Pseudomorfoos, hümn ja klaassammas

Jaan Kaplinski

Ära hakkab tüütama sangarite vormimine ning haledate lüüasaamiste ja poliitiliste valearvestuste tõlgendamine sangarlikuks vastupanuks, olgu siis tegu Sinimägedega või metsavendadega. Kadunud Georg Henrik von Wrighti kirjutistest ja veel enam jutuajamistest temaga on mul selgelt meeles vana filosoofi sügav sümpaatia Oswald Spengleri kultuurilooliste ideede vastu, millest eesti lugeja võib ka lugeda tema tõlkekogumikust „Minerva öökull”. Nimetamist väärib, et ka Juri Lotman, teine suur mõtleja, hindas Spenglerit kõrgelt. Von Wright armastas kasutada Spengleri terminit „pseudomorfoos” vene kultuuri kohta, mis näiliselt oli euroopalik, püüdis omaks võtta lääne väärtused ja struktuurid, jäi aga ometi teistsuguseks, pseudoläänelikuks.

 

Regilaul oli poeetiliselt väga kõrgel tasemel

Kas ei ole samasugune lugu ka mõne teise Euroopa äärealade kultuuriga? Kas ei ole ka soome või eesti praegune kultuur samamoodi pseudoläänelik? Mõlema puhul võime jälgida, kuidas põline ja omapärane hääbusid, sageli lausa põlglikult kõrvale heideti, ja võeti omaks laenatud arusaamad ja vormid, mis tänini meile päris hästi ei sobi. Minu meelest illustreerib seda eesti luule ajalugu, siirdumine vanast regivärsist saksapärase meetrumi ja riimiga värssidele. Regilaul oli poeetiliselt väga kõrgel tasemel, ei jäänud kuidagi alla vene bõliinadele, islandi skaldiluulele või keldi bardide luulele. Selle asemele tuli ligi kaheks põlveks mannetu värsisepistamine, mis alles Siuru ja eriti Arbujate aegadel küündis ihaletud Euroopa tasemele. XIX sajandi luulelugu on masendav poeetilise allakäigu lugu. Mis olid selle põhjused? Üldisemalt ikka rahvasse süstitud ja viimaks ka rahva poolt omaks võetud arusaam, et vana ja omapärane on armetu, et vana luule, vanad rahvariided ja vana laul on matslikud, need tuleb kõrvale heita ja omaks võtta saksalik luule, riietus ja laul. Nagu tehtigi. Imekombel, suuresti tänu tsaarivõimu venestamispoliitikale, säilis eesti keel. Kuigi ka seda on hoolega püütud kujundada saksikumaks, euroopalikumaks. On ju „keeleuuendus” kõige enam olnud lääne sõnadele mugavamate tõlkevastete otsimine, mõtlemata sellele, kas meie keele näiva vaesuse ja kohmakuse taga polnud hoopis teistsugune mõtlemine, teistsugune maailmanägemine.

Vanu regilaulu tekste lugedes tunnen ikka ja jälle hämmastust selle üle, kuidas võisid kirjaoskamatud talunaised kanda ja arendada nii täiuslikku traditsiooni, mille juurde kuulus täiesti omapärane poeetika kui ka eriline rahvalaulu keel, mis erines igapäevakeelest. Hämmastav on seegi, kuidas inimesed kaotasid seda traditsiooni hoidnud poeetilise ja keelelise taju. Kuidas, nagu mäletas mu vanaema, noored tüdrukud käskisid regilaulu leelutavatel mammidel vait olla, sest nende meelest oli see laul, nagu oleks „rihevärtit valla tettü”. Eestlaste poeetilist taju muutsid-rikkusid muidugi kirikulaulud ja muud saksa keelest saamatult ümber pandud laulud. Meie luteri lauluraamatu poeetiline väärtus on tänini ümmargune null, kuigi tekste on püütud parandada niipalju kui võimalik. Ümmargune null on ka valdava osa XIX sajandi värsside poeetiline väärtus. Paraku on just see täiesti küündimatu värsitagumine kujundanud keskmise inimese arusaamise sellest, mis on õige luule, ja see arusaamine elab jõudsalt edasi ja aitab küündimatuid värsse edasi luua.

 

Hümn riivab iga luuletundelise inimese kõrva

Postipapa Jannsenil on eesti rahva ees palju teeneid, ent tema põlglikku suhtumist regilaulu ja tema värsisepitsusi pole põhjust erilise tänuga meenutada. Paraku elab tema arusaam luulest edasi meie riigi hümnis, mis riivab iga luuletundelise inimese kõrva. „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on hää näide poeetilisest pseudomorfoosist, tekstist, mis tahab olla luule, aga ei ole seda. Minule tähendab Eesti hümni tekst omamoodi hauasammast ühele Euroopa erakordsemale poeetilisele kultuurile ja samal ajal näidist sellest mannetust värsitagumisest, mis selle asemele tuli. Nii ei oleks põhjust sellesse erilise pieteediga suhtuda, meie hümni võiks välja vahetada või vähemalt selle teksti ümber teha, kui soovitakse endiselt pidada soomlastega sama hümni. Allpool annan ühe võimaliku versiooni sellest tekstist, mis võiks nii värsistuselt kui ideeliselt vastuvõetav olla kõigile.

Minu meelest on pseudomorfset palju ka praeguses eesti kultuuris. Seda on kirjanduses, näiteks Valmar Adamsi introdutseeritud irdriim, mis sobib eesti keele eripäraga palju halvemini kui Henrik Visnapuu propageeritud konsonantriim, mis on stiihiliselt kujunenud näiteks Saaremaa uuemas riimilises rahvalaulus. Seda on keelekorralduses, mis endiselt mõtleb ennekõike lääne sõnade tõlkimisele-mugandamisele, mitte sellele, kuidas mõtet eesti keeles paremini ja loomulikumalt väljendada. Seda on filosoofias, mis opereerib tõlkesõnadega, mis meile on võõrad ja ei sobi meie konteksti. Nagu näiteks „hea elu “ „good life’i” vastena. Või „seadmus” „dharma” vastena.  Nii takistab eestikeelne filosofeerimine tegelikult inimeste mõtlemist, seeasemel et seda soodustada, loob eksliku arusaama, et mõisted, millega opereerime, on samad, ükskõik kas kasutame eesti või inglise keelt.

Pseudomorfoosi on omajagu eesti riikluses ja rahvusluses. Alates Kreutzwaldi-eelsetest Balti estofiilidest ja lõpetades Mart Laari ja teiste ajalookäsitlustega, mille vahele mahub „rahvuseepos”, mida omal ajal iga rahvus vajas nagu hiljem oma ooperit ja balletti. Ära hakkab tüütama sangarite vormimine ning haledate lüüasaamiste ja poliitiliste valearvestuste tõlgendamine sangarlikuks vastupanuks, olgu siis tegu Sinimägedega või metsavendadega. Samamoodi rumal on omaaegse pimeda saksaviha asendamine sakslaste ümbertõlgendamisega eestlaste päästjateks Ida barbaarsuse eest. Tasuks rohkem lugeda sakste arvamusi eestlaste iseloomust ning eestlaste pärimustes, eriti regivärsis avalduvast suhtumisest sakstesse.

Rahvusliku alaväärsustunde sünnitatud mütopoeetika ja heropoeetika kena avaldus on ka nüüd suure tüli ja segadusega Tallinna kerkiv Vabadussõja sammas, mida vist juba enne püstitamist hakatakse kutsuma Viru Valgeks, ja lahte kerkiv Kalevipoja kuju, mis on pseudomorfilised nii vaimult kui teostuselt. Nagu omal ajal andsid Vabadussõja sambad ja patriootlikud maalid tööd ja leiba paljudele haltuurakunstnikele, näib olevat ka praegu. Aga pseudomorfse kultuuri juurde kuulub kahtlemata ka suutmatus kunsti kunstiväärtuses orienteeruda. Mis vahel avaldub lihtsalt maitsetusena. Ja mida toetab kurb tõsiasi, et meil on liiga vähe vaimuinimesi. Nii et mõni agar tegelane võib jätta oma pitseri tervele valdkonnale.

Ühes oma viimases kirjas mulle kirjutas von Wright, et ei taha enam elada maailmas, mis ikka enam on muutumas iseenda paroodiaks. Eesti praegune hümn on hümni paroodia, Vabadussõja sammas on ausamba paroodia. Annaks taevas, et Eesti riigist ei saaks riigi paroodiat.

 

 

Lisaks siis minu variant Eesti hümni tekstist, milles olen püüdnud säilitada põhisisu, kohendades seda aga millekski, mis mõjuks veidigi luulelisena ega riivaks keeletunnet.

 

 

 Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,

mu vanemate maa!

Ei sinust kaunimat küll eal

või leida laia ilma peal,

ei armsamat, kui oled sa,

mu kallis isamaa!

 

Sa oled mind ju sünnitand

ja suureks kasvatand:

mul püsid meeles alati,

ma jään su lapseks surmani,

mul kurb on olla sinuta,

mu kallis isamaa!

 

Su üle taevas valvaku,

mu armas isamaa!

Ja päevapaiste hoidku sind,

mu sünnimaa, mu kodupind,

jää kestma sa, jää vabaks sa,

mu kallis isamaa!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming