Looduse õnnistavad seaduspärad Spinoza „Eetikas“

JOONAS HELLERMA

Baruch Spinoza ladinakeelse „Eetika“ täieliku tõlke ilmumine on oluline teetähis klassikalise filosoofilise kirjanduse eesti keelde jõudmisel. Tegu on uusaja filosoofia kanoonilise autoriga, teos on ratsionalistliku filosofeerimise stiili eredamaid näiteid. Koos René Descartes’i alustekstide tõlgetega saab eesti keeles nüüd mõningal määral jälgida uusaja ratsionalistliku tunnetusteooria ja metafüüsika kujunemislugu, sest Spinoza „Eetikat“ võib lugeda kui kriitilist vastust kartesiaanlikule keha ja vaimu dualismile.

Spinoza tekstidega on siiani saanud tutvuda sekundaarkirjanduse või inglise keelest tõlgitud fragmentide vahendusel. Vaatamata esinduslike tõlgete puudumisele on Spinozal siiski õnnestunud jätta oma jäljed eestikeelsesse mõttevaramusse. Nii on kirjandusteadlane Jaan Undusk pühendanud oma raamatus „Maagiline müstiline keel“ Spinoza substantsi mõistele eraldi tähelepanu, kus ta seob selle oma keelefilosoofiliste arutlustega oksüümoronist.¹ Margus Oti tänuväärne tõlge võimaldab Spinoza peateost nüüdsest aga tervikuna eesti keeles lugeda. Tõlge on võimalust mööda ladusalt loetav, terminite eestindamisel on skolastilistele ja abstraktsetele mõistetele otsitud ka maalähedasemaid vasteid (nt involvo – mähitud olema), mis võtmeterminite sidet originaaliga aga alati toetavad. Väljaanne on varustatud tõlkija mahuka järelsõna ning ladina-eesti sõnastikuga, kust vajadusel olulisemaid tõlkevasteid järele saab vaadata. Torkab silma, et tõlkija on teinud töö tekstiga ära täiesti üksinda, avalehel puudub märge toimetaja või keeletoimetaja olemasolu kohta.

„Eetika“ tõlkega on eesti keelde jõudnud uusaja filosoofia möödapääsmatu tähtteos, kus sisalduv inimese õndsuse käsitlus on vaadeldav tänapäeva vabadust ja suveräänsust väärtustava ühiskonna filosoofilise nurgakivina. Spinoza küsimus on vabaduse, inimese õnne ja demokraatliku ühiskonna võimalikkus ajal, kui traditsioonilised autoriteedid olid kaotamas oma usaldusväärsust. XVII sajandi teise poolde kalduva mõtlejana leiame Spinoza ajastust, kus matemaatikal rajanev mehhanitsistlik loodusteadus oli üha avalikumas vastuolus traditsioonilise, religioonist lähtuva maailmapildiga. Sajandi esimesel poolel kurnavad Euroopat ka sagedased sõjad. Usuliste veendumuste ühe võitlustandrina laostas Euroopat pikka aega näiteks Kolmekümneaastane sõda. Usuliste rahutuste ja võimuvõitluse taustal kerkivad poliitikafilosoofias nägemused ratsionalistlikumast riigikorraldusest, mille peamine eesmärk oli leida inimeste kooseluks selline tsiviilkord, mille kaudu hoida ja säilitada rahu, ühtlasi aga siduda ja lepitada religioossed ja seisuslikud erinevused. Selles vallas on siiani kaalukad uusaja mõtlejad näiteks Thomas Hobbes ja John Locke. Nii nagu looduses avastati universaalseid, kõikjal kehtivaid seaduspärasid, nii otsiti ka ühiskonnakorralduse jaoks universaalseid, loomulikust mõistusest lähtuvaid printsiipe.

Spinoza esitab oma „Eetikas“ nägemuse inimese olemusest ja õnne võimalikkusest just seda sorti tsivilisatsiooniprotsesside tingimustes. Tema „Eetika“ on inimesele, kes otsib oma kohta maailmas, mida kujundavad ajatud loodusseadused, mis on tunnetusele ligipääsetavad matemaatilise kirjelduse kaudu. Kujutlus geomeetrilises ja matemaatilises korrapäras eksisteerivast ning põhjuse ja tagajärje seaduspärale alluvast universumist tõstatab uudse küsimuse eetika olemuse kohta. Milline on kriteerium, millele peaks inimene oma elukorralduses toetuma? Milles seisneb hüve ja vooruslikkus niisuguses maailmas? Selle selgitamine ongi Spinoza „Eetikas“ põhiline. Tõsi, lugejale võib kogu teos esiti üsna võõrastava mulje jätta. „Eetika“ vormistus ja meetod kannab XVII sajandi mehhanitsistliku teadusmudeli ja ratsionalismi pitserit: kui loodust on võimalik käsitleda ratsionaalse, kausaalsusel rajaneva korra kaudu, siis Spinoza sihiks on laiendada see korrapära eetikale ning näidata, et loodusseadustest tulenev paratamatu kord peab paika ka eetikas. Inimeste teod ja himud on vaadeldavad samamoodi, nagu on vaadeldavad „jooned, tasapinnad või kehad“ (lk 124). Nii on kogu „Eetika“ mõeldud kui üks pikk geomeetriliselt korrastatud jada tõestusi, kus esmaväidetust tuletatakse paratamatuna kõik järgnev.

Substants ja vabadus

Spinoza „Eetikat“ saab lugeda vabaduse filosoofiana ja otsida siit tänapäeva vabaduseideaali filosoofilisi aluseid. Vabadus ei ole ideoloogiline lummutis ega retooriline kõnefiguur. Vabaduse mõtestamine juurdub olemise käsitluses ehk ontoloogias ja algab küsimusest: mis üldse on? Spinoza järgi on olemas üks substants, absoluutselt lõpmatu Jumal, mis koosneb lõpmatutest atribuutidest, millest igaüks väljendab mingil viisil substantsi üht ja muutumatut olemust. Inimesele on neist lõpmatutest atribuutidest teada kaks: ulatuvus ja mõtlemine. Kogu inimlik tunnetus saab hargneda niisiis ulatuvuse ja mõtlemise vahendusel.

Ent inimene ei ole sellega substantsi igavesest ja lõpmatutel viisidel väljenduvast olemusest eraldatud. Kuna Jumal väljendub ka mõtlemise ja ulatuvuse kaudu, siis on jumaliku substantsi tunnetus inimesele tema piirides võimalik ja selle tunnetuse üha selgem ja eritletum rajamine iseendas ongi inimese õndsuse ehk eetika võti. Jumaliku substantsi tunnetamises seisneb nii inimese vooruslikkus, õndsus kui ka vabadus. Spinoza substantsi analüüs kujuneb mehhanitsistliku ja skolastilise esituse vaimus: substantsil puudub väline põhjus, ta on täielikult iseenda kaudu (nn „vaba põhjus“) ja teda tuleb tema enda kaudu ka käsitleda. Sellise määratlusega kritiseerib Spinoza muuhulgas tahtevabaduse kontseptsiooni. Substants ei sisalda eneses mingit progressi, temas puudub tahe ja tahet juhtiv eesmärk. Viimane on aga üks sagedasemaid eksitusi: me peame end vabaks, sest arvame endal olevat vaba tahte. Ent tahe kerkib esile ainult mõtlemise sfääris, inimesele teadaoleva atribuudi vahendusel, ja on seega läbinisti inimlik fiktsioon. Tegelikkuses sisaldab iga tahteakt mingit põhjust, sageli teadvustamatut alget, mis paneb meid automaatselt mingis suunas tegutsema. Kogu klassikalisel voluntarismil rajanev vabadusekäsitlus lükatakse siin tagasi. Tahe ei tee inimest vabaks ega ole ka tema vabaduse aluseks. Selle pinnalt hindab Spinoza ümber ka arusaama loodusest. Ta ei omista loodusele mingit eesmärki või sihipärasust ja kritiseerib igasugust looduskäsitlust, mis sisestab loodusesse mingit laadi eesmärke või sihte.

Sellega vastandub Spinoza ennekõike teoloogilistele kosmoloogiatele, mille põhjalikum kriitika pärineb tema teosest „Teoloogilis-poliitiline traktaat“. Selle kriitika üks teravikest on suunatud ettekujutusele, nagu juhiks Jumal maailma mingi kindla plaani alusel, mis annab inimesele õigustuse tõlgendada loodust ja Jumalat oma äranägemise järgi. Spinoza kriitikas osutuvad sellised tõlgendused alati teatud laadi antropomorfismideks ja inimlikeks projektsioonideks, mis lõikavad meid ära substantsi adekvaatsest tunnetusest. Substantsi täiuslikkusest tuleneb tema eneseküllasus, tahe eeldab aga millegi puudumist, mis tuleks alles saavutada. Substantsi täiust ei saa seepärast käsitleda inimlike ettekujutuste ja idee piirangus, vaid analoogias geomeetriliste figuuride omaduste ja neist lähtuvate seoste tundmaõppimisega. Just seepärast on Spinoza jaoks tunnetuslik eelis matemaatikal, mis ei tegele „eesmärkide, vaid ainult kujundite olemuse ja omadustega“ (lk 51).

Inimese stigma

Siit tuleneb ka inimese situatsioon. Inimest ei määratle mingi eriline eemärk või põhjus, mille pärast ta maailmas olemas on. Inimese olemise määratleb Spinoza püüdluse kaudu püsida omaenese eksistentsis üha edasi. Inimese vaimu püüdluse moodustab süvenemine sellesse energiasse või väesse, millega ta juba eksisteerib. III osa 7. propositsioon ütleb: „Püüdlus, millega iga asi oma olemises püsida püüab, pole muud kui sellesama asja aktuaalne olemus“. Nii osutub inimkäitumine ja vaimuelu vaadeldavaks väe (lad k potentia) dünaamilisel skaalal.² On olemas käitumise ja mõtlemise viise, mis meie väekust kahandavad, ja vastupidi, mis seda kasvatavad. Inimese vahetuks olemuseks on aga just substantsiaalne vägi või jõud ja sellest tulenev dünaamiline kese. Sellega näib Spinoza omamoodi ennetavat hilisemaid psühhoanalüütilisi inimhinge skeeme, kus on samuti tähtis koht arhailisel ja teadvustamata energeetikal. Ometi ei ole vägi Spinoza käsituses stiihiline, varjulolev kaos või kontrollimatu anarhia, mis surutakse mingisse kitsendavasse sümboolsesse korda. Kaootilise asemel on siinne vägi pigem kosmiline, igavikuline ja seaduspärane (kr k κόσμος – kord, korrastatud maailm), mille tunnetamine on inimvooruse ja õndsuse ainus allikas.

„Eetika“ mahuka osa moodustab afektide käsitlus, mida võiks tänapäevases mõttes võrrelda inimese emotsioonide analüüsiga, uurimisega, milliste mehhanismide tõttu afektid meis tekivad, kulgevad ning kuidas need mõjutavad meie tunnetusvõimet. Saksa kultuurifilosoof Ernst Cassirer on Spinoza analüüsitud afekte nimetanud inimese stigmadeks, mis märgivad inimese ajalikku ja piiratud tunnetusvõimet. Afektiivsus teeb meid inimestena heitlikuks ja püsimatuks, ahendades tervikliku ja adekvaatse enesetunnetuse võimekust. Afektide kaudu moodustub inimeste karakter ja tüübistik. Spinoza avaneb siin teravapilgulise inimesetundjana, esitades inimloomuse maskide all olevad psüühilised seaduspärad teatraalse läbinägelikkusega (tõlkija mainib järelsõnas, et Spinoza olevat lühikese perioodi vältel ka teatris mänginud). Aga Spinoza astub siin üles ka terapeudina, kummutades paljud eelarvamused, mida enamasti vabaduse ja õnne all silmas peame. Tema afektide käsitlus on juhitud soovist inimest mõista, mitte naeruvääristada või alandada. Spinoza ei pea heaks tooniks inimest tema nõrkuses põlastada ja sarjata (vt III osa sissejuhatust). Afektiivsus tuleneb samuti looduse universaalsetest seaduspäradest, mida on nende põhjuste kaudu võimalik tundma õppida, neid seeläbi leevendades ja mõista püüdes.

„Eetikas“ postuleeritakse kolm peamist afekti: rõõm, kurbus ja iha. Meie olemasolemise püüdlus väljendub ihana niivõrd, kui meie tegutsemist juhivad afektsioonid. Rõõm ja kurbus on aga afektidena vastavalt üleminekud kas suuremale või väiksemale täiuse astmele. Rõõmsate afektide kaudu võidab inimene endale energiat ja teoväge (lad k agendi potentiam) juurde, kurbades afektides kaotab seda. Oma teoväe vaatlemine on aga iseenesest juba inimest jõustav. Spinoza esitab terve galerii väga erinevaid afekte armastusest, lootusest ja uhkusest kuni meeleheite, viha jt afektideni. Afektid on sihilised, olgu see armastus, viha või kadedus: kõigi nendega kaasneb Spinoza järgi alati mingi „välispõhjuse idee“ ehk mingi objekt või tähendus, mis afekti tekitab. Me ei tunneta oma afektidega kaasnevaid ideid aga kunagi adekvaatselt. See tähendab, et hirmul või meeleheitel, mis tahes ei ole ka nende konkreetne põhjus, on Spinoza arvates alati ebaadekvaatselt tunnetatud objekt. Afektid kipuvad inimest orjastama, köites ja utsitades meie iha väga erinevate objektidega (kas sellistega, mida himustada, või vastupidi, jälestada), sundides meid niimoodi toimima mitte lähtuvalt iseendast, vaid mingist välisest, ebaadekvaatselt tunnetatud asjaolust. Nii võib mõne afekti mõju all inimene näida küll väga aktiivsena, ent tegelikult on ta ikkagi tardunud, sest on toimimises juhitud mingist välisest sunnist või ahvatlusest. Spinoza on afektide suhtes realistlikult meelestatud (me ei saa ega peagi neist tingimata vabanema), õnnelikumad on aga need, kes suudavad ennast juhtida rõõmsate afektide poole, mis kasvatavad ja arendavad meie teovõimet.

Igaviku vaatepunkt

Selline arusaam olemise algest ja inimese psühholoogilisest paratamatusest annabki vormi eetikale endale. Teose lõpus on käsitletud inimvabadust ja aru väge, mis koosneb nii teraapiast kui lohutusest. Tänapäevasemalt öeldes saab afekte ravida nende teadvustamisega. Üks võimalus on püüda eraldada afekti esile kutsuv välispõhjuse idee ja afekti seeläbi mõista. Afekte on võimalik eemaldada, kui leiame neile mingi senisest parema ja võimsama asenduse. Ükski afekt ei suuda lõpuks võistelda jumaliku substantsi tunnetusest lähtuva väega. Spinoza jaotab inimese tunnetuse kolmeks. Esimene rajaneb arvamustel ja ettekujutustel, millel ei ole mingit suuremat tunnetuslikku väärtust. Teine tunnetuse liik suudab üksikasjade kõrval luua ka mõistelisi universaale. Kolmas on aga intuitiivne, tervikut haarav ja mõistev. Just kolmas tunnetuse liik võimaldab inimesel afekte kõige edukamalt neutraliseerida, ülendades ta terviku taipamiseni, mis ainsana võib inimvaimule ka ülima rahuolu tuua. Siia on kätketud ka lohutus: inimvaim ei hävi päriselt koos kehaga, temas on olemas mingi hävimatu, igavesti eksisteeriv osa, mida on maises ja ajalikus elus võimalik arendada läbi oma teoväe kasvatamise. Afektid on aga kõik seotud just ajaliku ja hävineva kehalisusega. Spinoza filosoofia on seega omamoodi maailma lummusest vabastamine: inimene peab õppima enda juurde jõudma ja universaalsete ning paratamatute seaduspärade tunnustamise kaudu oma jõudusid äratama. Spinoza samastab ontoloogia ja eetika: ainuline substants, mille väljendus ja osa on ka inimene, on ühtlasi ka vooruslik ja õnnistav vägi. Kontakt sellega on eetika tuum. Spinoza kuulus igaviku vaatepunkt – sub specie aeternitatis – tähendab inimese võimet olemist selle terviklikkuses intuitiivselt aduda (vt lk 309). Sellest lähtuv intellektuaalne jumala armastus võimaldab vabaneda afektidest lähtuvate ebaadekvaatsete ideede ahistavast piirangust, et püsida kontaktis eksistentsi vahetu, substantsiaalse väega.

Spinoza „Eetika“ ei ole ainult üksikisiku eetika, sellel on ka ühiskondlikud järelmid. Kuna inimese peamine püüdlus on säilitada oma olemine ja taotleda seda, mis juhib teda suurema täiuse ehk sügavama ja avarama eksistentsi mõistmise suunas, siis järeldub siit Spinoza käsituses, et me ei ole selles taotluses mitte ainult iseenda eest väljas, vaid soovime seda paratamatult ka teistele (lk 226). Spinoza ei ole samas naiivne idealist, sest kogu afektide käsitlus on näidanud, et inimesed kipuvad sagedamini üksteist takistama kadedusest ja põlgusest tulenevate arusaamatuste tõttu. Inimesed kalduvad teisi oma meelelaadile pigem allutama kui sellest vabastama. Aga mõistusest juhitud inimese püüdlus täiustuda inspireerib paratamatult ka teisi ja omab intersubjektiivset mõjuvälja: inimesed saavad üksteist sütitada oma eksistentsi alalhoidmisel ja enesetäiustamises.

Spinoza ühiskonnafilosoofias, mida leidub mõningal määral ka „Eetikas“, on seepärast kesksel kohal mõtte- ja sõnavabadusel rajanev demokraatlik riigikorraldus. Spinoza on sellega üks esimesi modernseid mõtlejaid, kes argumenteerib ühemõtteliselt demokraatia kasuks.³ Riigi ülim eesmärk on vabadus,⁴ mis jätaks oma kodanikele selleks kõige olulisemaks – oma õnne püüdlemiseks – küllaldaselt ruumi. Selline riik on loomult ka rahumeelne, sest tal puuduvad välised eesmärgid või kollektiivsetest afektidest tulenev tahe kedagi represseerida või enesele allutada. Spinozale ei ole vabaduse ideaal mitte pelgalt pragmaatiline, inimese egoismi ohjeldav ja kollektiivsele turvatundele panustav kokkulepe, vaid see juurdub kogu reaalsuse loomuses eneses, millest paratamatult tuleneb vajadus vaba ühiskonna järele.

Läbipaistev ja endassesulgunud kristall

Spinoza filosoofiat kannab ajastu teadusmiljööst tulenev optimistlik vaim. Ta on üks nendest suurtest mõtlejatest, kelle jaoks on inimesele tema olemise tõde tunnetuslikult ligipääsetav. Spinoza toob uusaja filosoofiasse esimest korda niivõrd kõikehõlmava immanentsuse printsiibi: tema filosoofias puudub endast välja minev ekstaatilisus, igatsus millegi puuduva järele. Kogu eksistentsi töö seisneb koondumises, süvenemises immanentse ja substantsiaalse väe tunnetamisse. Kuigi teda nimetatakse seepärast sageli panteistiks, siis pole selline nimetus tingimata õige.⁵ Spinoza ideede retseptsiooni sisutihedat ja põnevat ajalugu ei saa ma siinkohal pikemalt käsitleda. Ainsana võib välja tuua murrangu, mis sünnib filosoofias koos Immanuel Kanti tunnetuskriitikaga, mistõttu Spinoza filosoofiline meetod ja mõtete esitusvorm võib tänapäeva lugejale mõjuda problemaatilisena ja eeldab seepärast sisseelamist teose sünniaega.

Spinoza filosoofiliste mõtete esitusvormi üks eeldusi on põhjuse ja tagajärje seaduspära universaalne kehtivus kõikjal looduses. David Hume’i skeptitsismist lähtuvalt piirab aga Kant kausaalsuse mõjuulatust, näidates, et kausaalsusele toetuvad loodusteadused, mis on käsitletavad matemaatika ja geomeetria kaudu, rakenduvad ainult ajale ja ruumile. Ruum ja aeg on aga inimese subjektiivsed kaemusvormid, mitte tingimata maailma osad. Kausaalsuski pole seepärast tingimata maailma enda osa, vaid ainult inimese maailmakogemust üles ehitav struktuur. Me tunnetame maailma põhjuse ja tagajärje seostes, sest meie kogemus vormib maailma sellisena meie jaoks. Kanti kuulsas kriitikas saab kogu mehhanitsistlik loodusekäsitlus tugeva piirangu: loodust tunnetame ainult aegruumilise fenomenina ja saame teda selle raames ka uurida, ent see ei anna meile kunagi asja iseeneses absoluutset tunnetust. Geomeetria ja matemaatika jäävad seotuks inimese kogemusvormidega, neist lähtuvate meetodite varal ei pruugi aga absoluutset tõde tingimata tunnetada. Spinoza filosoofilises meetodis ei saanud niisugune piirav kriitika veel kajastuda. Hoolimata Kanti pöördelisest kriitikast loodusteaduste suhtes jääb Spinoza natuurfilosoofiline väefilosoofia Kanti-järgses idealismis siiski üheks olulisemaks, ehkki sageli nähtamatuks autoriteediks.

Spinoza filosoofia esitusvorm toetub küll mehhanitsistlikule ja matemaatilisele teadusideaalile, ent see ei määratle veel tema õpetuse sisu, mis avaneb lugejale dünaamilise ja plastilisena. Üks hiljutine Spinoza uurija ongi tema „Eetikat“ võrrelnud kristalliga, mis on oma esitusvormis ühtaegu läbipaistev ja samas läbipaistmatult tihe, endasse suletud teos.⁶ Selline võrdpilt sümboliseerib üsna tabavalt saladust, mille Spinoza on oma lugejatele jätnud. Teose mõistmine ja avanemine kulgeb käsikäes sellega, kuidas lugeja ise eneses avaneb ja edasi liigub. Substants kätkeb eneses lõpmatuid väljendusi ja nii peaks sellele lähenemiseks olema samavõrra palju võrdväärseid teekondi. Igal juhul julgustab ta mistahes tunnetuses või tegevuses püüdlema alati suuremat kirkust ja selgust.

1 Vt Jaan Undusk, Maagiline müstiline keel. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1998. Siit leiab ka Unduski enda kaks tõlkenäidet, mis sõnastuselt erinevad Margus Oti tõlkest. Mõlemad on andnud mõtte hästi edasi, mistõttu avaneb siin võimalus näha tõlkimisse kätketud loomingulise valiku erinevaid tulemusi.

2 Tõlkija on valinud ladinakeelse potentia vasteks sõna „vägi“, mis teeb Spinozast tema filosoofilise liitlase. Oti enda filosoofia üks keskne mõiste on samuti „vägi“ (vt Margus Ott, Vägi. Väekirjad I. Bibliotheca Controversiarum, TLÜ kirjastus, 2015). Potentia tõlkimine on juba iseenesest filosoofiline küsimus, sest võimaldab kontekstist lähtuvalt eri rõhuasetusega tõlkevasteid, sh „võimekus“, „potentsiaal“, „jõud“ jt.

3 Tõsi, siin avaldub Spinoza realistlik meelelaad: riigile omistab ta ka õiguse kasutada ähvarduse sundi, kui kodanikud üksteise vabadusega ei arvesta.

4 Spinoza, Theological-Political Treatise. Cambridge University Texts, 2014, lk 252.

5 Vt selle kohta tõlkija järelsõna.

6 Martin Saar, Die Immanenz der Macht. Suhrkamp, 2014, lk 79.