Meie majanduse jalapommid

Estonian Airi pankrot, Saaremaa laevaühenduse hange, Eesti Energia avantüüride kokkukukkumine, Balti kiirraudtee jms paljastas valitsuse võimetuse paigutada oma otsused Euroopa või maailma arengupilti.

KAAREL TARAND

Selgematel hetkedel, kui valitsuse liikmetel ununeb, et Eesti on võimas ja sõjakas maailmakorra looja (koos mõne liitlasega), möönavad me riigijuhid, et Eesti väike avatud majandus on globaalmajanduse osa, mis reageerib tundlikult mis tahes välisteguri muutustele. Seega, Eesti tegevusplaanide koostamisel peaks püüdma võimalikult pikal ajalõigul ette näha terve inimkonna tõenäolisi samme koduplaneedil. Kas globaalpoliitika on ennustatav ja kui pika aja peale? Kas Pariisi kliimakokkulepped olid üldsuunalt ja ka detailides aimatavad?

Kahtlemata, ja juba väga ammu. Enamik maailmamajanduse kogutoodangust toodetakse demokraatlikes riikides, mille valitsused juhinduvad valijate soovidest ja asjatundjate teadmistest. Juba inimpõlv tagasi Rio de Janeiros toimunud esimesel tippkohtumisel pandi maha rööpad, millel liikumine on inimkonna ainus võimalus oma elukeskkonda mitte ära hävitada. Eestile teine ja mitte väiksem verstapost oli liitumine ELiga, rikka ja ratsionaalse, s.t religioosse uduta otsuseid langetava maailmaosaga, mis on inimtekkeliste kliimamuutuste pidurdamise eestvedaja olnud teema sünnihetkest saadik. Kui Eesti valitsused nõustuvad, et globaalpoliitika enamushääletusel võidab arukas ja teaduse- ning teadmistepõhine plaan, siis peaksid nad oma lokaalsete otsuste kujundamisel olema juba kaks kümnendit arvesse võtnud, et suund on süsinikuvaba tuleviku poole. Täpsemalt, süsinik on mitmesuguste ühendite koosseisus inimkonna tulevikus kahtlemata kohal, kuid inimkond ei vabasta ennasthävitavalt teda enam kasvuhoonegaasidena atmosfääri.

Vari Venemaa seinal

Kuid koalitsioonist koalitsiooni jõuavad valitsustesse inimesed, kes ilmselt on kliimapoliitika algkursuse läbimata jätnud. Tänavu moodustatud koalitsioon ei ole erand ja praeguse valitsuse tegevusprogrammi põhialused (koalitsioonilepe) kubisevad vastuoludest kliimapoliitikast enim mõjutatud tegevusaladel, nagu energeetika, transport, põllu- ja metsamajandus jne. Arenenud riikide kliimapoliitiliste suundumuste ignoreerimist toetab omalt poolt Venemaa vari seinal, mis kordamööda põhjustab poliitika kujundajate vaprusesööste ja hirmukangestusi. Kolmanda tegurina heliseb otsustaja kõrvus püsimotiivina exegi monumentum ja ausammas on mõistagi mitte mingid tühised värsiread, vaid ikka midagi suurt ja materiaalset. Lühidalt öeldes on tähtsaimad Eesti majandusarengut kujundavad ning meie endi otsustest sõltuvad tegurid otsustajate teadmatus, hirm, ahnus ja edevus.

1990. aastate otsustajatele võib andeks anda, et nad ei pruukinud osata maailma muutumist uute tehnoloogiate survel pikalt ette näha. Oma osa mängis küllap ka Nõukogude hiidindustrialismi templijälg kogemustes ja mõtetes. Võib mõista ka Nõukogude imperialismi tööstusliku hiilguse ajal vormunute pettekujutelmi Venemaa võimsusest. Üks tunnustatud suurettevõtja näiteks sõnas 2008. aastal, kui majanduslangus maailmas juba möllas: „Pole küsimus, kas Venemaa läheb Saksamaast majanduse mahu poolest mööda ja saab Euroopa esimeseks, vaid millal see juhtub.“ Varjust väljas olijatele ootuspäraselt juhtus aga see, et Venemaa SKT nominaalväärtus on praegu väiksem kui 2007. aastal ja moodustab napilt kolmandiku Saksamaa pidevalt kasvavast majandusest. Venemaast on jätkuvalt suurem ka Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Itaalia majandus.

Paberite järgi juhivad ühiskonda praegu okupatsiooni vaimupimedusest puutumata, vabal maal parima hariduse saanud inimesed, kel peale ise raamatute lugemise on alati võimalik saada kvaliteetset nõu parimatelt asjatundjatelt üle ilma. Ebakvaliteetsetele, süsteemitutele ja lühinägelikele otsustele, mille alusel priisatakse ühiskonna napivõitu ühisvaraga, pole nüüd ühtki õigustust. Oli küll juhus, et tänavu sattusid korraga valitsuse ette Estonian Airi pankrot, Tallinna Sadama korruptsioon, Saaremaa laevaühenduse hange, Euroopa Liidu uue finantsperioodi rahataotlused, Eesti Energia kodu- ja välismaiste avantüüride kokkukukkumine, Balti kiirraudtee, vedelgaasi terminal jmt. See kõik paljastas halastamatult valitsuse täieliku võimetuse paigutada oma otsused Euroopa või maailma arengupilti. Paljudel neist lugudest on eelmisesse sajandisse ulatuv slepp, peale loetletute tiksuvad veel mõned varjusurmas ning mõni on paraku jõudnud ka realiseerimiseni ning seda ennustatavalt kahjumlikuna. Järgnev on lühiülevaade Kilpla rahva jõupingutustest rikkuse infrastruktuurist unistamisel ja selle rajamisel.

Üks alusväide on, et kogu maailma kaupmehed tahavad hirmsasti just Eesti kaudu oma kaupu nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna teljel liigutada ning ainus takistus sellele on piisavalt laiade, kiirust ja mahte võimaldavate ühendusteede puudumine. Näiteks kaubandus Venemaa ja Hiina vahel ei saa iial olla tõhus, kuni ei käi läbi Eesti. Sestap oleme aastate jooksul kavandanud võimsaid rajatisi riigi igasse külge. Igal puhul rõhutavad suurkulutuse tegemise pooldajad alati seda, et mingist suurest taristuprojektist on suur kasu just kohalikele elanikele, mitte ainult kaubaveoga seotud kapitalistidele.

Veteranunelm, püsiühendus Saaremaa ja mandri vahel jõuab varsti juubelitähiseni. Hoolimata põhjapanevatest uuringutest ja analüüsidest, mida on kokku tehtud mõne miljoni euro eest, ei ole tänapäevani selge, kas kahanevat saarlaskonda peaks juhtima üle vee või maa alt, kas teha sild või tunnel. Õnneks on viimastel aastatel sillaehitajate ind ja publiku huvi püsiühenduse vastu tasapisi raugema hakanud. Vahepealsetel aastatel tundus, et kogu sillajutt oli vaid vahend praamimonopoli kiusamiseks, sest pika aja peale kokku lepitud hindu see kiusujutt ei mõjutanud. Lõpuks leidis riigi liberaalide juhitud ja vaba ettevõtlust hindav valitsus, et sillast veel parem lahendus on laevadega üle vee vedamine võtta riigi kätte.

Juhan Partsi hiigelvood

Kui riigile kuuluv ja loodetavasti korruptsioonipesa mainest kunagi vabanev Tallinna Sadam on parvlaevaühenduse käima saanud, siis kaob riigil viimnegi õigustus püsiühendusse investeerimiseks, sest see ju kahjustaks otseselt oma laevakompanii huve ja kasumit (koalitsioonileppest ongi sild lõpuks välja kukkunud). Ühtlasi aga peaks siis maha kandma kuulsasse Saaremaa süvasadamasse pandud raha, mida kulutama sedasama Tallinna Sadamat sunniti salalubadusega esialgne lõbusõidulaevade sadam silla valmimisel ikkagi ka kaubasadamaks pöörata. Saaremaal ei ole ega tule eksporditavat kaupa süvasadama õigustamiseks vajalikes kogustes. Tõsi, ei tulnud ka ristluslaevade sadamat. Parimail turismiaastail on sadamasse õnnestunud meelitada vaid viiendik minimaalselt vajalikest laevadest.

Ka riigi teises servas Narvas pidi kogu riiki toitev kaubatransiidi tõusulaine igavesti kestma, kui vaid suudetaks ehitada uus maantee- ja raudteesild üle Narva jõe. Uudistevoo järgi oldi Vene poolel 11 aastat tagasi juba koppa maasse löömas, kuid jõud rauges. Rauges ka meil. Ja hea on, sest sillaga oleks kaasnenud mastaapsete tolli- ja piirirajatiste rajamine vastavuses Schengeni nõuetega. Vanadel Narva sildadel praegu läbilaskevõime puudusest tulenevaid ummikuid pole. Venemaa poliitilised otsused rajada Läänemerel kaubaveoks oma uued sadamad, et mitte jagada tulusid Balti riikidega, olid tehtud juba Jeltsini võimu ajal.

Narvas päästis Eestit hüsteeriliselt kulutamast riikidevaheliste suhete jahenemine teemal, mis vajanuks sünkroonset tegutsemist kahel pool piiri. Riigi kagunurgas, kus Eesti sai omapead raha külvata, pääsemist ei olnud. Oma parimatel päevadel töötab hiiglaslik Koidula raudteesõlm-piiripunkt kümneprotsendilise koormusega. Ronge ei ole ega tule, veel vähem aga neid „rahvusvahelisi reisijaid“, kelle järele igatsevad reisijate terminal ja valuutabaar. Ühe Juhan Partsi helge lubaduse järgi pidi Tallinna sadamas hakkama Venemaale ja Valgevenesse liikuma Hiina kaubavoog miljon merekonteinerit aastas. Lepingki hiinlastega oli käes. See oleks tähendanud ligemale 50 rongiešeloni ööpäevas mõlemas suunas ja seda lisaks miljonitele naftapüttidele, milleta Euroopa majandus pidanuvat pikali kukkuma. Siiski on ka tänavu ühtviisi vaikne nii Tallinnas kui ka Koidulas.

Valitsus ei kaota lootust. Kui idas ei näkka ja läänes ka mitte, siis küllap seetõttu, et ei ole piisavalt ambitsiooni, „julgust mõelda suurelt“. Viimane on nüüd kätte jõudnud loodetavasti mitte iial teostuvate Balti kiirraudtee ja Helsingi-Tallinna veealuse tunneli kujul. Ja siin ei käi jutt enam miljonitest, vaid ikka miljarditest eurodest. Kui Venemaalt kaupa ei tule, hakkame järelikult vedama lõunasse kaupu Soomest ja Rootsist (kellel meie kujutluse järgi normaalsed ühendused Kesk-Euroopaga puuduvat). Kuigi ükski arvutus ei ole suutnud ligilähedaseltki näidata uue raudteetrassi majanduslikku põhjendatust, valitsus jonnakalt jätkab. Kui muu enam ei aita, tuuakse mängu julgeolekuteema – uut raudteed olevat vaja ka selleks, et Nato tanke meile sõdima ja heidutama tuua. Hea veel, et selle veo jaoks pole iseseisvat riigiettevõtet asutatud. Sest lennunduses pillub valitsus ametnike vedamiseks loodud ettevõtte Nordic Aviation Group kaudu raha tuulde kümnetes, kui mitte sadades miljonites.

Kõiki neid transpordi infrastruktuuri investeeringuid peaks kavandama teadmises, et nende tasuvusperiood ulatub kümnetesse aastatesse. Kord betooni, kruusa ja metalli paigutatut sealt enam kätte ei saa, kui maailm peaks muutuma. Ja ta muutub, kujundab ümber senise majandussüsteemi ja inimkäitumise. Liikuvad inimesed (ja vaba liikumine on põhiõigus) kinnisvara ja eriti avalikes ülesannetes hooneid-rajatisi kaasa võtta ei saa, need hüljatakse, nagu eelmise majanduskorra lõppedes hüljati kolhoosikeskused ning Nõukogude hiigeltööstuse monstrumid.

Veelgi ilmekamalt kui transpordisektoris avaldub valitsuse majanduspoliitiline skisofreenia energeetikas. Varsti on ka meisse hästi suhtuvatel välismaa sõpradel raske meid mitte idiootideks pidada, kui järjekindlalt valitsuslepetesse kirjutame fraase, nagu „toetame põlevkivitehnoloogiate arendamist“, „saame aastaks 2030 energia­kandjaid importivast riigist eksportivaks“, „hoidume põlevkivi kaevandamismahu paisutamisest võrreldes kehtivate kaevelubadega“ jne. Miks me küll sellele kulutame, kui globaalne käsk on fossiilkütustega lõpetada nii kiiresti kui võimalik, ja alustades kõige vähemväärtuslike ning saastavaimatega, milleks põlevkivi just on?!

Väära energiapoliitika ühiskonnale põhjustatud kahju on keerulisem kokku arvutada kui transpordisektori väärinvesteeringute oma, kuid kindlasti on see suurem. Ja lisa on tulekul, sest kaugel pole aeg, kui praegu Auvere uue elektrijaama väärtuse mahakandmisest alles jääv 300 miljonit samuti korstnasse tuleb saata. Miks ühte suurde jaama ei tasu kaugelt suuri puidukoguseid kokku vedada, on juba aastakümneid tagasi välja arvutatud ja nii see jääbki.

Kui Eestil põlevkivi tarvitamisel lõpuks (mõne aasta pärast) selg vastu seina on, siis valitsuse õnneks on tal sahtlist võtta veel üks erakordselt loll ja kulukas plaan, mida Andrus Ansipi valitsuse ajal ligi kümnend soojendati – Baltimaade või koguni oma riigi tuumajaam! Reipalt alanud ja kohe-kohe käivituma pidanud aatomiseikluse hinnaks oli juba enne majanduskriisi vähemasti miljard eurot, mille eest oleks saanud hea õnne korral veerandi Eesti elektrivajadusest, kuid mida kui kõige kallimat, mis üldse saada, me elektrivõrkudel poleks olnud vabaturu tingimustes eales võimalik osta.

Iga selline ülevõimsuse või alatarbimisega rajatis on järjekordne lisa ühiskonna püsikuludesse. Ja siis muudkui imestame, et miks meil mõistliku ja vajaliku tegemiseks, näiteks inimeste heaolu turgutamiseks üldse vabu vahendeid pole. Uue aasta alguses peaks andekate hulkade ühistöös valmima Eesti brändi uus versioon, edasiarendus senistest teretustest ja üllatamisvõimest. Võib mürki võtta, et Eesti minapilt ses turundusteoses seostub eeskätt sõnadega nagu väike, paindlik, muutuv, dünaamiline, kohanev, kõrgtehnoloogiline, äärmuslik (ürgsuses ja uuenduslikkuses). See rõhutab, et me pole vanas kinni, vaid teeme kõike nutikalt ja uusimal viisil, me oleme loomult leidurid ja vigurvändad. Selle kõige, mida oma tulevaste märkidega maailmale kuulutame, tegemiseks ei ole vaja süsinikurohket transpordi ja energeetika megainfrastruktuuri. Miks me seda siis rajame ja kuidas nähtavat vastuolu maailmale seletame?

Isegi valitsus koostab pikaajalisi arengukavasid, mis algavad visiooniga. Energiamajanduse arengukava 2030+ eelnõus on Eesti energeetika helget tulevikku kirjeldatud siiski põlevkivi tarvitavana, aga efektiivselt. Nii on küllap majanduslikult mõistlikum ja vahetut keskkonda vähem saastav, kuid mis tahes keedunipp ei muuda fossiilkütust taastuvkütuseks ja Pariisi kokkulepete valguses peaks põlevkivi tuleviku, olgu õli, uttegaasi või tahke kütusena, Eesti tulevikust välja tsenseerima. Nagu iga Ida-Virus käinu on näinud ja kuulnud, on ka efektiivne (ja esialgu veel ainult paberil tõhusa ja võimsa) põlevkivi töötlemise tehnoloogia konkurentsivõimeline vaid hiigelsuurena ja vahetult tooraine läheduses, seega sobimatu Eesti soovitava paindlike, mobiilsete ja teadmusmahukate majanduslahenduste süsteemi. Sama vähe sobivad sinna hiiglaslike kaubavoogude teisaldamiseks ette nähtud transiidisõlmed, sest rikkale rahvale tunnuslik tööjõu suur tootlikkus ning kõrge lisandväärtus majanduses tekib tänapäeval ja tulevikus ikka haritud inimeste peas, mitte maavaraga mürades või võõraid kaupu tassides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming