Paks mamma ja ajaloo siksakid

MAARJA KANGRO

Kõik muutub. Kardetavasti ei muutu miski. Ei, loodetavasti ei muutu miski. Kõik kordub. Kordumise kaardile on turvaline panustada, see on garanteeritult läbinägelik. Hardo Pajula on oma „Majanduslikule inimese ja poliitilisele looma“ motoks valinud Mika Waltari laused „Mikael Hakimist“: “… Ja kõik kordub alati sama asjatult, sest inimesed ja rahvad ei võta kunagi õppust, ja kui võtavadki, on nende lainepõhi juba lähedal.“

Pajula teos, Swedbanki aastaraamat 2015, liigub siksakitades läbi läänemaailma ajaloo ja rahanduselu, soovides näidata, milliseid sarnasusi on olnud finantskriiside põhjustes ja kulgemises. Autori sõnul on raamatu peaeesmärk „asetada Läänemaailma (sic!) tänane krediidikriis laiemasse ajaloolisesse ja teoreetilisse konteksti” (lk 13). Niisamuti rõhutab ta majandusliku ja poliitilise sfääri lahutamatust, olgu selle tõenduseks näiteks Marshalli plaan, mille üks käivitajatest oli hirm, et Euroopa (eelkõige kriisis britid) ei jaksa Kreeka kodusõjas kommuniste maha suruda.

Loeme, kuidas lihtrahvas sai poliitilise jõuna oluliseks, kuna Kreeka vajas Pärsiaga merel sõdides sõudjaid; kuidas Rooma lagunes, kuna liiga suure territooriumi valitsusaparaat läks kulukaks, ja kuidas nõnda läks muudegi koloniaalimpeeriumidega; kuidas moodsa Euroopa majanduskord kujunes kloostrites ja kuidas Bretton Woodsi [fikseeritud valuutakursid kehtestanud konverentsi] sohilapsena sünnib Euroopa Makseliit, mille lapselaps on euroala. Raamat liigub Lääne-Euroopast pisteliselt USAsse, Venemaale ja Argentinasse, väikesest Eestist siin juttu pole.

Oletan, et üheks ideeandjaks Swedbanki tellimuse täitmisel võis Pajulale olla kasinusmeelsete Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi „Seekord läheb teisiti“ („This Time Is Different“, 2009), kus käsitletakse viimase kaheksa sajandi finantskriise. Ja mida Pajula rõõmuga ka tsiteerib: raamat kannab samuti Koguja raamatu kõik-kordub-meelsust: ja päike tõuseb ja miski ei lähe teisiti! Aga autorit võis motiveerida ka David Graeberi 2011. aasta bestseller „Võlg: esimesed viis tuhat aastat“, mida on ka Sirbi veergudel refereeritud ja mille eelartikkel on ilmunud Vikerkaares.1 Rääkides võlgade tühistamisnõudest ja raha tekkimisest seoses palgasõduritele maksmisega viitab Pajula mõistagi ka Graeberile, ehkki nende hoiakud lõppkokkuvõttes erinevad.

Avaldab tõepoolest muljet, kui palju tekste on autor „Majandusliku inimese“ tarvis läbi lugenud ja toeks võtnud: kasutatud kirjanduse nimistust leiame peaaegu paarsada kirjutist ja raamatut. Sisend on uhke.

Üks Pajula lemmikuid on John Gray, briti humanismi vastu astuja (oli arvata, et Grayd siin kandis tervitatakse!). Temalt võtab Pajula eshatoloogia idee, s.t arusaama, et igasuguse progressistliku või utopistliku, kuhugi väljajõudmist lootva poliitika taga on kristlik arusaam viimsetest asjadest ja lunastusest. Autor tsiteerib Grayd: „Kui Lääne tsivilisatsiooni lihtne definitsioon oleks võimalik, siis oleks millenaristlikul mõtlemisel selles keskne roll“ (lk 98). Eshatoloogilise ja üldse teleoloogilise mõtlemise kriitikas on talle abiks veel Norman Cohni idee revolutsioonilisest millenarismist, mis ammutab oma jõu ühiskonna marginaalidest, John Micklethwaiti ja Adrian Wooldridge’i arusaamad Marxist, kes rabide dünastia võsuna lihtsalt pidi eshatoloogilistes kategooriates mõtlema, ja Robert Nelsoni raamat „Majandusteadus kui religioon“ („Economics as Religion“), kus progressiusk jaguneb eri usulahkudeks – sotsialismiks, fašismiks, marksismiks. John Maynard Keynes, keda ei saa rahandusraamatust välja jätta, ilmub siin just eshatoloogina, kelle meelest peavad ahnus, liiakasuvõtmine ja kaalutlemine „veel mõnda aega meie jumalateks jääma“, kuni kapitalismi tootlikud jõud viivad meid küllusesse välja.2 Ent tunnistatakse ka Adam Smithi nähtamatu käe religioosseid juuri.

Eshatoloogia muster on paljudes kontekstides kahtlemata veenev. Põgenikekriisi ja natsionalismi(de) võimendumise olukorras on teleoloogiline mõtlemine jälle rohkem esil, ehkki mõnda aega olid suundliikumised, suured narratiivid ja modernsus justkui lõppenud. Ma pole siiski kindel, kas iga liikumist, mis püüab mõne inimrühma või keskkonna olukorda parandada, maksab kohe millenaristlikuks pidada (Pajula viitab Gray põhjal mh ka feministide ja environmentalistide maailmariigile). Ka seda, et totalitarisme on innustanud valgustusest lähtuv teleoloogiline ja progressistlik mõtlemine, justkui ei eitata (vt kas või Theodor Adorno ja Max Horkheimeri „Valgustuse dialektikat“), kuigi Pajula leiab, et stalinismi ja hitlerluse põhjusi otsitakse ikka pigem vene ja saksa rahva iseärasustest (lk 178). Oleneb, kes otsib. Mina kuulsin 1980ndate aastate keskel III klassi tüdrukult Kairilt, et ta vihkab sõja pärast sakslasi.

Pikettyd ei puudutata

Aga kirjanduse juurde tagasi tulles: autori suuremate sümpaatiate seas on peale Gray ka end neoimperialistiks nimetanud Niall Ferguson ja plaani­majanduse tuline vastane Friedrich Hayek. Seevastu pole viidatud autorite hulka sattunud selliseid staare nagu nobelistid Paul Krugman ja Joseph Stiglitz, kelle argumentatsioon kriisi, võla, kasinuse ja ebavõrdsuse asjus selle raamatu meelsusega ei sobiks. Samuti ei puudutata Thomas Pikettyd, kelle „Kapital XXI sajandil“ oli raamatu kirjutamise või vähemalt lõpetamise ajaks läänes tohutu müügihitt ja tähtis kõneaine. Sealtki tuleks välja ebamugavaid väiteid, nagu see, et kapitalism ei ole kujunenud turuvabadusest, vaid monopolidest ja nende kaitsmisest, ning kaitstes justkui vaba konkurentsi, kaitseb eliit hoopis iseennast. Aga see selleks, raamatut pole (enamasti) mõtet kritiseerida autorite pärast, keda seal ei mainita. Küll viitab Pajula tunnustavalt marksistlikule sotsioloogile Claus Offele (sellest hiljem).

Ajaloolastest on toeks veel Karl Polanyi ja Orlando Figes, konservatiivne Paul Johnson ja leiboriste toetav Simon Schama, antropoloogidest peale Graeberi veel Joseph Tainter jne.

Miks ma kohe nii pikalt viidatud autoritel peatusin, tuleb sellest, et neil on raamatus väga suur kaal. Tervikuna jätab tekst kompilatiivse mulje, olles kohati justkui tsitaadilappidest kokku õmmeldud. Seejuures on raamatu ülesehitus hoolikalt kavandatud: 10 teemapeatükki, 30 alapeatükki ja nendes 90 laastu, millel on vahel kummastavalt alliteratiivsed pealkirjad, nagu „Toredus tupikus“ või „Võimatuse visiit“. Olemas on ka üldine ajatelg Solonist euroala kriisini, aga nagu autor eessõnas tunnistab, lahutab üksteisele järgnevaid laastukesi tihti mitu sajandit. Ja see muudab teksti jõnksutavaks ja fragmentaarseks. Ka temaatiline joonis ei tule neis paralleelitõmbamistes nii selgelt esile, kui autor ilmselt oleks soovinud.

Vaatame, kuidas asi algusest kulgema hakkab. Soloni reformidest tehakse hüpe selle juurde, kuidas 2011. aastal ilmusid Hispaanias välja los indig­nados (vihased), lahatakse beebibuumi põlvkonna järglaste hädasid, kelle kahjuks on töötanud nii inflatsioon kui ka deflatsioon; siis hüpatakse äkki 1990. aasta Sudaani SKT languse juurde näitamaks võõras vääringus võetud võla metsikut kasvu oma valuuta nõrgenemise korral. Hüpped peavad näitlikustama võla kolme telge – rikkad-vaesed, vanad-noored, väliskreeditor-sisevõlgnik –, aga see selgub alles tagantjärele. Sudaanist siirdutakse IMFi ja tänapäeva Kreeka võlakriisi manu; peatüki järgmises osas tuleb sissejuhatuseta jutuks ebavõrdsus USAs ja Clintoni 1992. aasta eluaseme­strateegia, kust hüpatakse tagasi sõjajärgsele Saksamaale ja 1947. aasta eriti külma talve. Oleme nüüd põhiteksti 15. leheküljel (raamatus lk 33), ja enam-vähem niimoodi siksakitades see asi jätkub. Kohati refereeritakse ajalugu või mõnd teooriat pikemalt, aga tervikuna meenutavad peatükid vestlusringi või väitlussaadet, mille tarvis on keegi huvitavaid seiku ja mõttekäike välja otsinud. Infot on palju, esitus pilvjas.

Eraldi tuleb peatuda stiilil, sest sellega on kohati haprad lood. Katsed piltlikult väljenduda äparduvad, kui fraseologismid ja metafoorid ühendatakse ebaloogiliselt või asetatakse lihtsalt sobimatusse konteksti, nii et tekib koomilisi pilte. Esineb amüsantseid kujundianakronisme, mida iga toimetaja ihkaks oma kollektsiooni. Meil on „esimest viiulit mänginud ratsaväelastest aadlikud“ (lk 78, jutt käib varasest Osmanite impeeriumist!), loeme, et „[e]simese katse varakristlasi hingestanud eshatoloogilistelt ootustelt sütik maha keerata teeb Augustinus“ (lk 92, minu kursiiv), ja et „nii päikesekuninga enda kui tema järglaste katsed riik katastroofi poole suunduvatelt relssidelt maha võtta jäid aga paraku tagajärjetuks“ (lk 129, minu kursiiv). Tõdeme, et „vihamehe sissid nõelavad üha valusamalt“ (lk 122), et surmamõistetu suitsiidis võib näha „tema viimast põlglikku kindaheitu riigi näkku“ (sealsamas; tuletagem meelde ingliskeelset algupärast väljendit to throw down the gauntlet: näkku ei heideta sellises duellikutses midagi) ja et „giljotiinist saab Prantsuse rahandusministeeriumi ametlik vapiloom“ (lk 132). Hoolekanderiigist rääkides kinnitab autor, et „kalli kanaema töövahendite hulka kuulub peale küpsise ka piits“ (lk 185), kullastandard koputab kreeklastele saatuslikult, ja kui Clinton tahab tekitada vaesemate seas rohkem majaomanikke, „ongi viisteist aastat hiljem lõhkenud kellapomm tiksuma pandud“ (lk 238). Kellapomm, tuletagem meelde, on „keti otsas rippuv raskus, mis paneb kella tiksuma“ (eesti keele seletav sõnaraamat).

Lisaks esineb komavigu, valesti käänamist („Vanas-Kreekas“, „võrukaelade“), valesid rektsioone („Gorbatšov apelleeris oma ümberkorralduste toetuseks otse rahva poole“, lk 80). Ja niisama lohakust: „1789.–1776. aasta Prantsusmaal“ või „[a]ugustis maksis näiteks 100 Vene arverubla 95 Läti arverubla, samal ajal kui Ukraina arverubla eest tuli välja käia üksnes 30 Läti arverubla“ (lk 225 – ilmselt on arv 100 lihtsalt Ukraina eest ununenud). Eelmainitud ajaloohüplikkus tingib vahel tagurpidi järeldusi, nt „Diocletianuse ümberkorraldused kinnitavad Hayeki sõnu“.

Kahju küll, aga sääraste stiili-, keele- ja muude prohmakatega võiks täita terve arvustuseks ette nähtud ruumi. Toimetaja on ilmselt autorit liialt usaldanud ja ta abita jätnud. Ja arvustaja peab end tundma nagu tsentuurio filmis „Briani elu“, keda häiris just see, et Brian kirjutas seinale lonkavas ladina keeles Romanes eunt domus.

Ebavõrdsuse otsustavus

Kuigi tegelikult peaks liikuma sisutasandil. Eks siis liigumegi, ja ajalooülevaadete asemel sellise tõsise teema juurde nagu ebavõrdsus, mida Kanada majandusteadlane William Watson on juba jõudnud nimetada ajastu obsessiooniks. Aga seda, et tegu on võtmeküsimusega, on raske eitada. Mures on ka miljardärid, teiste hulgas Warren Buffett ja Bill Gates. Varandusliku ebavõrdsuse otsustavust ühiskonna stabiilsuses või ebastabiilsuses tunnistab ka Pajula – nagu sedagi, et selle lõhe kinnitoppimine rahaga on üks võimalus kriisi leevendada. Alati ei või küll kindel olla, kas ta mitte ei räägi ilmajäetutest kibeda muigega: et on kuskil sihukesed sankülotid ja descamisado’d, kes asja viimaks hulluks ajavad (vt alapeatükk „Võlakriisi garderoob“).

Pajula on pühendanud vaesusele terve peatüki. Ta tunnistab sotsiaalriigi aimdumist juba Soloni reformides (sõjasaak kodanike vahel jagada) ja möönab vaesusse suhtumise muutumist ajaloos: kui frantsisklastele oli see väärtus, siis musta surma järel jäi töökäsi väheks ja vaesusse hakati suhtuma kui lodevuse tagajärge ning 1351. aastal seadustas Inglismaa töökohustuse. Inglise 1534. aasta vaesteseadus oli karm ja surus rahva pärisorjusse. Tõepoolest. Aga niipea kui jutt läheb moodsale hoolekanderiigile (Pajula eelistab seda terminit „heaoluriigile“), lööb autoris välja vimm ja esile tuleb paremmoralistlik lodevuse argument. Loeme Ameerika konservatiivse sotsioloogi Lawrence Meadi väidet, et praeguse postindustriaalse ühiskonna põhiprobleem on vaeste isikuomadused ja käitumisnormid. Järgneb niisugune lause (ma ei tea, on see Meadi või Pajula oma): „Praeguse vaesuse taga on peaaegu alati – mis tahes kaalutlustel tehtud – otsus mitte töötada“ (lk 115). Kas tõesti? Millistel andmetel see veendumus põhineb? Miks on vaene Eesti kassapidaja või haiglaõde, kes on teinud otsuse töötada? Meil on ka justkui post­industriaalne ühiskond?

Hoolekanderiigi püüab Pajula emotsionaalselt vastikuks teha: institutsiooni ennast nimetab ta paksuks mammaks, tema hooldatavate puhul räägib orjameelest – orjuseteema pärineb briti kirjanikult Hilaire Bellocilt, kelle meelest enamik inimesi on nõus oma kapitalistliku vabaduse vahetama turvatunde vastu, ja orjameelejutt konservatiivilt Kenneth Minogue’ilt. Muide, arusaama sellest, et ancien régime’i kütkeist vabanenud individualism töötas esialgu „rahvusterviku ülesehitamise nimel“, omistab Pajula Tõnu Õnnepalule kui huvitava lähenemise. Tegu pole siiski Õnnepalu algupärase leiuga; et rahvus(lus) oli monarhistlikust elukorraldusest vabanemisel kandev ja edumeelne idee, on vana tõdemus; sel teemal on palju kirjutanud näiteks briti õpetlane Anthony D. Smith. Samuti on varem kirjutatud selgi teemal, et rahvusriigist sai hoolekanderiik: näiteks 1974. aastal Stein Rokkan. Aga väljendi big mother võtab Pajula just Õnnepalu tekstilõigust, tõlkides selle emotsionaalselt paksuks mammaks. Paks mamma on hirmus, takistab healoomulisi turujõude, mis taastoodaksid „sotsiaalset harmooniat ja progressi“ (lk 116). Just nimelt: progressi, sest parempoolses kontekstis pole progress midagi totralt millenaristlikku.

Moraalse argumendi (vaene on laisk ja toetused võtavad talt tööinnu!) kõrval tuuakse välja ka pragmaatiline: hoolekanderiik on eelarvele koormaks. „Lääneriikide majandused on laostumise veerele viinud ühelt poolt sotsiaalse õigluse nimel jutlustatav üleüldise kaitsetuse evangeelium ja teiselt poolt selle peegelpilt: elujõulisuse allikaks oleva konkurentsi eitamine“ (lk 123). Eks ta ole. Rootsi ei ole justkui laostumise veerel, Kanada, Austraalia, Norra samuti mitte. Olgu, Austraalial on Hiina ja Norral nafta. Aga neid riike, mis pole vaatamata hoolekanderiigile laostumas, on ikka päris palju. Selle aasta algul avaldatud Londoni Majanduskooli (London School of Economics) uurimus näitab järjekordselt, et kärped on regionaalset toibumist pigem aeglustanud. Reinharti ja Rogoffi kasinuseõigustuse (2010) ekslikkus paljastati juba mõne aasta eest. Ja see, mis põhjustas 2008. aasta kriisi, ei olnud tõesti mitte hoolekanderiik, vaid pigem deregulatsioon (ja makrotasandil hoolekande erodeerumine).

Aga paks mamma teeb Pajula meelest veelgi paha: lõpuks ei lase ta inimesel isegi oma elu ega surma üle otsustada. Toimub üldine sõda (Gray) surmaga ja inimesi närvutatakse mõttetus pikaealisuses. Mnjaa. Kui saja-aastase jalad ei kanna, aga ta ikka veel surra ei taha, mis siis selle närbunud eksistentsiga teha? On see das Leben unwert des Lebens, mis elutervesse turumaailma ei sobi? On see tervishoiusüsteemi süü, kui niisuguseid saja-aastasi üha rohkem saab? Samuti teame sedagi, et eutanaasia on seadustatud just neis riikides, kus paks mamma võidutseb (Beneluxi maad, Kanada).

Monopolid takistavad konkurentsi

Pajula toob ära pildikese Minogue’i „Orjameelest“, kus hierarhilises ühiskonnas on igaühel vaid oma (kui tahes pisike) mänguväli, konkurentsiprintsiip ei määra suurt midagi, vabadus pole väärtus. Ja ütleb siis: „Säärane pilt on olnud kõigile Lääne kollektivistliku traditsiooni pooldajatele alates Rousseaust ja Marxist kuni kaasaegsete kapitalismikirujate kirju seltskonnani vastupandamatult ahvatlev“ (lk 123). Mu meelest on see väide ebaaus. Kas tõesti kõigile kapitalismikirujaile? Ma usun, et valdav osa nendest, kes pooldavad sotsialistlikke institutsioone (palun siin ainult mitte reductionem ad imperium sovieticum!), ei arva, et konkurents oleks halb asi. Vastupidi, niisugune kapitalism, mis kaitseb monopole ja majanduseliiti, pigem takistab vaba konkurentsi, s.t võtab paljudelt juba algselt igasuguse konkureerimisvõimaluse. Kas finantsrantjeendust saab pidada vabaks konkurentsiks? Kui 400 kõige rikkamat ameeriklast said 2009. aastal „tunnipalka“, mis võrdus 97 000 dollariga,3 siis kas nad tõesti tegid 9700 korda rohkem või kvaliteetsemat tööd kui mõni 10 dollarit tunnis teeniv kaasmaalane? Või oli nende tegevus 24 250 korda kvaliteetsem kui mõnel neli dollarit tunnis teenival Eesti lapse­hoidjal?

Lihtsa õigluse ja inimliku aitamisvajaduse argumentide kõrval peaks olema üsna ilmne, et hoolekanne kui ebavõrdsust vähendav meede on tervislik kõigile: mida vähem ebavõrdsust, seda väiksem kuritegevus; mida vähem ebavõrdsust, seda paremad haridusvõimalused ja seda parem konkurentsibaas jne – kõik need klišeestunud tõed. Ja siin pole mingit teleoloogiat: abivajajaid on alati. Mõni mugav jorutaja (ka neid on alati) ei kaalu üles süsteemi kasulikkust.

Aga paksul mammal ongi piinlik saladus: isegi parempoolsed ei saa enam ilma temata hakkama. See on „ümberpööramatu struktuur“, tsiteerib Pajula justkui resigneerunult marksist Offet. Kes üritaks struktuuri kaotada, kaotaks võimu. Nagu mainisin, on Offe üks tingimusteta põhisissetuleku (basic income) eestkõnelejatest. Basic income’iga on seotud hulk küsimusi, aga igal pool maailmas, kus see on katseperioodiks kehtestatud (Kanadas, Indias, Namiibias), on eksperiment andnud väga häid tulemusi. Tänu turvavõrgule on kasvanud inimeste ettevõtlikkus ja investeeringud haridusse, tööhõive ei ole vähenenud, küll aga on kahanenud koduvägivald, traumad ja liiklusõnnetused. Muuseas, põhisissetuleku kohta tehtud küsitlustes mitmel maal ilmneb inimese kalduvus laiskust just teistele omistada: 80% inimestest väidab, et töötaks põhisissetulekut saades sama koormusega edasi, aga kahtlustab, et teised seda ei teeks.

Kahju on sellest, et 2008. aasta kriisist Pajula eriti ei räägigi. Jääb ära palju põnevat ainest – mida arvas Pajula näiteks Ben Bernanke (ja Niall Fergusoni) huvitavast mõttest, et ameeriklaste majanduse mullistasid hiinlaste säästud jne. Aga eks see kriis oli kapitalile ja vabaturule üks piinlik asi.

Meie sajandi hädadest jääb viimaseks Kreeka võlakriis ning Draghi ja Monti võlakirjade ostuprogramm, mis aitas kriisiriikide jooksevkontode seisu parandada, aga kokkuvarisenud majandusega Kreekat kriisist välja ei toonud. Eespool kõrvutab Pajula varandusliku ebavõrdsuse tõttu lõhestatud Kreekat pigem Ladina-Ameerika kui Euroopa põhjapoolsete naabritega ja põhjendab asjade seisu ajalooga, iseäranis kolmesaja-aastase Osmanite okupatsiooniga (lk 143).

Lõpetuseks Pajula riskantselt omapäraseid tulevikuvisioone ei paku, kinnitab ainult, et praegune tasakaal sõltub sellest, kui kauaks jääb võimule vana euromeelne eliit. See eliit on praegugi oma kohal, aga maailm on aastaga ka muutunud. Eks näis, kas „inimesed ja rahvad“ (need, kellel on see võimalus) võtavad kuidagi õppust – ja kas nende lainepõhi on siis ikkagi juba lähedal.

Arvustus sai nüüd ehk kurjem, kui plaanitud, sest raamatut oli ikkagi huvitav lugeda ja suure töö teinud autor väärib kindlasti tunnustamist. Aga ega arvustaja pea autorile big mother olema.

1 Vt vastavalt A. Klaar „Aeg andestada võlad“, Sirp 16. VIII 2012, ja D. Graeber „Võlg – esimesed viis tuhat aastat“, Vikerkaar 7-8/2013.

2 Pajula tsiteerib John Maynard Keynesi artiklit „Meie lastelaste majanduslikud võimalused“, mis ilmus Vikerkaares 7-8/2013 (tlk Märt Väljataga).

3 See arv pärineb Joseph Stiglitzi raamatust „The Price of Inequality“, London 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar