Majandusalase mõtlemise ajaloost (1.)

Hardo Pajula

Kodukoldeline Eros määrab majanduse arengus kokkuvõttes rohkem kui rahvusülesed lepingud. “Näen laineid rullumas, Mikael el-Hakim, näen laineid rullumas sajandist sajandisse.  Iga lainehari on uus rahvas, iga lainepõhi on uus surmaväli.  Ja kõik kordub alati sama asjatult, sest inimesed ja rahvad ei võta kunagi õppust ja kui võtavadki, on nende lainepõhi juba lähedal,” ütleb 1529. aastal Mohácsi sõjaväljal jalutades sultani ehitusmeister Mika Waltari romaanis “Mikael Hakim”. 

Minuvanuste põlvkonnal on olnud võrdlemisi harukordne võimalus tunnistada oma teadliku eluea jooksul ühe impeeriumi kokkuvarisemist ja (kui impeeriumi mõiste puhastada sellega vaikimisi vägisi kaasa tulevast negatiivsest kõrvaltähendusest ja mõista selle all lihtsalt ühtset majanduslikku ja poliitilist ruumi) teise hoogsat laienemist.  Tegelikult pole see muidugi mitte midagi erandlikku, tsivilisatsiooni ajalugu ju õigupoolest säärastest rulluvatest lainetest koosnebki.  Seetõttu olekski võib-olla paslik alustada kavandatavat eelarvamuslikku artiklisarja majandusmõtte ajaloost impeeriumide tekke majanduslike tegurite põgusa käsitlusega. Järjekindluse ja põnevuse huvides tuleks alustada päris algusest ehk sealt, kus võsas jahmerdavate poolahvide bandedest ja bandede liitudest kasvavad välja riikluse lootelised alged.  Et tegemist on otsapidi mütoloogiasse kanduva arengulooga, mille varasemad astmed jäävad paratamatult järjestikuste ajalookardinate varju ning kuhu siis hilisemad teoreetikud on projitseerinud oma arusaamu ja väärtushinnanguid, siis on säärane ekskurss tänapäevase akadeemilise kitsarinnalisuse ajastul juba ette nurjumisele määratud.  Minusugust majandushuvilist noormeest kaitseb siin siiski vahest asjaolu, et artiklid ilmuvad mõnevõrra suuremat vabadust võimaldava kultuurilehe veergudel ja mitte tõsiteaduslikkusele pretendeerivas evolutsioonilise sotsioloogia kuukirjas (kuhu siinkirjutajal niikuinii asja ei oleks).

“Progress toimuvat, kahtlemata toimuvat progress, Pithecanthropus erectus’est kuni Newtoni ja Shakespeare’ini olevat pikk, vaieldamatult ülespoole viiv tee,” kinnitab tühjenevas restoranvagunis markii de Venostale (alias Felix Krullile) tähesilmadega Lissaboni loodusloo muuseumi direktor Kuckuck.  Samal kombel võiks aga ka väita, et ajaloolises eelhämaruses lõkketule ümber väänlevast inimpuntrast kuni viktoriaanliku perekonna ja sealt edasi kuuekümnendate aastate seksuaalrevolutsioonini on vähemalt sama pikk, kuigi vahest mitte nii ühemõtteliselt ülespoole viiv tee.

On tähelepanuväärne, et sarnaselt nii paljudele teistele kahekümnenda sajandi käekäiku mõjutavate juhtideedega võtavad ka perekonna, eraomanduse ja riigi teket selgitavad teooriad selgema vormi XIX sajandi teisel poolel.  Oma 1884. aastal ilmunud samanimelises teoses läheb Engels koguni nii kaugele, et paigutab pikka aega irokeese uurinud Ameerika etnograafi Lewis Henry Morgani võrdsena Darwini ja Marxi kõrvale.  Morganist müütilisema maailmapildiga Šveitsi ametivend Johann Bachofen on seevastu avaldanud paljude teiste hulgas olulist mõju nii Thomas Mannile, Erich Frommile, Rainer Maria Rilkele kui ka Robert Gravesile.  Mõjutusi, mida kommunistlik tegelikkus on saanud oma teoreetikute ettekujutustest metslusest (marksistlikus fraseoloogias siis ürgkogukondlikust korrast), on samuti raske üle hinnata.  Piisab kui meenutada, et punase mäsu sünnitatud segastel aegadel ei piirdunud Venemaa ühiskonnastamiskatsed üksnes tootmisvahenditega.  Samalaadsed eksperimendid on kordunud ka Hiinas, Indo-Hiinas ja üldiselt kõikjal seal, kus puntrapõhisest majandusest pärit tungid ja ihad jälle kord õhukesest tsivilisatsioonivõõbast läbi on tunginud.

Käsitletava valdkonna hämarusest hoolimata võib siiski esitada paar selgemat väidet. Esiteks, tsivilisatsiooni edukäik on rajatud mängureeglite muutmisele.  Äratõukeks vajalikud institutsioonid nagu perekond, keel, õigus, eraomand, turg ja raha  tekivad vanade keeldude ja tabude kaotamisel.  Teiseks, uued mängureeglid peavad suurendama need omaks võtnud gruppide ellujäämistõenäosust. Kolmandaks, iga tsivilisatsiooni aluspõhjaks on üksikasjalik tööjaotus.

Friedrich Hayeki kultuurilise evolutsiooniteooria järgi ongi tsivilisatsiooni arengu suunavektoriks üleminek suhteliselt väikesearvuliste inimrühmade koostööd korraldavatelt lihtsakoelistelt mängureeglitelt järjest suuremaid masse ühendavatele abstraktsetele käitumisjuhistele.  Kui ellujäämispiiril balansseerivas väikesearvulises ürgkarjas piisab vähestest, enamikule karjaliikmetest arusaadavatest käitumisjuhistest, siis vähegi arenenum tööjaotus ja sellest tulenev kaubavahetus peab põhinema järjest keerulisematel reeglitel, mille eesmärgipärasus ei pruugi olla alati  kõigile kohe hoomatav.

Pikaajalise tsiviliseeritud käitumise väljavaate teeb küsitavaks ebasoodne ajategur.  Võrreldes sadade tuhandete aastatega, mille jooksul kujunes välja meie bioloogiline platvorm, on mõned tuhanded aastad kirjasõnaga kajastatavat kultuuri väga üürike ajavahemik. Nii tulebki meil Hayeki järgi elada oma ürgajast pärit instinktidega järjest suuremaid inimmasse ühendavas ühiskonnas, kohandada oma käitumist ja talitseda oma emotsioone: üritada võrdselt hästi hakkama saada nii altruismil ja teistel peentel tundmustel rajanevas eraelulises lähikonnas kui ka konkurentsi survel toimivas tööjaotuses.  “Tõesti, konflikt inimestele instinktiivselt meeldiva ja neil asuala laiendada võimaldanud käitumisreeglite vahel… on võib-olla tsivilisatsiooni arengu peateema.  Tundub, et Kolumbus taipas otsekohe, et “metslastel”, keda ta kohtas, oli loomupäraste iniminstinktide seisukohalt mõnusam elu.  Ja nagu ma hiljem väidan, on atavistlik igatsus ülla metslase elu järele minu arvates kollektivistliku traditsiooni põhiallikas,” kirjutab Hayek oma luigelauluks jäänud “Hukutavas upsakuses”.

Käitumise kohandamisest ja emotsioonide talitsemisest tingitud pinged viivad muidugi kiiresti mõtted Hayeki kuulsale kaaslinlasele Sigmund Freudile, kes teoses “Ahistus kultuuris” põhjendab tsivilisatsiooni arengut kahe teguriga: äärmisest nappusest tingitud vajadusega koostööks ja liigi laienemist võimaldava erootilise tõmbega.  “Erosest ja Anankest said inimkultuuri vanemad,” sedastab Freud ja jätkab, “esimene kultuuriedusamm oli see, et nüüd sai suurem hulk inimesi jääda kokku ühendusse elama.  Ja et mõlemad suured jõud sealjuures koosmõju avaldasid, võis oodata, et edasine areng kulgeb libedalt, välismaailma üha parema valitsemise ja ka ühendusest haaratud inimeste hulga edasise laienemise suunas.  Ei ole kerge mõista sedagi, et see kultuur võis oma osanikele mõjuda teisiti kui õnnestavalt.”

Kui nüüdse üleilmastumise laineharjal näib läheneva kapitalistliku maailmavabariigi idee innustavat järjest väiksemat hulka inimesi, siis kas pole see järjekordne tõestus, et veri on paksem kui vesi?  Et naist, meest, nende lapsi ning pere varandus(enatukes)t kaitsvat rahvusriiki ühendavad sidemed on jätkuvalt tugevamad kui rahvusvahelised kaubandus-, kliimakaitse- ja kõik need teised lepingud.  

Majandusteadlastele tähendab see seda, et majandusteooria alustoeks on ja jääb ikka mikroökonoomika.  Ütleb ju luuleridagi, et “Naisterahvad ja meesterahvad/need on ainukesed rahvad”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming