Narvas on vaikne

Igor Kotjuhh

  Kuigi meedia on juba pikka aega kujutanud Narvat ja Ida-Virumaad mingi erilise paigana, kus vohab kuritegevus, prostitutsioon jne, jne, ei erine siinne kirjandus kõigest hoolimata ülejäänud Eesti omast just palju. Jah, Narva on vene linn. Jah, see on Vene piiril. Aga saavutused ja kaotused Narva kirjanduselus on võrreldavad Tartu, Pärnu või Tallinna omadega.

Siin ja seal on omad ikoonid. Vene tartlased armastavad Lotmani kõrval legendaarset luuletajat ja pedagoogi Veera Šmidti, kes mõlemad kehastasid ja kehastavad ka praegu Tartu vaimu. Venekeelses Pärnus jumaldatakse David Samoilovit. Vene keelt kõnelevad tallinlased vaidlevad Sergei Dovlatovi jutustuste üle. Ja Narva. Narva kuulsus on… möödasõitja Toila poole – luuletaja Igor Severjanin. On ka teisi, aga nendest hiljem.

Et rääkida vene küsimusest eesti kirjanduses, tuleb käsitletav kõigepealt määratleda. Eesti perioodikas on kasutatud põhiliselt kolme: “Eesti vene kirjandus”, “vene kirjandus Eestis” ja “eestivene kirjandus”. Kuigi neid kasutatakse sünonüümidena, arvan, et igaühel on siiski oma tähendus ja kasutusala.

Kõvasti lihtsustatult võib öelda, et “Eesti vene kirjandus” võrdub Eestis loodud venekeelsete tekstidega. “Vene kirjandus Eestis” on Venemaa raamatud Eesti raamatupoodides ja -kogudes. Ning eestivene kirjandus on sünteeskirjandus, uut tüüpi kirjandus, mis toetub ja töötleb Eesti ja Vene kirjandustraditsiooni.

Narva kirjandus on näide Eesti vene kirjandusest, mis on hõivatud kahe valemi lahendamisega. Vanem põlvkond vaevleb loomingulises otsingus Nõukogude Eesti ja Euroopa Eesti vahel, noorte üritajate orientiirid on kas MTV staarid või Puškin.

Vanema põlvkonna autoritest tuleks mainida kahte luuletajat: Tatjana Zrjanina (1916) ja Klara Puzei (1927 – 2006).  Mõlemad on Narva-kesksed autorid, kuigi Zrjanina kolis Eestisse Ivangorodist ja Puzei tuli Uuralist. Nende poeetikas on palju sarnast: see rajaneb vene kirjanduse kaanonitel, mis väljendub nii vormis kui teemavalikus (armastus looduse vastu, naise saatus jne). Siiski on need tekstid keeleliselt veenvad, nii nagu ka autorite kirjanduseluline tegevus, mis on olnud kohalike jaoks väga vajalik ja oluline. Tatjana Zrjanina on  tegutsenud eesti kirjanduse tõlkijana ning püüdnud korrastada Narva kirjandusprotsessi. Kolme luulekogu kõrval on ta 1989. aastal avaldanud ka Narva luuletajate almanahhi.

Puzei oli hariduselt kirjandusteadlane ja pedagoog. Narva ajalehtedes ilmusid tema luuletused ja artiklid kirjandusest, mis olid paljudele mõtlevatele lugejatele julgustuseks.

Puzei innustusel mõistsid kirjandusportaali Kortšma (Kõrts; www.korchma.rpg.ee) ümber koondunud noored Narva autorid, et kirjandus pole mingi tarbetu kunstlik mõtete kaunistamine. 2004. aastal see portaal kahjuks suleti ning kõige agaramad autorid jätkasid oma loomingulist teed iseseisvalt. Tõsi küll, veebis oli väga palju amatöörtekste, kuid see on loomulik, kui tekste saab avaldada ilma toimetaja filtrita. Kõige rohkem on kahju Bezfari (Aleksandr Merineni) ning Jaška Gromova mõnedest headest ühiskonnakriitilistest tekstidest. Portaali juhtautor Dmitri Krasnov elab tegelikult Tallinnas, see selgus pärast portaali sulgemist, kuid tema iroonilised, kurjad, teravmeelsed ning kohati nõukanostalgilised tekstid vastasid arusaamale Narva elust ja olust ning olid üsnagi popid.

Kõrvalt vaadates tundub, et praegu teeb Narva kirjanduselu möödunust järeldusi. Vanem põlvkond analüüsib oma kolleegide tööd ja noored autorid valmistuvad uuteks ühisteks ettevõtmisteks. Hädavajalikud on kontaktid väljaspool Narvat ja Ida-Virumaad toimuvaga. Mulle on ilmselge, et Venemaal pääseb löögile üksnes eestivene sünteeskirjandus, kuna see erineb vene kirjandusest, mida Venemaal on tonnide kaupa. Selles mõttes on “Prima vista” õigel teel. Mida enam saavad Narva autorid kuulda suuri tundmatuid hääli, seda paremini oskavad nad hiljem rääkida oma linnast ja endast selles.