Postsõnastik: allegooria

Janek Kraavi

Klassikalise definitsiooni järgi on allegooria laiendatud metafoor, milles narratiivi elementidena toimivad aegruumid, asjad ja isikud on sümmeetrilised tähendustega, mis asetsevad väljaspool narratiivi ennast. Kujundiloome protsessis ühendatakse nõnda kaks maailma: see, mis on tekstides nähtaval, ja teine, mis jääb „nägemisraadiusest” välja. Allegooriline lugu konstrueeritakse otsesõnalise ja metafoorse tähenduse erinevuse pinnalt eesmärgiga öelda „midagi muud”. Näiteks raamatu lugeja või teatrilavastuse vaataja peab keelelisse „lõhesse” sattununa need kaks tasandit ühendama, s.t ta asetatakse aktiivsust nõudvale „analüütilisele” positsioonile. Kõige efektsemalt tuleb see esile erinevatel eesmärkidel loodud fantastilises narratiivis või spekulatiivse kujutamislaadiga tekstides. Samuel Becketti näidendi „Godot’d oodates” lugeja-vaataja võib ennast varem või hiljem tabada mõttelt, et see, mida ta näeb, ei ole „päris” maailm või jääb talle arusaamatuks, miks tegelased nii kummaliselt käituvad ja räägivad. Probleemidest ei kõnelda otsesõnu, vaid suunatakse vastuvõtja kõigepealt justkui mittevajaliku info juurde (absurdne maailm) ning selle kaudu peab ta tuvastama tuttava igapäevamaailma. Allegoorilised karakterid ongi tavaliselt abstraktsete tunnuste (headus, allutatus jne) kandjad, tegevus ja taustad esindavad aga suhteid abstraktsioonide vahel. Põhiline allegoorilise maailma kujutamise mudel representeerib nt isikliku või üksiku suhet avalik-poliitilise või ideoloogilise sfääriga. Klassikalised XX sajandil kirjutatud allegooriad nagu G. Orwelli „1984” ning „Loomade farm” toimivadki “sümboolsete narratiividena”, kus narratiivi struktuuri peamised tunnused osutavad kaudselt poliitilisele survele ja ühiskonna totalitaarsele olemusele. Lugejal on tarvis need kaudsed osutused dekodeerida – allegooria on keeruliselt konstrueeritud mõistatus.

Allegooria on žanri ja kujundliku võttena olnud belletristika tähtis element kogu maailmakirjanduse pika ajaloo vältel, kuid saab taas aktuaalseks XX sajandi keskpaigast alates. Üldisema põhjusena võiks ehk nimetada kõigepealt indiviidikesksema või subjektiivsema maailmavaate saamist normiks ja sellest tulenevalt ka lugeja või vastuvõtja rolli tähtsustumist sel perioodil. Uurijad on osutanud sellele, et lugeja ei ole allegooria puhul lihtsalt teksti vastuvõtja, vaid osa allegooria struktuurist. Seda põhjusel, et teiste žanritega võrreldes on allegooria kõige eneseleosutavam ja enim kriitilist teadvustamist nõudev tekst. Kui näiteks komöödia või tragöödia toimivad eelkõige inimlike emotsioonide äratajatena, siis allegooria rõhutab vastuvõtja rolli märgisüsteemide tõlgendaja, keelekasutajana.¹ Nii haakub see termin ka indiviidi, keele ja võimu seoseid kirjeldavate teooriatega.

Allegooria kaudu väljendati kadunud tervikliku maailma ja traditsiooni katkemist (nt Beckett), mehaanilis-tehnilise ümbruse pealetungi negatiivselt tajutavat ideed, vajadust mingi uue naiivsuse või looduslikkuse järele (hipikultuurist võrsunud utoopiad) jne. Mõistukõnelisus mõjutas nii ulme-ja fantaasiakirjanduse poeetikat kui positsioone kinnistava popmuusika teemavalikut (nt Pink Floydi albumid). 1970.-80. aastatel on märgata allegooria muutumist kurjemaks ja keerulisemaks, mis väljendus satiirilise ühiskonnakriitilisuse kasvus. Allegooria seltsib ka iroonia ning paroodia võtetega, mis liidab selle võtte täiesti loogiliselt postmodernistliku kirjanduse külge. Postajastu allegooria tegelaseks on ümbritsevat maailma arusaamatult silmitsev „inimene tänavalt” ehk „mitte keegi” ning see naiivne protagonist asetatakse mitmete katsumuste ette, mis peaksid lugeja või kinokülastaja kujutlusvõimes hakkama tööle kui kaasaja reaalsuse muster. Näiteks käsitletakse eesti kirjandusloos Arvo Valtoni varasemat novelliloomingut kui groteskset nõukogude ühiskonna allegooriat. Lääne kirjanduses tuuakse nüüdisaegse klassikalise allegooria näidetena John Barthesi või Thomas Pynchoni romaanides loodud maailmad. Viimati nimetatud autori loomingust (nt romaanid „V” või „Gravity’s Rainbow”) lähtuvalt on toodud välja ka postmodernse allegooria olemus. Traditsiooniliselt on antud žanritunnuste juurde kuulunud ka lugeja suunamine nt poliitiliselt õige või laiemalt aktsepteeritud tõekspidamiste juurde. T. Pynchoni romaanides pakutakse välja teistmoodi lahendus ja näidatakse, kuidas valitsevad ideoloogiad (kristlus, teaduslik diskurss, tehnoloogia) lükkavad kõrvale alternatiivsed mõtteviisid ning loovad kujutluspildi enese võimuloleku vältimatusest. Postmodernne allegooria keeldub tunnistamast ühtki „lugu”, mis annab tegelikkusele tähenduse, olles niimoodi pigem paranoiline ja õõnestav poliitiline lugemisakt.² Muidugi võib teema edasiarendusena mainida ka ideed, mille järgi korporatiivne ühiskond toodab nt massikultuuri kaudu teadlikult oma võimu kinnistavaid allegooriaid.

Näiteid tänapäeva kultuuri allegooriate kohta võib tuua palju, aga piirdugem siinkohal osutusega James Cameroni filmile „Avatar” (2009). Maavälise navide tsivilisatsiooni ja inimeste konflikti kujutava kassafilmi kommentaarides tuvastasid kriitikud mitmeid tänase maailma globaalsetest probleemidest rääkivaid „teisi lugusid”. Vihmametsade hävimise ja maavarade mõõdutundetu kaevandamise allusioonid viisid suurema planeedi traagilise tuleviku eest hoiatava allegooriani. Muidugi nähti inimeste ja „siniste” konfliktis ka (uus) kolonialismi võrdpilti, lääneriikide jätkuvat genotsiidi mitmete regioonide põliselanike suhtes. Kahe mainitud tõlgendusliku suuna edasiarendusena toodi esile vihjed Iraagi sõjale ning Ameerika militarismile laiemalt – seega kõneldi ka päevapoliitilisest allegooriast. Religiooni teemast lähtuvalt võib filmis näha ka vastuolulist (valge) Messia või Päästja lugu.³ Lisaks viitab ju pealkiri tänapäeval virtuaalses reaalsuses loodavatele variidentiteetidele.

Need näited sisaldasid juba viidet kultuuride erinevuse teemale, mille väljendamiseks on samuti püütud leida mitmeid alternatiivseid poeetikavõtteid. Postkoloniaalses kirjanduses kasutataksegi allegooriat vaidlustamaks europotsentristlikku ajalookäsitlust (sh kronoloogiline vaade ajaloole) või mõtestamaks ümber lääneliku narratiivi eeldusi (nt „progress”, „tsivilisatsioon”, vaade „reaalsele” või „tegelikkusele”, ajamudelid jne). Allegooria on aga olnud ka imperialistliku diskursuse tähtis funktsioon, sest nt maalidel või skulptuurides luuakse tihtipeale imperiaalse võimu allegooriaid. J. M. Coetzee romaanis „Barbareid oodates” (1980) on vaadeldudki muu hulgas seda, kuidas allegooriat kasutatakse koloniseerimise protsessi raames. Kultuurilis-poliitilises survesituatsioonis saab mõistukõnelisest narratiivist ka valitsevale diskursusele vastanduvate põhimõtete avaldamise vorm, keelatud sõnumi edastamise ja vastupanu vorm. Fredric Jameson kasutab oma essees „Kolmanda maailma kirjandus multinatsionaalse kapitalismi ajastul” (1986) palju vaidlusi tekitanud mõistet „rahvuslik allegooria”. Vasakpoolsest mõtteviisist mõjutatuna väidab ta, et Aafrika või Aasia maade koloniaalsurvest mõjutatud kultuuriproduktsiooni ühine joon on see, et sealsed tekstid on a priori allegoorilised. Lisaks sellele peaks neid lugema spetsiifiliselt rahvuslike allegooriatena. Jamesoni järgi on selle põhjuseks asjaolu, et siin pole kapitalism veel eraldanud isiklikku või privaatset kogemust avalikust sfäärist, nagu see on toimunud arenenud riikides. Seega – isiklikust või indiviidi saatusest kõnelev lugu on alati lahingukorda säetud avaliku sfääri, kultuuri ja ühiskonna allegooria.

Viimastel aastakümnetel pruugitakse allegooriat ka newage’liku religioosse või spirituaalse narratiivi võttena. Läänelik mõttelaad otsib nii ida filosoofilisest kirjandusest kui kristlikust ilmavaatest positiivset ülesehitavat materjali, mis saab lõpuks müstikasse või kitšiesteetikasse kalduvate mõistulugude vormi. Kõige tuntum selle suuna esindaja on ilmselt 1960. aastate hipitaustaga brasiillane Paulo Coelho, kes elustab oma romaanides (nt „Alkeemik”,1988) allegooriliselt iseendani jõudmise teekonna, otsingu, armastusest täidetud universumi jms teemad.

Kui Andrus Kivirähk avaldas seni viimase romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007), siis nägid kriitikud teoses rahvuse hääbumise ja kultuuri allakäigu üsna masendavat võrdpilti. Veidi varasemast ajast meenub Berk Vaheri mahukas „Lugulaul” (2002), kus unenäolises-ulmelises Sancta Aeternases viib rüütli rada püha Silma juurde. Ka Nikolai Baturini paljusid tekste saab lugeda ennekõike allegooriatena (nt „Kentaur”), kuid eesti kirjanduspildis on need võimalused jäänud siiski domineeriva naturalismi ja otsesõnalisuse varju.

1 Maureen Quilligan, The Language of Allegory: Defining the Genre. Cornell University Press, 1992.
2 Nt Deborah L. Madsen, The Postmodernist Allegories of Thomas Pynchon. Leicester University Press, 1991.
3 filmstudiesforfree.blogspot.com/2010/01/i-see-you-on-avatar-and-allegory.html.