Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?

Karsten Brüggemann

Eesti noorema ajaloolaste põlvkonna vaimustus Vabadussõja militaarsete pisidetailide üle ei aita neid üleminekuaastaid paremini mõista.        Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks? Teaduslikust seisukohast on vastus sellele küsimusele lihtne: see on mineviku võrdlemine ja kontekstualiseerimine. Selles valdkonnas pole eksklusiivsust taotlevate rahvuslike narratiividega suurt midagi pihta hakata – need kõlbavad parimal juhul vaid uurimisteemaks. Selle tõdemuseni jõuti ka Saksamaal toimunud kahel konverentsil, kus keskenduti vastavalt venestamisele Tsaari-Venemaa lõpuajal, korraldajaks Mainzi Euroopa Ajaloo Instituut (Institut für Europäische Geschichte) ning Balti liiduvabariikide argielule ja kultuurile Nõukogude Liidus, mille korraldas Göttingenis Balti ajaloo komisjon (Baltische Historische Kommission). Seejuures ilmnes ühtlasi, et mittevene rahvaste ohvrinarratiiv transnatsionaalse ajaloodiskursuse kontekstis enam ei domineeri. Seda tajutakse ühedimensioonilise  vaateviisina, mida on pea võimatu kokku viia ülikompleksse ajaloolise tegelikkusega. Nii sai Mainzis üksikosadeks lahti võetud impeeriumi mittevene äärealade, aga ka paljurahvuseliste südamaa piirkondade kaugeleulatuva venestamise ajalooline paradigma. Göttingenis oli arutluse all Baltimaade nõukogude perioodi ajalugu väljaspool seni ajalookirjutuses rõhutatud vägivallakogemust. Poststalinistliku Nõukogude Liidu historiseerimine  on suuresti siiski alles tuleviku pärusmaa.     

Nähtusel, mida paljudes endiste liidu- ja rahvavabariikide kooliõpikutes XIX ja XX sajandil  toimunud venestamisena käsitletakse, oli loendamatuid tahke: vene keele kui suhtlusvahendi propageerimine, tsentraliseerimist taotlevad haldusreformid, representatiivsete õigeusu kirikute ehitamine ning riigiusu edendamine, lõpuks venelaste migratsioon nõukogude ajal. Seejuures tuleb silmas pidada, et keskuse poliitika apologeedid ise ei pruukinud tingimata olla etnilised venelased. Pealegi oli Venemaa teistes impeeriumides aset leidnud  unifitseerimisprotsessidega võrreldes pigem mahajääja rollis, sai oma kultuurilise mõju eriti läänepoolsetel piirialadel üksnes mõõdukas ulatuses maksma panna. Eriti nõukogude aja kohta võib aga ka väita, et iial varem pole mittevene piirkondade kultuurilist mõju Venemaale sellisel määral edendatud. Tõsi küll, üksainus Tšõngõz Ajtmatov ei pane veel Venemaad kirgiisistuma.     

Zaur Gasimovi organiseeritud konverentsil Mainzis valitses üksmeel esiteks selles, et ei  tsaaririigis ega Nõukogude Liidus kavatsenud keegi mittevenelastest lihtsalt venelasi teha, kas või juba seepärast, et polnud kedagi, kes oleks osanud ütelda, kes või mis on tegelikult venelane. Teiseks oldi ühel meelel selles, et paljudel mittevene maadel nn venestamise üle peetud väitlusi tuleb vaadelda osana protsessist, mida tuntakse nimetuse all „nation-building”, keskuse poliitika lahkamisega on sellel aga vähe pistmist. Kaasaegsetest debattidest  üle võetud venestamise mõiste on hinnangulise, mitte kirjeldava loomuga. Tänapäeva teaduses kasutatakse selle asemel pigem sellised mõisteid nagu integratsioon, assimilatsioon, akulturatsioon või segregatsioon, mis, tõsi küll, vajavad samuti defineerimist.   

Praegu on teadusuuringute peamine siht analüüsida keskvalitsuse kohaliku tasandi halduspraktikat eri regioonides, see võis vägagi erineda. Ajaloolased peaksid üritama neid erinevusi kirjeldada, ning seda kõiki osalisi silmas pidades. Eriti Leedu, Poola ja Valgevene aladega seoses on selles valdkonnas viimastel aastatel uute teadmisteni jõutud. Vilniuse  ajaloolase Dariūs Staliunase järgi tuleb selles piirkonnas toimunud nn venestamist, näiteks leedukeelsete raamatute ladina kirjas trükkimise keeldu, mõista üksnes kui „depoloniseerimist”. Paraku pole üksikasjalikke uurimusi tehtud Läänemere provintside kohta. Samuti teame ikka veel vähe siin tegutsenud kuberneridest, viimastest sõltus aga tihtipeale enam kui mõnest Peterburi keiserlikust õukonnast pärit direktiivist.   

Ning kuidas on lood nõukogude ajaga? Andreas Frings Mainzist lahkas tatarlaste näitel  küsimust, kas kirillitsale üleminek võrdus venestamisega. Õigusega viitas ta nõukogude keelepoliitika esimesele lainele, mille käigus lisaks sellele, et 41 keelt said ladina tähestiku, arutati koguni vene keele latiniseerimist. Paraku ei vastanud ladina kirjas eri keelte samadele foneemidele alati samad tähemärgid. Seetõttu tuli 1930ndatel läbi viia kirja ühtlustamine, millega seoses tõstatus ka nende kirillitsaga asendamise idee, mis siiski  liigse töömahukuse tõttu kõrvale heideti. Veel aastal 1936, kui kabardiinid avaldasid soovi kirillitsale üle minna – nende ladina tähestikul põhinevas kirjas oli üle 50 tähemärgi –, leidis Moskva, et see muutus võib ohustada revolutsiooni oriendis. Fringsi järgi tuli kohalike keelte kirillitsale üleviimise algatus 1930. aastatel alati piirkonnast endast, kus mõtteviis oli ilmselt tunduvalt rohkem ideoloogiast mõjutatud kui pragmaatiliste kaalutlustega  keskuses.     

Kirillitsale üleminek ei tähendanud keele  nivelleerimist, sest tänu erinevatele diakriitilistele märkidele oli 1930ndate aastate lõpus kirillitsale üle läinud keeltes kokku üle 300 erineva sümboli. Samal ajal toetas keskus kohalikes keeltes raamatute väljaandmist. Vene keel oli regiooniülese suhtlemise keel ega pidanud asendama kohalikke keeli. Akulturatsiooni ühte vormi näeb Frings vaid selles, et kohalikud keeled võtsid üle vene sõnu. Siingi kehtib sama, mis juba tsaaririigi puhul, et kõike seda,  mida üldiselt on kombeks kokku võtta venestamise alla, ei tule analüüsida mitte üksnes keskuse ja perifeeria interaktsioonina, vaid ka paljude perifeeriate ja keskuse kompleksse kommunikatsioonivormina. Samavõrd vähe oli kirillitsale üleminekuga seotud asjaolu, et 1938. aastast sai vene keel kõigis NSV Liidu koolides kohustuslikuks õppeaineks. Sellega tahtis Moskva eelkõige tagada Punaarmeele piisava hulga kutsealuseid, kellele impeeriumi  lingua franca võõras poleks.       

Göttingenis oli vaatluse all ajavahemik 1950ndatest kuni 1980ndateni Balti liiduvabariikides, mis õieti päris nõukogulikuks ei saanudki. Jelena Zubkova tõi esile, et Stalini surma järel otsis Moskva nõukogude projektile Läänemere ääres uusi raamtingimusi.  Mõisteti, et üksnes vägivallaga võimu kindlustamisest ei tule midagi välja. Kreml hindas eelkõige Eesti ja Läti potentsiaali moderniseerimise vallas, juba kas või sellepärast, et Riiast ja Tallinnast saabunud konstruktiivsed ettepanekud, mis sisaldasid ka kriitikat keskuse esitatud  tingimustele, olid tavaliselt vabad propagandistlikest klišeedest. Sellest hoolimata olla Hruštšov õige vihane olnud, kui eestlased tema maisikasvatusplaanid poeetilise põhjendusega maha laitsid – „valgete ööde” piirkond polevat selleks sobiv.     

Zubkova lahkas kriitiliselt oma teesi, mille ta esitab ka oma eesti keeles ilmunud raamatus „Baltimaad ja Kreml 1940–1953”, et Balti  vabariigid olevat kujutanud endast nõukogude kommunismi „vaateakent”. Siinsest kõrgemast elatustasemest hoolimata jäi poliitiline olukord ebastabiilseks, kuna kõik NSV Liitu tabanud kriisid (näiteks 1956 ja 1968) leidsid vastukaja ka Läänemere ääres. Pealegi leidus teisigi „vaateaknaid”: näidislinnu, -kolhoose ja -koole. Üksnes nõukogude intelligentsile jäid Balti liiduvabariigid vaateaknaks, kuid aknaks, kus imetleti läänt. Selle koha pealt jätkas Olaf  Mertelsmann, kes tegi 1939. aasta seisu silmas pidades selgeks, kui vähe läänelik oli Nõukogude Liit isegi oma „euroopalikes” näidisvabariikides tegelikult. Nagu Kolmandas Reich’is ja SDVs, pakkus siingi diktatuur oma ahvatlusi, argielus oli aga siiski määravaks terav vastuolu avaliku ja privaatsfääri vahel.   

Kuid kas avalik sfäär oli siis vale ja pettus, nagu see tänapäeval paista võib? Jaan Undusk juhtis tähelepanu asjaolule, kui väga Smuul oma Stalinist kirjutatud tekste pärast 1956.  aastat kahetses, sest tundis end oma noorusideaalides petetuna. Samas tundus elu Hruštšovi sula kõrghetkel varastel 1960ndatel eelnenud kannatustega võrreldes otsekui kingitus, nii ei pruukinud ka sotsialistlik realism tingimata teeseldud olla. Unduski järgi tuli tollal küll pealesunnitud keelt kasutada, mis aga ei välistanud tekstide (mida üksnes tänapäeval võltsiks peetakse) subjektiivsust. Ka Nõukogude Liidus olid piirid hägusad. Rüdiger Ritter  Berliinist tõi selle esile džässi näitel, mis ühelt poolt oli küll padukapitalistlik muusika, kuid teiselt poolt võis seda tõlgendada ka rõhutud mustanahaliste väljendusvahendina. Vilniuses tegutsenud Ganelini trio juhtumi põhjal näitas ta, kuivõrd tähtsat rolli mängis nõukogude kultuuribürokraatia džässi kui sisult kontrollitamatu ning sotsiaalselt kohandumatu nišikultuuri edendamisel. Džäss lõi pidevalt vaidluse all oleva ruumi muusikaliseks eneseväljenduseks, polnud ei nõukogude võimu poolt ega selle vastu, seda võiks nimetada kollaboratsionistlikuks dissidentluseks. Džässmuusikud polnud aga nii-öelda ehtsad, ideaalidest juhinduvad dissidendid. Nad tahtsid lihtsalt mängida muusikat, mida armastasid, ning ehk kordki elus Ameerikat näha.       

Ajalooteadus peab alles õppima nägema (Baltikumi) nõukogude kodanikes indiviide, kes oma isiklikke argisoove ja -tahtmisi rahuldasid ja seejuures koguni õnnelikud olid. Mati Lauri vägagi meeleolukat kirjeldust varaste 1980ndate üliõpilasmaleva rühmast, kes nalja pärast Nõukogude territooriumil asuvat NATO baasi mängis, ei pea sugugi kangelasliku vastupanuaktina interpreteerima, selleks et mõista, kui lähedal oma võimaluste piirile oli nõukogude kord eriti just Baltimaadel jõudnud. Juba Zubkova märkis, kuivõrd häiritud Kreml oli teadmisest, et noored Läänemere ääres pidevalt protestisid (samas siiski komsomolifunktsionääridena tegutsedes) ja haritlaskond  neid proteste – näiteks 40 kirja näol – toetas. Riigikord, mis pole võimeline noorsugu ega haritlaskonda enda poole võitma, ei saa kaua püsida. Kui ajalooteadus tahab paremini mõista elu võõra võimu all, peab ta rohkem pöörama tähelepanu argikogemusele Baltikumis nii  tsaaririigi kui nõukogude võimu tingimustes. Üksnes rõhumisele ja vägivallale keskendumine pole lahendus. Samamoodi ei aita Eesti noorema ajaloolaste põlvkonna vaimustus Vabadussõja militaarsete pisidetailide üle paremini mõista elu neil üleminekuaastatel (või ka kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal). Eriti tsaaririigi  ning nõukogude riigi lõpuaja kontekstis võib leida terve rea võrdlevaid teemapüstitusi, mis Balti või konkreetsemalt Eesti kogemuse eripära paljurahvuselises riigis lähemalt läbi valgustada aitavad. Sellised laiemal alusel põhinevad uurimused oleksid rahvusvahelise ajalooteaduse seisukohalt vägagi teretulnud – selline on kokkuvõte, mille mõlema konverentsi põhjal saab teha.

Saksa keelest tõlkinud Tea Vassiljeva  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming