Kuulab maad: Puuvillavabrikandi praktiline utoopia

Aet Annist

  Kui David Dale otsustas XVIII sajandi lõpuaastail oma hiiglasliku puuvillatööstuse Šotimaal müüa tulevasele väimehele, võinuks seda hõlpsasti pidada tüüpiliseks äriliseks otsuseks jätta raha ja edu perekonda. Clyde’i jõe puuvillaveski ja seda teenindav tööjõud paistsid esmapilgul eksisteerivat vaid töösturi ja tema suguvõsa tuleviku polsterdamiseks. Ent ei Dale ise ega tema väimeespoeg olnud lihtsalt järjekordsed varase tööstusajastu esindajad, kes isikliku edu lapstööjõule ja madalapalgalistele töölistele rajanuks. Dale’i vabrik New Lanarkis pakkus täiesti ebatavalisel kombel töölistele teenistuse kõrval ka haridust ja sotsiaalhoolekannet. Kui tuli aeg leida vääriline järglane Dale’i üritust jätkama, osutus Dale’i tütre väljavalituks sama ideoloogiat jagav mees – Robert Owen.

Eestlased tunnevad varaseid sotsialiste parimal juhul utopistidena, kelle ideid pole kuidagi võimalik tõsiselt võtta. Ka Owenit teatakse meil peamiselt kui USAsse Indiana osariiki suures osas äpardunud Uue Harmoonia kogukonna rajajat. Siiski oli Oweni tegevus Šotimaal täiesti praktiline, ratsionaalne ja äriline ettevõtmine, mis samas tollasest jõhkrast ja ükskõiksest tööjõudu suhtumisest silmatorkavalt erines. Kui ta eelkäija Dale’i tegevust kandis osalt ka religioosne pühendumus, siis Oweni näol oli tegemist sekulaarse reformijaga. Ta oli esimesi, kes asutas oma tööliste perede jaoks lasteaia ja kooli, kus õppisid nii poisid kui tüdrukud; pakkus täiskasvanuile õhtust õpet ja rajas kvaliteetse kraamiga kooperatiivse poe, mille kasum suunati koolisüsteemi. Owen pidas New Lanarkis loodud tööliskogukonna üheks olulisemaks eesmärgiks iga inimese võimete igakülgset arendamist.

Oweni tegevus äratas tähelepanu nii manufaktuuriomanike kui filantroopide hulgas. Esimesed hakkasid taipama, et töö kvaliteeti on viisakamate töötingimuste ja töölistesse parema suhtumisega võimalik tunduvalt parandada. Teistele oli New Lanark Suure Prantsuse revolutsiooni järgses Euroopas ja jõudu koguva abolitsionistliku liikumise õhkkonnas näide inimkonna parema tuleviku võimalikkusest. Owenit võib pidada nii ametiühingute kui kooperatiivi liikumiste isaks, aga ka heaoluühiskonna idee üheks varaseks eestvõitlejaks.

Tänase Euroopa ja eriti kõvahäälselt Eesti mõnedes majandusringkondades on just Euroopa heaoluühiskondlikud meetmed kuulutatud põhjuseks, miks majandusedu on üha rohkem suundumas Aasia maadesse. Olgugi ses seisukohas kehtivas globaalkapitalistlikus süsteemis teatav reaalpoliitiline iva, tuleks antud süsteemi ideaaliks pidamisega väga ettevaatlik olla. Veel enam – väidetavalt reaalpoliitilistel põhjustel heaoluühiskonna aadetest üha kaugemale liikumine võib osutuda tulevaste tegijatega võrreldes hoopis vastassuunaliseks protsessiks. Just paljudes Aasia riikides on kõikvõimalikud kooperatiivsed, filantroopsed, sotsiaalselt tundlikud, ent samas äriliselt nutikad ettevõtmised saatnud refräänina majanduslikke muutusi. Oktoobri keskel Nobeli rahupreemia pälvinud professor Yunuse külapank on vaid üks näide sellistest ettevõtmistest, mille sugulus Oweni ja Dale’i tegevusega on selgelt näha.

Ka Oweni kaugemaks eesmärgiks oli vaesusest vaba maailm. Tema lootis, et see on juba järgmise millenniumi alguseks reaalsus. New Lanarki elanike poole pöördudes ütles Owen aastal 1816: “Ma ei tea, mis seisukohtadega millen­niumi tulevikus seostatakse, ent ühte ma tean:  on võimalik luua ühiskonda, mis eksisteerib kuritegevuse ja vaesuseta, kus elanikud on parema tervise juures, kus on vähe, kui üldse mingit viletsust ning kus intelligentsus ja õnn on sajakordselt kõrgem; ning juba täna pole ühtki muud põhjust peale ignorantsuse, miks selline olukord ei võiks olla ülemaailmne.”

Vaevalt võis Owen arvata, et aastatuhande alguses tõuseb vaesusevastases võitluses esirinda Aasia – regioon, millest vahetult pärast Oweni surma sai Britannia uus puuvillaga varustaja ja kus tööliste elutingimused olid samasugused kui Ameerika puuvillaorjadel. See, et Euroopa mõnede häälekamate reformijate meeli erutab aga hoopis XVIII sajandi töösturite soov näha tööjõudu riigi majanduses ja sotsiaalelus vabrikandi heaks rabava mutrikestena, paneb Oweni kindlasti rahutult hauas pöörlema. Just Oweni ideed, mis olid oma ajast ees, tõendavad, et ainult hetkekasu silmas pidades pole loota, et Euroopa või Eesti suudaks vastata tulevastele sotsiaalsetele, majanduslikele ja keskkondlikele väljakutsetele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming