Madisson. Tiit Madisson

Jaak Valge

Tiit Madisson, Minu võitlus. Radikaalist vastupanuvõitleja avameelsed mälestused „õnnelikust sotsialismiparadiisist”, nõukogude GULAGist, pagulaseesti ühiskonnast, taasiseseisvumisest ja „rahademokraatlikust vabariigist”. Nõmme Raadio Toimetised, 2014. 359 lk.

Tiit Madisson võib meeldida või mitte, aga ta on nähtus. Kes Madissoni enne ei teadnud, sai temast kuulda pärast seda, kui ta Hispaaniasse läks ja kollase ajakirjanduse teatel prügikastidest toitu otsima hakkas. Peale klikijanu võib lehetegijaid selliseid uudiseid tootma õhutada iseenda ja eeldatavate lugejate hoiak, mis Madissoni-sugustele teadlikult või alateadlikult kanakarja-kambakaid paneb tegema: on tal ju jõudu ja tahet olla teistsugune. Ning mitte selline teistsugune, keda poliitkorrektsuse kandjad meid sallima manitsevad, vaid täiesti iseseisev teistsugune. See ongi just see, mis karjääri- ja massinimese kõige õelamaks ajab. Nii sovetiajal kui praegu. Pealegi võib Madissoni-sugust vähemust – erinevalt näiteks homoseksuaalidest või mustlastest – sajatada mitte ainult täiesti karistamatult, vaid selle sajatamisega meie maailma vägevate silmis lojaalsust näidates kannuseid teenida. 
Niisiis on Madisson küll kuulus, kuid masside austust ja vägevate soosingut pole selline poliitkorrektsusetu teistsugusus talle toonud. Ka Nõukogude režiimi vastu võitles ta valel ajal, siis, kui kollektiivsed mõttemustrid niisugust tegevust kasutuks või pigem kahjulikuks pidasid. Nii võivad Moskva otsustajad arvata, et eestlased polegi täiesti Nõukogude-truud, ega eralda siia piisavalt defitsiitseid kaupu, fonde ja limiite – või piiravad Soome televisiooni vaatamist. Pole ka põhjust imestada selle üle, et Madisson on Eestist lahkunud. Sest siin puhuvad teised tuuled. Nii Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip, Eesti kõige mõjukam poliitik Siim Kallas kui parlamendi ühe kõige olulisema komisjoni esimees Rait Maruste, kes ka kõik Eesti Vabariigile osutatud teenete eest aumärgid on saanud, teenisid ajal, mil Madisson Eesti Vabariigi eest võitles, teisel pool rindejoont, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridades. Ning kolisid võitja poolele üle siis, kui võitja selguma hakkas või juba selgunud oli, jõudes enne aktiivsemalt või vähem aktiivsemalt ka iseseisvusliikumise vastu tegutseda.
Madissoni poliitiline elukäik on olnud sulaselges asünkroonis tänases Eestis poliitilise karjääri tippu jõudnud isikutega. 1979. aastal asutas ta oma esimese Nõukogude-vastase organisatsiooni Balti Apelli Levitamise Komitee. Tema põlvkonnakaaslane Siim Kallas, kes oli selleks ajaks kuulunud juba seitse aastat NLKPsse, alustas samal aastal tööd Eesti NSV Hoiukassade Peavalitsuse juhatajana. Teine generatsioonikaaslane, üliõpilasena komsomoliaktivist Rait Maruste, kes oli selleks ajaks NLKPs olnud kaks aastat, õppis samal ajal aspirantuuris. Andrus Ansip, Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee liige 1975. aastast, oli juba aasta jagu olnud NLKP liige ning lõpetas samal aastal ülikooli.
Oktoobris 1980 Madisson arreteeriti ning järgmise aasta kevadel mõisteti neljaks aastaks vangi ja kaheks asumisele. Tapp, tapivangla kongid koos kriminaalidega, võikad ja eluohtlikud seigad, vanglarutiin ja osalemine inimõiguste päeva ja N Liidu poliitvangi päeva streikides, kartsad jne. 1985. aasta algusest asumine Ida-Jakuutias, 10 000 kilomeetri kaugusel Eestist. Madisson on, kui paar aastat iseseisvuse taastamise ajast välja arvata, ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist olnud alati kaotaja poolel. See tähendab, väljendanud poliitilise peavoolu juhtkujudega vastandlikke vaateid: kritiseerinud pugemist Putini ees, Eesti riigi iseseisvuse viimaste riismete äraandmist, seisnud Eesti identiteedi ja ühiskonna õiguse eest ise oma juhid ja poliitika valida. Ning nüüd – oh õudust – on julgenud eesti keelde vahendada nn holokaustieitajate seisukohti. See on muidugi surmapatt, mida ei leevenda ka tema arvukate juudi soost sõprade ja saatusekaaslaste olemasolu.
Madissonil on asünkroonsest elust paljugi mäletada ja ta on oma mälestused ladusalt ja ausalt kirja pannud. On sümpaatne, et neis puudub viril toon ning vaid harva kasvab mõistetav vastasseisu trots üle millekski õelusesarnaseks. Muidugi kannatavad temagi mälestused memuaarkirjanduse klassikaliste nõrkuste käes. Teinekord moraliseerib Madisson mitte kõige usaldusväärsemate andmete alusel. Mulle ei meeldi näiteks liigne avameelsus mõningate isiklike seikade puhul, raamatu pealkiri ega ka Eesti riigi ja Eesti ühiskonna samastamine. Eesti ühiskond on midagi hoopis võimsamat ja kestvamat kui meie poliitladviku juhitud „rahademokraatlik vabariik”, nagu Madisson seda moodustist nimetab. Aga mina pole maitsepolitseinik ning need pole minu mälestused. Pealegi pole mõtet loota – Madissonile lähedast võrdlust kasutades – näiteks seda, et liiter punaveini maksaks Eesti kauplustes alla ühe euro, nagu Hispaanias.
Madisson on oma elus teinud seda, mida demokraatlikud ja rahvusmeelsed poliitikud ja intellektuaalid tegema oleksid pidanud. Neid – või meid – on aga paraku olnud vähe ning vähestena on tegutsetud vähemõjukalt. Madisson on seda rolli täitnud nii hästi või halvasti, nagu on osanud. Kui ka halvasti, siis ei saa ka kellelgi mingit ütlemist olla. Nii nagu Madisson ei leia endal õigust öelda midagi nende Eesti poliitvangide kohta, kes erinevalt temast armuandmispalve kirjutasid: „…eriti peaksid suu kinni hoidma need, kes pole ise GULAGis viibinud.”
Oma mälestusteraamatu sissejuhatuses kirjutab Madisson: „Võib-olla viiekümne aasta pärast hakkab mõni veel eesti keelt mõistev ajaloolane koguma materjale oma kes-teab-mis-keelse uurimuse tarvis, et miks läks nurja teine katse teha eestlastele oma riik, mis oleks olnud kaitseks sisemisele ja välisele rahule, mis oleks taganud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Taolise uurimuse tarvis saaks asjakohast materjali ka sellest mälestusraamatust, mida lugeja käes hoiab.” Kahtlemata. Tuleviku ajalookirjutajale huvitavam – ning muidugi subjektiivsem osa on just Madissoni iseseisvusejärgne asünkroonne tegevus. Paraku on ka ajaloolastel nagu ajakirjanikelgi kalduvus käia kergema vastupanu teed, mööda latvu, tõstes olulistena esile eelkõige kõrgetel ametipostidel olijate tegusid. Selle eest, et allikad tuleviku ajaloolased just sellele teele juhataksid, seisab täna hea terve armee avalike suhete eest vastutavaid ametnikke ja palgatud suhtekorraldajaid. Madissoni-suguste diskrediteerimise eest seisavad või vähemalt on seisnud aga kõigile teistele lisaks veel Eesti eriteenistused.
Madissoni vastandkujud diskrediteerivad end see-eest aga järk-järgult ise. Lihula mälestussamba kõrvaldamise eestvedajatest on tänaseks Villu Reiljan korruptsioonis süüdi mõistetud, Margus Leivo ise poliitikast lahkunud, Kristiina Ojuland Reformierakonnast välja visatud ning on enne pildilt lahkumist ametis enda lõpliku naeruvääristamisega. Ehkki Juhan Parts toimetab ajutiselt edasi, iseloomustab see bukett meie võimutippude haletsusväärsust. Olen mõelnud, et see on Lihula mälestusmärgi kättemaks. Aga ei, sel on positiivne sisu: Madissoni ja mälestussammast, mis väärtustas eesti mehi, kes kaitsesid Eestit 1944. aastal, oli vaja kas või selleks, et meile Eesti Vabariigi juhtide olemus nähtavaks saaks.
Kuid see halenaljakas poliitikute kiht, kes kinnitab, et eestlaste väljaränne ja eestluse hajumine pole mure ning olulisem on kiitus väljastpoolt näiteks kasinuspoliitika eest, taastoodab end seniste tingimuste jätkumisel ise. Paraku. Mida rohkem Madissoni-taolisi aktiivseid inimesi välja rändab, seda hõlpsam on nende valitsemine ja taastootmine. Aga nii nagu Eesti NSV juhtide käitumisest ei sõltunud N Liidu püsimajäämine, et sõltu ka Eesti poliitladviku valikutest nüüdsete riigiehitiste püsimine. See, kes oskab vähegi avatud silmadega ringi vaadata, näeb praegustes protsessides
N Liidu viimaste aastakümnetega sarnaseid mandumismärke, eelkõike võõrandumist nii Brüsseli kui kohalikust võimust. Neid, kes toetavad Euroopa Liitu patriotismist, mitte ametikoha ja raha pärast, jääb üha vähemaks, ning nende retoorika, kes toetavad ametikoha ja raha pärast, veenab teisi üha vähem.
NSV Liit püsis pärast selgete ummikussejooksmise märkide ilmumist veel peaaegu 20 aastat. Kas eestlus hajub meie poliitladviku ustaval kaastöötamisel enne seda, kui senine maailmakord kokku variseb või mitte, sellest sõltub ka Madissoni mälestuste käsitlemine tulevikus. Esimesel juhtumil unustatakse need kiiresti ning peab olema tegemist väga põhjaliku uurijaga, kes viitsib uurida ühiskonna allakäiku ajalukku vajunud marginaalse tegelase mälestuste alusel. Teisel juhul võivad Madissoni mälestused omandada sama seisundi Pätsi-vastase William Tominga mälestustega.
Ma ei tea, kas Kallas, Ansip ja Maruste suudavad kunagi nii huvitavad memuaarid kirjutada nagu Madisson. Küll nad oskaksid – ja kirjutada oleks neil paljustki, küsimus on selles, kas neile pole oma mineviku aus meenutamine mitte frustreeriv. Tean, et Madisson ostis raamatu honorari eest – see on samas suurusjärgus Siim Kallase ühe päeva palgaga – oma majale päikesepatarei, millest oli kaua unistanud. Oletan, et ta ei kirjutanud raamatut siiski raha pärast. Ta võib oma elu meenutades uhke ja õnnelik olla teadmisega, et need, kes talle külla tulevad ja temaga koos pakiveini joovad, teevad seda tema seltskonna nautimise pärast, mitte aga lootuses tema abil karjääri või raha teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming