Meiegi vajame valgustatud kultuuriministrit

Reet Varblane

Riia on saanud ühe monumendi võrra rikkamaks. Avapidustusel oli  nii mõnigi kõneleja lootusrikas, et Māris Liepa monumendist kujuneb Riia üks sümboleid Vabadussamba, Jānis Rainise monumendi jt kõrval. Viie meetri kõrguse roostevabast terasest dünaamilise skulptuuri põhiidee on kätketud klassikalise balleti ühte põhipoosi, mis teeb sellest kõikide suurte „balletitantsijate metafüüsilise abstraktsiooni”. Nii on 7. IX Postimehes iseloomustanud äsja avatud monumenti Teet Veispak. Nüüdiskunsti üks suuremaid asjatundjaid Lätis, paljude rahvusvaheliste projektide kuraator, kunstiakadeemia õppejõud Helena Demakova on uue linnamärgi iseloomustamisel olnud veelgi poeetilisem ja kõnelnud tantsu – kauni, mõtestatud liikumise „igavikku jäädvustamisest”.  Liepa monument on elegantne, keskkonnaga pieteeditundeliselt arvestav nüüdiskunstiteos (vt 13. IX Sirp).
Māris Liepa monumendi puhul on väga oluline veel tõsiasi, et see on valminud Läti kultuurimetseenide Boriss ja Ināra Teterevi rahastamisel, eraisikute kingitus oma linnale. Ei saa väita, et Tallinn on eraisikute kingituste mõttes päris vaeslapse osas. Kuid kahjuks tuleb esmalt meelde kentsakas korstnapühkijakuju peaaegu kultuuriministeeriumi ukse ees Suur-Karja tänavas. Tauno Kangro dekoratiivsest linnaskulptuurist on kujunenud küll turistide lemmik: alalõpmata laseb keegi ennast masaja päkapiku kõrval pildistada. Kui mõelda või omaaegsete Kunstkammer’ite peale, siis ilmselt on inimloomuses iha kõrvutada ennast veidra teistsugusega, et tõestada oma üleolekut. Samavõrd kui korstnapühkija on turistide lemmik, on ta tallinlaste nuhtlus, sest skulptuuri asupaik on blokeerinud ainukese autodele avatud tänava.
Küsimus pole just selles kujus: ükskõik milline meistri­teos selle koha peal oleks olnud sobimatu. Küsimus on, kelle – kas eksperdi või profaani – arvamus maksab. Kunsti­asjatundjate vastuseisule vaatamata pandi korstna­pühkija just sinna püsti, tollastes debattides jäeti kõlama n-ö kadedate kolleegide halvakspanu, kinkija suuremeelne žest ja vastuvõtja viisakus, sest kingitud hobuse suhu ju ei vaadata. Riia monumentki on tekitanud vastuhääli, lausa väikese skandaali: balletitähe lapsed Āndris ja Ilze Liepa ei taha sellest midagi kuulda, nõuavad sellelt nime eemaldamist, apelleerides isa arvamusele, kes „nad selle eest maha lööks”; nii mõnigi läti traditsiooniline skulptor  on solvunud „välismaalastest mitteskulptorite käki” pärast. Moskvas elavad Liepa lapsed on tantsukunstis kodus, kuid nüüdisaegne avaliku ruumi objekt ei tähenda enam ammu ainult ei realistlikku büsti ega ka täisfiguuri. Teterevid on võtnud kuulda kunstiteadlase Demakova häält. Ja on teinud hästi!
Suurepäraseid nüüdiskunsti tundjaid leidub meilgi, endises kultuuriministris ja seimi saadikus Helena Demakovas on aga ühendatud jõulise poliitiku diplomaatia ja targa kunstieksperdi asjatundlikkus. Tundub, et positiivne lahendus peitub kunstis valgustatud kultuuriministris. Meilgi oli kunstnik-kultuuriminister, nüüd on ta aga tõelises hädas kunstiakadeemia olematu hoonega. Ehk oleks abi meie oma valgustatud kultuurisponsoritest? Teterevi fond on sõlminud 2011. aastal Läti  kunstiakadeemiaga koostöölepingu.