Rõõmuta, kuid sõltumatult

Kaarel Tarand

Meie inforuumis pinnale kerkiva järgi otsustades on Eestis olemas kõik heaoluühiskonna tunnused. Me saame nautida kõike mängulist, sest ellujäämise ja eluspüsimise küsimused on lahendatud (kindlasti leidub miljoni kohta üks juhtum, mis kinnitab vastupidist, aga pigem tuleb üldistus teha ikka miljoni, mitte ühe näite põhjal). Kui maal oleks nälg, majanduskaos, katkuepideemia ja muud koledused, siis ei töötaks ka meedia või kui töötakski, siis ei saaks seal leiduda ruumi näiteks arutelule selle üle, kas ja kuidas on sünnis nimetada mingi organisatsiooni või asutuse naissoost juhti (sest naisi esimeesteks nimetada olevat sooline diskrimineerimine). Selles vaidluses pole veel selge, kas ümbernimetamist laiendada ka mineviku suunas, kohandada poliitiliselt korrektseks ka ajaloolised tekstid, või mitte. Või kuidas importida eesti keelde grammatiline sugu. Teine näide, ettepanek muuta sinimustvalge lipu Pika Hermanni tornis heiskamise korda ja saatemuusikat. Laulu „Mu isamaa armas” avataktid olevat üks „saksa värk”, niisamuti nagu ka Paciuse kirjutatud riigihümni viis. Vahetu kogemuse mõttes on lipp Pikas Hermannis väga tühist vähemust puudutav teema. Heiskamise signaali kuuleb vaikse ilmaga parimal juhul kuni kümme tuhat tallinlast, sündmust ennast näeb veelgi väiksem hulk. Sümboolne tähendus, see on muidugi teine asi. Kuid näiteks tartlaselt, kes on juba aastaid harjunud Toome tähetornis sinimustvalget ööpäev läbi lehvimas nägema, pälvib tallinlaste „mure” ainult õlakehituse.

„Saksa viisiga” on veelgi sandim lugu. Kui on soov saada praegu kasutatavast parem signaalviis, siis seda võib ikka üritada. Näiteks kuulutada välja vastav konkurss. Või teha hoopis nii, et kõigil eesti heliloojatel oleks oma võimalus, kehtestada kord, mille alusel iga helilooja signaali mängitakse liputseremoonial nädal aega ja siis tuleks jälle järgmise autori kord. Aga asjaolu, et tegu on saksa laenuga, ei tee üht viisijuppi iseenesest heaks või halvaks. See on väga kehv põhjendus. Kui saksa laenudega ilmtingimata võidelda, siis tuleks järjekindel olla. Alustuseks kaotada kogu ärkamisaegne eesti kirjandus, sest juba Gustav Suitsu tudengid tõestasid professori innustusel ära, et viimsel kui proosa- ja luulepalal, mille ärkamisaja kirjamehed omaloomingu pähe esitasid, leidus saksakeelne eeskuju. Parem pole lugu meie rõivakultuuri au ja uhkuse ehk rahvariiete ega uuema rahvalauluga. Lõhnavad saksa päritolu järele. Ja viiul pole eesti talupoja leiutis, vaid importkaup (Saksamaalt). Järjekindel saksaeitus näeks ette ka mõisahoonete lammutamise programmi, mitte nende renoveerimise. Ning kõige krooniks tuleks laulupeotraditsiooni saksa algupära ajaloost välja kirjutada ning maha vaikida.

Ja ikkagi on tore, et meil on võimalus ja vabadus neil teemadel mõtteid vahetada, seisukohti võtta. Konflikt meedias aga seisneb selles, et nende arutelude kõrvale kohe kuidagi ei sobi suures kirjas katastroofisõnumid iga kolmanda tööealise elaniku väidetavast põgenemisest välismaale, börsipaanikast ja majanduskrahhist, krooni devalveerimisest jne. Loogiline on arvata, et kõiki lehetoimetusi korraga täielik vaimupimedus vabas ühiskonnas tabada ei saaks. Kui asjad läheksid allamäge, siis visataks lipusignaali teema kõrvale ja pühendutaks ainult sellele, miks ja kuidas komistas reporter tööle tulles nälga surnud kodaniku otsa. Kui leib oleks laualt lõppenud, ei pühendaks ajalehed iga päev terveid külgi sellele, kuidas edeneb Otepääl kunstlume (mis süüa ei sünni) tootmine. Ellujäämise seisukohalt on ju tegemist kõige ehedama raiskamisega. Kunstlumi on omamoodi heaolu indikaator. Kuni globaalse soojenemise kiuste jaksame seda toota ja isegi ülesuve pidada, peab ühiskondlik rikkus suur olema. Vaesel ajal elektrijaamad selleks otstarbeks voolu, vee-ettevõtted vett ja pangad ning maksumaksjad raha ei annaks.

On kummaline, et neis oludes ikka veel hoiame kangelt kinni ebausust, mille järgi hea sõna lausumine ja rahulolu vankri kraavi keeravad. Ei tohi ära sõnuda seda head, mis käes. Ei tohi kaotada oma vaimset neitsilikkust, mis paratamatult juhtuks oma riigiga kokkupuute tagajärjel. Seetõttu ei või avalikult ka Eesti Vabariigi ümmargusest sünnipäevast täit rõõmu tunda. Kui riigivõim 90. aastapäeva tähistamise programmi enda teha võttis (aga kes siis veel?), tekkis valvsas kodanikus kohe kahtlus: ahaa, nüüd kasutab võim sündmust ettekäändena minu aju loputamiseks. Hakkab pidukõnesid pidama, musta valgeks rääkima – ma parem ei osale selles. Mine tea, äkki kaotan oma sõltumatuse, kui esinen valitsuse rahalisel toel korraldatud kontserdil. Peavad ehk sõltuvaks, mitte sõltumatuks. Ei, parem ka riigi sünnipäeva ajal oma urus istuda ja hambaid kiristada.

Ehk oleks selle ikka pidanud põhiseaduses ära märkima, et „rõõm ja rahulolu ei ole Eesti Vabariigis patt ning selle tundmine ei võta kodanikult sõltumatust”? Et julgeks rõõmu tunda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming