teder ja Urmas Sõõrumaa). 2016. aasta ühekordne moraalitu „preemia“ erakondadele lastetoetuste tõstmise eest näitab selle aasta tulemust ülearu rõõmsates värvides.³

10 000 või enam eurot said erakonnad 2017. aastal kokku 16-lt inimeselt, neist seitse suunas raha IRLi ja viis RE kontole. Suurim annetaja oli Reet Roos (IRL) 70 000 euroga. Kokku tegi annetusi 2335 inimest, neist 5000 või enam annetanud 44 inimese panus moodustas annetuste koguhulgast peaaegu poole ehk 48,7%. Annetaja keskmine panus jäi 511 euro tasemele, mediaanpanus aga 50 euro piirile. Annetajad ei ole erakondade vastu lahked, kui seame saadud summad võrdlusse mis tahes Eestis korraldatud heategevuskampaaniaga. Miks?

Igaühel oma motiiv, aga erakondade toetamisest hoidumise põhjustest levinuimad võiksid olla teadmine, et erakonnad saavad ju riigilt piisavalt raha, erakondade nigel usaldusväärsus ja maine valijate silmis ning küllap ka see, et erinevalt tavalisest heategevusest ei ole erakondadele raha andmisel kunagi teada selle sihtotstarve. Erakondadel lihtsalt kulub raha ära ja aruandlusest erakondade kulude liigendust vaadates näeb igaüks, et suurem osa lüüakse lihtsalt laiaks sisutühjade reklaamide tootmiseks ja avaldamiseks, kuigi nad ise seda miskipärast poliitiliseks kommunikatsiooniks nimetavad.

Annetuste kogumisel ei ole selget parem- või vasakpoolset strateegiat. Kogusumma seisukohalt näivad edukamad olevat need, kes küsivad vähematelt, aga see-eest suuremaid summasid. Annetajate arvult on viimastel aastatel edukaim olnud EKRE (joonis 5), kuid kaks korda rohkem isikuid annab neile rahas ligi 3,5 korda vähem raha, kui suudab koguda IRL.

Kergelt tulnud, kergelt läinud

Liikmemaksud ja annetused moodustasid erakondade kogutulust 2017. aastal kokku 19%. Totaalne sõltuvus riigieelarve eraldistest on iseloomustanud erakondade majandustegevust stabiilselt aastaid (joonis 6). 2003. aasta valimiste järel aga just sellist sõltuvust ihati ja see toonase Res Publica partei juhtimisel ka saadi. Kehtiv süsteem, mille järgi jaotatakse eelarvest toetust vastavalt riigikogus saadud mandaatide arvule on kaugel õiglusest, kuid paradoksaalselt võitleb selle süsteemi vastu ainsana Vabaerakond, olles ise suurim sõltlane.

Rahastuskorra muutmise õigustuseks oli 15 aastat tagasi eeskätt väide, et kuna juriidiliste isikute (ettevõtete) annetused ei saa olla maailmavaatelised, vaid pigem seotud huvidega ja potentsiaalselt korruptsiooniohtlikud, tuleb need keelustada ja asendada riikliku toetusega. Süsteemi nuripidisus seisneb selles, et avalike vahenditega toetatakse enim niigi suurimaid turuosalisi. Kui see mõtteviis tõsta mõnesse muusse eluvaldkonda, siis peaks energiamajanduses suurimat toetust saama põlevkivist elektrit tootev Eesti Energia, aga mitte väikesed päikesest ja tuulest elektritootjad. Samuti peaks lõviosa regionaalpoliitika rahast kinkima Tallinnale, sest seal on ju ometi kõige rohkem hääletajaid ja maksumaksjaid, kellel õigus nõuda oma maksupanuse tagasivoolu kohaliku elu edendamiseks. Kuidas soodustab kehtiv toetusviis vaba ja õiglast konkurentsi, teavad vist küll ainult parteilased ise. Valijatel on aga küll õigus küsida, miks põlistatakse toetussumma valimistulemuse põhjal neljaks aastaks, kui valija meel on muutlik. Miks peaks tsentristide partei jätkuvalt saama dotatsiooni EKREst neli korda suuremas summas, kui viimase arvamusküsitluse järgi on toetus neile kahele erakonnale peaaegu võrdne?⁴

Raha mõju valimistulemusele võib küll olla aastatega vähenenud,⁵ kuid on endiselt tugev. Samas skaalas nagu kahaneb kulutusvõime, vähenevad ka mandaadid valimistel. Kulude poolest jagunevad riigikogus esindatud erakonnad kindlalt kolme klassi (joonis 7) ja kehtiva rahastuskorra muutmata jätmine suurendab tõenäosust, et aasta pärast valimistel saame praeguse seisuga ligilähedase jaotuse: suured, keskmikud ja väikesed.

Lõpetuseks üks nüanss, mida eriti tasub tähele panna MTÜdes ja kultuuri­vallas tegutsejatel. Eks ole kõik meist palju kuulnud riiklikelt ja parteilistelt kõrgpositsioonidelt tulevaid õpetussõnu, kuidas peab avalikke ülesandeid täites ennast ise ära majandama ja kui palju julgema kätt sirutada riigikassa suunas. Olgu teatrid, muuseumid või avalikke teenuseid osutavad vabaühendused, ikka jutlustatakse neile, et just omatulu teenides peavad asutused tõestama, et tegutsevad publiku huvides ja nende eksistentsil on õigustus. Finantskriisi aastail jäid erakonnad eelarvekärbetest peaaegu puutumata, kultuuriasutuste „mõõna“ paigatakse veel tänaseni.

Erakondade võime omatulust kulusid katta on IRLi paastuaasta erandiga üldises vaikses languses (joonis 8). Kas ei hoolita või ei suudeta, pole tähtis, igal juhul pole parteilastel mingit moraalset õigust tulla kedagi majandama õpetama, kui endal kodus kord käest lootusetult ära.

Mida pikemaks lähevad aegread, seda ühemõttelisemalt on ka selge erakondade majandamise allakäik ja sellest järelduvad jätkusuutmatus, stress, meeleheide, ideoloogiline hüsteeria. Ainult erakondade endi käes on võimalus oma kehva olukorda muuta ja teha seda nii, et ka valijaskond muutunud korda õiglasena tajuks. Viimane on võimalik vaid kõigist praegu parteidele seadustesse kirjutatud eranditest ja privileegidest loobumisel. Väärikatele pole see ületamatu, nagu parem osa põlisest aadlist meil ja mujal sajand tagasi suutis tõestada, lülitudes sujuvalt uue ühiskonna korraldamisse ja juhtimisse. Ise endale privileege kahmanud ei ole ju aga kunagi tiitleid väärinudki. Pange aga erakondade kõigi privileegide kaotamise seaduse eelnõu lauale ja siis näeme, kes on kes ja kui kauaks Eesti poliitikas.

1 Kaarel Tarand, Parteilane ja tema isand. – Sirp 2. X 2015.

2 Vt www.erjk.ee

3 Kaarel Tarand, Aeg luua erakonnamuuseum. – Sirp 11. VIII 2017.

4 Vt Oliver Kund, Valitsus kaotab järsult rahva toetust. – Postimees 26. I 2018.

5 Vt Heldur Meerits, Kas raha teeb riigikogu? – Sirp 13. XII 2012