Lugejaeelistusi peaks uurima

Toivo Ärtis, raamatukoguinimene Tartumaalt

Kaarel Tarand (Sirp 10. XI 2011) kirjutab, et Põlvamaal, kus elanike arv on kümne aastaga 15% võrra kahanenud, on raamatukogusid palju (35). Rahvaraamatukogude seadus näeb ent väljaspool keskusi ette vähemalt ühe rahvaraamatukogu keskmiselt kuni 500 elanikuga teeninduspiirkonna kohta. Põlvamaa elanike arv oli läinud aasta algul ligi 31 000 inimest. Kui sellest lahutada Põlva linna elanike arv (ligi 6300 inimest, nende tarvis nõuab seadus üht raamatukogu) ja tulemus 500ga läbi jagada, on 35 raamatukogu igati seaduslik raamatukogude hulk, kogusid võiks olla rohkemgi. Küllap on lähtunud omavalitsused kui raamatukogude asutajad ja ülalpidajad nii seadusest kui arusaamisest, et raamatukoguteenuse kättesaadavus tuleks tagada ka siis, kui piirkonna elanike arv langeb. Raamatukogu on paljudes külades ainus avalik asutus. Kadunud on poed, postkontorid, koolid, kultuurimajad. Sellises külas ei ole raamatukogu üksnes raamatute laenutamise paik, vaid see nn piimapukk, mille juures kokku saada, uudiseid vahetada, muresid kurta. Paljud maaraamatukoguhoidjad teevad asju, mida kutsestandard ehk ei nõua, kuid mis on paikkonna rahvale oluline: korraldavad külapidusid ja -päevi, organiseerivad teatrikülastusi ja ekskursioone, näite-, käsitöö-, foto-, laste- jm ringe juhendavad. Seega olen ma veendunud, et kaugete nurkade pisikesi raamatukogusid ei peeta niivõrd nende suursuguse raamatukogundusliku väärtuse pärast, vaid sealt leiab paikkonna rahvas mitmekülgset tuge ja need on kohaliku rahva aktiveerimisja kooskäimiskeskused. Ehk oleks mõistlik rahvaraamatukogu seaduses või muus dokumendis eristada suured raamatukogud ja hajapiirkondade väikesed raamatukogud tegevuse omapära ja erinevuse alusel.

On ilmselge, et 500-pealise teeninduspiirkonnaga raamatukogul on keeruline kujundada mitmekülgse suunitlusega fondi. Riik annab iga pea kohta 1,5 eurot aastas, kokku seega ligilähedaselt 750 eurot. Kui osta kultuurkapitali kirjanduspreemiate 2010. aasta nominentide teosed (välja arvatud tõlked teistesse keeltesse ja paar draamateost, mille hinda ma ei leidnud), kokku 36 raamatut, kulus aasta tähtteostele ligilähedaselt 320 eurot. Kogu ülejäänud eesti jm kirjanduse jaoks jääb siis veel 430 eurot Väga paljude raamatukogude teeninduspiirkond (seega ka pearaha) on liialt väike, et komplekteerida sinna kogu ilmuv eesti kirjandus.

Kas kõigi raamatute kõikjale komplekteerimine on otstarbekohane? Ehk peaks alustuseks analüüsima seni komplekteeritud eesti kirjanduse kasutamisaktiivsust, maaraamatukogude lugejate eelistusi jms. Kultuurkapitali nominentide nimekirjas on Ene Mihkelsoni luulekogu „Torn”, mille on ostnud Urrami süsteemi raamatukogudest (ligikaudu poold eesti rahvaraamatukogudest) 72 raamatukogu, kuid hiljaaegu oli neist 14 eksemplari ainsagi laenutuseta: Väike-Maarja, Tabasalu, Kadrina, Lavasaare, Loo, PärnuJaagupi, Kullamaa, Järvakandi, Iisaku, Kostivere, Saue vallaraamatukogu, Voka, Vinni-Pajusti, Võiste + Päri ja Kõmsi, kus ilmselt veel e-laenutus ei toimi. Selles loetelus on suuri asulaid, kus ainuüksi mitmed eesti keele õpetajad võiksid lugejateks olla.

Reeglina on eesti kirjanduse laenutajateks pensionil kooliõpetajad (eeskätt eesti keele õpetajad), raamatukogude kuldlugejad (Tartumaal oli lugemisaastal selline konkurss, kus iga raamatukogu esitas maavanemale tunnustamiseks eriti vaimuerksa lugeja), töötavad eesti keele õpetajad, kunagine tunnustatud kirjandusõppejõud, endine maavanem või vallasekretär, raamatukoguhoidja või tema pereliige. Eesti kirjandust loeb väga kitsas ring inimesi, kelle nimed korduvad. Seetõttu piirdub ka paljude eesti kirjandusse kuuluvate teoste laenutamine ühe-kahe korraga või ei olegi laenutusi. Mõnes raamatukogus on ainsa laenutamisena kirjas „Näitused”, mis viitab, et uus raamat on raamatukogu ruumides esile toodud, kuid see ei ole siiski laenutajat leidnud.

Raamatukogudesse on eesti kirjandust komplekteeritud võrdlemisi palju, kuid lugeja seda ei eelista. Eesti kirjanduse komplekteerimine oli enne masu veelgi parem, kuid siis vähendas riik komplekteerimistoetust 25% ja kärpeid on teinud (mõnikord ka väga julmalt) ka omavalitsused. Kuna ostusumma vähenes ja ostuhinnad kasvasid, siis on võrdlemisi loomulik, et samas proportsioonis komplekteerida ei saa. Enne kui komplekteerimispoliitikas otsustavaid pöördeid teha, peaks uurima rahvaraamatukogude lugejate eelistusi, senise komplekteerimise põhjal tehtud laenutuste statistikat (suur osa raamatukogusid laenutab elektrooniliselt ja viimaste aastate kohta on jäljed talletatud). Eesti kirjanduse masskülvamine võib lõppeda sama kasina saagiga kui kunagine ruutpesiti kartulipanek.

Paar fraasi ka teemal, et raamatukogude eelarves on palgakulu osa paisunud. Kui ühe kulutuse mahtu märgatavalt kärpida, siis muutub paraku ka teiste kulutuste proportsioon eelarves. Komplekteerimiskulud on praegu tublisti väiksemad, kui need olid enne masu, kuid palgad on jäänud ka pärast kärpimisi siiski suuremaks, kui need olid kümne aasta eest. Praeguste hindade puhul oleks ju ka väga raske ära elada kümne aasta taguse sissetulekuga. Komplekteerimiskulude ja palgakulude vastasseis torkab praegu silma ka seetõttu, et eelarvetest on ära võetud koolituse, ruumide remondi, arvutite jms soetamise, ürituste korraldamise summad.

PS Kentsakas on kultuuriministri arvamus, et omavalitsuse raha eest ostku raamatukogud kas või kokaraamatuid. Väärt kokaraamat arendab lugeja maitse-eelistusi, toiduvalikut, suunab toituma tervislikumalt. Miks arvab minister, et kokaraamatut ei või osta raamatukogusse riigi raha eest, kui kulutame jätkuvalt maksumaksja raha terviseedendusele?