Pahn on pahn

Kaarel Tarand

Umbes samal ajal, kui peaminister Ansip Brüsselis Euroopa kolleegidele multifilmi abil digitaalse majanduse voorustest ette kandis, leidis kodusel Toompeal riigikogu saalis aset poliitiline mõttevahetus järgmise aasta riigieelarve ainetel. Üks lõik näiteks:Jaan Õunapuu: „Minu küsimus puudutab rahvaraamatukogusid. Seletuskirjast võib lugeda seda, et 2012. a oli Eestis 553 avalikku raamatukogu ja 378 000 ja natukene peale lugejat. Ja tollel aastal osteti üle 320 000 ühiku raamatuid. Paraku see oli kuskil ligi 30% küll väiksem, kui oli 2007. aastal, aga 2014. a eelarvesse olete planeerinud ainult 180 000 teaviku ostmise. Raamatu keskmiseks hinnaks on siin arvestatud kuskil 10 ja natuke rohkem eurot. Mis on selle valitsuse poliitika? Suretame inimesed sealt rahvaraamatukogudest välja ja ei olegi see meile oluline? Cartlandit nad ei loe, siis loevad võib-olla midagi targemat, aga kuidas te põhjendate nendele inimestele seda?”Rahandusminister Jürgen Ligi: „Õnneks ei peagi rahandusminister kõike põhjendama! Valitsuse lauale raama­tute arv kunagi ei jõua. Kõige targem vastus, mis ma suudan anda, et ju need raamatud on siis paksemad kui eelmised, et tarvikute arv väiksem on, aga võib-olla ka mitte. Iseenesest võib alati polemiseerida, kui õigus on nendel kirjandustegelastel, kes ütlevad, et enamik väljaantavast kirjandusest on tegelikult pahn ja tuleks vastavalt märgistada.”

Mismoodi see digiajastusse puutub? Selliseid piinlikke dialooge riigikogus ei peetaks, kui ka riigieelarve eelnõu dokumendid oleksid sisus ja vormis sellesse ajastusse jõudnud. Kuid on läinud vastupidi. Mida aasta edasi, seda vähem üldmõistetavat informatsiooni sisaldavad nii eelnõu kui ka seletuskiri. Ei rahvaesindajal ega keskmisel huvitatud lugejal ole võimalik meie oludes aru saada, mis põhjusel ja millise arvutuskäigu alusel mingi lõppsumma igale riigieelarve reale on tekkinud. Ja ometigi on imeline ja üldkättesaadav võimalus nn hüperteksti kirjutamiseks ja esitamiseks olnud kättesaadav juba teistkümmend aastat, tuntuima näitena tarvitavad väga paljud Vikipeedia artikleid ja selle aluseks olevat programmi.
Raamatukogu teavikuostu puhul: kui saadik Õunapuu oleks oma eelarve töödokumendis vastava kohani jõudes saanud klõpsata viitele, mis avanuks kultuuriministeeriumi detailsed arvutused teavikuostu summa ja tagamaade kohta, poleks küsimust tekkinud. Peab eeldama, et ministeeriumil on selline arvutus olemas. Aga mine tea, võib-olla ei ole ka, sest aasta-aastalt läheb valitsusest ja riigikogust aina paremini läbi ka läbiarvutamata materjal. Valitsuse sees on vaikiv kokkulepe üksteise „mängumaale” ehk ministeeriumisse kui vürstiriiki nina mitte toppida, parlamendis tekkivatele küsimustele, eriti opositsionääride omadele ministrid lihtsalt ei vasta.
Kui me ei saa tuvastada avalike asutuste avalikes dokumentides sisalduva algallikaid, siis pole küll tegu teadmistepõhise ühiskonnaga, sest sellises ju lähtutakse kõigis eluvaldkondades teaduses rakendatud ja kontrollitud arutlus- ja töömeetodist. Vaba ühiskonna haritud kodanik peab saama oma silmaga iga kell veenduda, et tema volitatud esindaja mis tahes võimustruktuuris tegutseb selle meetodi järgi. Praegu on parlamendis toimuva alusel võimalik veenduda vaid selles, et ei küsija ega vastaja ei tea, kas mingi eelarverea kohta kvaliteetseid algandmeid üldse on või mitte. Ometigi jaotatakse aasta lõpuks kaheksa miljardit ära. Uhkelt.
2009. aastal lisas valitsus eelarve eelnõule riigikogu tarvis 649 lehekülge seletuskirja. Edasine kahanemisahel väljendub lehekülgede arvus järgmiselt: 442-326-276-258. Keskmine kahanemiskiirus on seega 98 lk aastas, millest võiks pahatahtlikult järeldada, et juba kolme aasta pärast valitsus end enam seletuskirja koostamisega vaevama üldse ei hakkagi. Paljude tekstide kohta võib küll öelda, et lühemaks toimetamisest need ainult võidavad, seletuskirjad aga nende hulka ei kuulu.
Kuigi valitsus seab väidetavalt ka strateegilisi eesmärke, siis tegelikult kulutatakse aasta baasil „nii palju kui raha on”. Järgmisel tasandil aga võetakse see antus ning jaotatakse, nagu alati on jaotatud ehk väljakujunenud proportsioonide alusel, välja arvatud nn poliitilised prioriteedid, mis on aga reeglina läbi arvutamata hüüdlausetest sündinud avalikud kohustused. Juba ammu on vähemasti kultuuri valdkonnas kadunud side sõnastatud eesmärkide ning selle katteks määratud rahakoguse vahel. Tänavuse riigieelarve seletuskirjast on aga kadunud ka need eesmärgid, mida varem muutumatus sõnastuses üle korrati. Kuna rahvaesindajad enam kulutamise eesmärke tekstist teada ei saa, siis peavad nad leppima teadmisega, et küllap valitsus andis piisavalt. Punkt.
Lugupeetud rahvaesindajad, teie lauale jõudnud seaduseelnõu, mis kannab järgmise aasta riigieelarve nime, on pahn, tuleks sellisena ka märgistada ning valitsusse tagasi saata, mitte püüda seda tähtsa näoga „menetleda”, kui puudub vähimgi võimalus tuvastada, miks arvud on esitatud pahnas just sellised nagu nad on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming