Kultuuriajakirjandus piirab ise oma levikut

Valle-Sten Maiste

Suurim viga, mis sundnimekirjadega tehakse, on raamatukogutöötaja rolli senisest veelgi suurem instrumentaliseerimine. Kui ei ole andekat oma tööd hingega võtvat raamatukoguhoidjat, ei saavutata midagi. Edevusehunnikutest või aferistidest pioneerid või lihtsalt küündimatud ja iseseisvuseta inimesed on lähiminevikus kultuuriministri toolil olnud pigem reegel. Seda silmas pidades võiks minister Langi, kes isepäisust üldjuhul vaka alla ei hoia, ses ametis tervitada. Paraku on Rein Lang üks kõige esileküündivamaid persoonide seas, kelle arrogantset upsakust tasakaalustab aina vähem suutlikkus ja soov oma seisukohti ja tööasju süvenedes ja distsiplineeritult läbi mõelda. Lang plahmib süüdimatult ja suvaliselt nõnda, et arvukad tublid, oma alamakstuse tõttu niigi ülekohtuselt vääritus positsioonis inimesed saavad põhjendamatult lisaülekohtu osaliseks. Suure otsustusjõuga riigiteenija ei saa juhuslikult raadioeetris veerema lasta lumepalle, mis ähvardavad mõne kultuuriasutuse lihtsalt maa pealt pühkida. Veelgi vääritum on, et suvalistele üleõlarepliikidele ei lisandu hiljem ministeeriumist kuude kaupa vähimatki läbimõeldud poliitika moega täiendust. On suur küsimus, kuivõrd inimene, kes vene kogukonda lihtsalt eemaletõukavaks Savisaart toitvaks lumpeniks peab, üldse tohiks vene kultuuri- ja kogukonna teemadel millegi otsustamise juurde pääseda. Sümptomaatiliselt ta pääseb ja vene teatri vaenamisest saabki minister Langi esimene laiemat kõneainet tekitav samm uues ametis.

Suvalisest distsiplineerimatust raadiolobast – sel alal on Lang mäletatavasti meie üks suurimaid vanameistreid – tõusid mustad pilved ka Tartu kunstimuuseumi kohale. Kultuurisfääri reorganiseerimise ideedega võiks ju üritada isegi kaasa minna, kui minister ilmutaks kõnealusel teemal mingisuguseidki analüüsi ja nägemuse nime väärivaid mõtteid. Kaarel Tarand on kunstimuuseumi osas neid Sirbis (16. IX 2011) koguni pisikese elegantse kogumi jagu välja pakkunud. Kuid ministril ega ministeeriumil ei paista mõtteid olevat, olgugi et ministeerium oma sogastes spinnimaigulistes pressiteadetes väidab, et teema olevat võimukoridorides loksunud juba igaviku.

Suvalisust ja läbimõtlematust on palju ka ministri raamatukogude reformimise kavas. Mingit ministeeriumi kava ei saa siin olla, tegu on puhtalt ministri soologa. Veel tänagi ametis ministeeriumi raamatukogunduse- ja kirjandusnõunik raiusid veel mõne aasta eest ühendkooris erakordse reljeefsusega, et Kroonika lugeja on samuti maksumaksja ja peab oma lusti ja lõbu rahvaraamatukogust saama. Miks ei ole täna kuulda nende rahvalikku lugejat kaitsvat häält? Oleks huvitav kaeda, kuidas vanade lõbukultuuritoetajate harmoniseerumisalkeemia uue ministri tuhinatega toimib. Eesti inimesed on olude ja võimaluste teisenedes teadagi avatud ja paindlikud.

Esmalt tuleb mainida, et sõnakast ministrist on alatu alustada lõbukultuurivastast võitlust raamatukogude komplekteerimiseelarvest, mis majanduskriisi tingimustes veerandi võrra vähendatuna on niigi kaugelt üle keskmise, kui mitte kõige enam kannatada saanud valdkondi. Mehisem oleks olnud alustada kas teatrist, kus Peeter Oja tillivälgutamisnumbrite ja suhtekomöödiate õigustatuse üle rahvusteatri laval tuleb vaielda karmi pilguga Rein Oja ja kümnete silmatorkavalt suurt sümboolset kapitali omavate sõnaosavate teatritegelastega. Või võetud siis pureleda Marko Reikopi ja Anu Välba lustikummuti ja meelelahutuskompaniiga. Aga viimasena nimetatute ja nende tuhandete edevusagentide vastu käramine käib kardetavasti kellele tahes üle jõu. Alamakstud ja -hinnatud Eesti elu äärealade eraldatuses missioonikat tööd tegevad raamatukoguinimesed lõbuvastase ristisõja avakäiguna on võimukandja poolt siiski üsna maotu valik.

Teatavas mõttes on minister kohati omakasupüüdliku kultuurirahva toel minetanud reaalsustaju. Nõuda olukorras, kus Saare maakonnas tellib Postimeest vaid kolmandik külaraamatukogudest ja EPLi vaid üks raamatukogu 29st, Sirbi jt SA Kultuurilehe väljaannete tellimise massilist hoogustamist igasse maanurka, on lihtsalt silmakirjalikkusega segatud rumalus. Kultuuriajakirjanduse kättesaadavuse probleemi tuum on ju hoopiski mujal. Nimelt pelgavad konservatiivsed kultuuriväljaannete toimetajad oma töö internetis vabalt kättesaadavaks tegemist. Miks kultuuriajakirjandus juba kümme ja enam aastat seda teed pole käinud, kui mõned erandid nagu Teater. Muusika. Kino ja Õpetajate Leht välja arvata, on arusaamatu.

Äärmuslikuks ei maksa siiski minna. Kultuuriajakirjanduse kättesaadavus suurlinna keskraamatukogus ja kalurikülas on erinevad probleemid, mida ei maksa ühe vitsaga lüüa. Kui suurlinnas on Sandra Browni toodangu jaoks eraldi riiul, kultuuriajakirjandust laenutatakse aga lühema tähtajaga, selle järel keldrisügavikes käimine nõuab aega ega lase ajakirjadega vahetult tutvuda, on midagi paigast ära. Selle murega aga ääremaale massiliselt lingvistilisi eriprobleeme käsitlevat perioodikat ladustada on siiski ülereageerimine.

Aastate eest, kui raamatukogutemaatika oli üleval, suurendasid rahvaraamatukogud niigi kultuuriajakirjanduse tellimuse ulatust. Raamatukoguhoidja võib külaraamatukogu lugeja vajaduse korral ka täiesti vabalt interneti kaudu Sirpi lugema suunata. Sama kehtib ka teiste kultuuriväljaannete kohta, kui need vaid leviksid internetis. Tuleb endale aru anda, et tegu on siiski spetsiifilise kirjavaraga. Hea, kui kõigil inimestel üle Eesti on juurdepääs internetile ja kui võrgus on lõbulehtede kõrval leida ka pikemaid ja sisukamaid kultuuri- ja teadustekste. Viimaste vaba kättesaadavuse osas on Eestis oldud aga väga tagurlikel seisukohtadel.

Omatulud moodustavad kultuuriväljaannete ilmutamise juures väikese osa, vahel kolmandiku, vahel veelgi vähem. Oleks muidugi kahju, kui selle osa vähenemise tõttu väheneks ka kultuursete tekstide arvukus. Kuid nii mõnedki näited veenavad, sh Sirbi oma, et vaba ja tasuta kättesaadavus võrgus ei vähenda märkimisväärselt paberväljaande trükiarvu. Kultuuriinimestest ja ministeeriumist on kahepalgeline rääkida kõrgkultuuri vahendamise vajadusest igale külariiulile ja samal ajal mitte midagi teha selleks, et kultuuriajakirjandus oleks võrgus vabalt kättesaadav.

Mida saavutab Akadeemia sellega, et on hoidunud rangelt oma tekste vabalt kättesaadavaks tegemast? Nii on teaduse ja haritud mõtte arengut ja levikut ühe käega soodustatud ja teisega takistatud. Asi pole pelgalt selles, et iga uurija ja õppur, kes tahab Akadeemias avaldatule tugineda, peab alustsitaadid püüdlikult ümber trükkima. Ajakirjal puudub ka otsing, millega sisule üldse ligi saada. Sedasi ollakse tänapäeva mõistes paljuski lihtsalt levist väljas. Sisuotsing on olemas ka tasulistel teadusväljaannetel. Seda probleemi ei lahenda ka aastavanuste kultuuriajakirjade kättesaadavaks tegemise plaan rahvusraamatukogu programmi Digar vahendusel, sest need ülespildistused ei võimalda lihtsal ja käepärasel viisil sisuotsingut.

Seni pole isegi proovitud, mida võiks endaga kaasa tuua mõne „Avatud Eesti raamatu” või „Eesti mõtteloo” sarja kuuluva raamatu võrgus vabalt kättesaadavaks tegemine. Keegi pole püüdnud katsetadagi, kui palju väheneksid seeläbi tulud ja kas tekkiv auk saaks sedavõrd suur, et väheneks ilmutamisjõudlus. Hulk „Avatud Eesti raamatu” sarja teoseid on originaalkeeles ja ka mitmete tõlgetena internetis tasuta lugeda. Ka „Eesti mõtteloo” sarjas avaldatud raamatute paljud artiklid on originaalis kättesaadavad ja vabad. Võimalik, et nende juba maksumaksja poolt kinni makstud sarjade kättesaadavuse piiramisest ei võida keegi. Ka nende väljaannete puhul on tsiteerimis- ja otsinguvajadus põletav, ja nende puudumine internetis aga pärsib ka eesti keeles tehtavat mõttetööd. Siin on tööpõld, millega sundnimekirjade asemel tuleks tegeleda. Omaette küsimus on ka väärtkirjanduse võimalik vaba levik. On selge, et keegi ei jäta oma lemmikluuletaja kogu ostmata, kui kultuuriajakirja vahendusel on osa sellest võrgus kättesaadav. Nii mõnigi kirjanik (nagu ka mitteilukirjandusliku raamatu autor) on oma loomingu võrgus kättesaadavaks teinud ja loodab sest sammust pigem võita kui kaotada.

Suurim viga, mis praegu kultuuriministeeriumi sundnimekirjade plaaniga tehakse, on raamatukogutöötaja rolli senisest veelgi suurem instrumentaliseerimine ja raamatukoguinimeste umbusaldamine. Raamatukogudesse võib ka ainult Homerose ja tuumafüüsika riiulitele jätta. Kui ei ole andekat, meeldivat ja oma tööd hinge ja armastusega võtvat raamatukogutöötajat, on raamatukogude kasutegur väike. Loomulikult ei ole raamatukogudes kõik hästi. Vilde tee lõpus asunud Mustamäe vana raamatukogu lasteosakonnas leidis raamatukoguhoidja 30 aastat tagasi aega veerand tundi ja kauemgi loetust lastega rääkida ja sellest, mida järgmiseks lugeda.

Vabas Eestis ei ole õnnestunud midagi seesugust raamatukogudes enam kohata. Ehkki Kaie Holm väidab Sirbis (24. XI 2011), et raamatukoguhoidjad soovitavad lugejale väärtkirjandust, kipub see olevat küll pigem erand kui reegel. Kuidas on võimalik, et aastaid korra või rohkemgi nädalas mitmeid raamatukogusid külastades lihtsalt ei satu huvitavatele soovitusvestlustele peale? Ometi on just panustamine raamatukoguhoidjasse kui lugejate intellektuaalsesse partnerisse ja teenäitajasse ainuvõimalik tee, mida käies vabaneda raamatukoguriiulitel leiduvatest ikka veel nii arvukatest kurioosumitest. See on ka raamatukoguvõrgu olemasolu ja edendamise peamine mõte.

Kui inimestel pole tema huvidest ja vajadustest lähtuvat head soovitajat, ei jõua ta olulise kirjavarani ei siis, kui talle riigi poolt koju eraldi tuba ja sellesse elitaarne raamatukogu luua, ega ka siis, kui kirjavara internetis vabalt kättesaadavaks teha. Nagu on öelnud Mihkel Mutt: Remarque on parem kui Cartland ja on tore, kui raamatukoguhoidja oskaks ideaalis kõik lugejad ka vähemalt selle teadmiseni aidata. Idealistlikult arvan, et ka Kundera looming on enam kui kolmveerandile Cartlandi lugejatest probleemidata seeditav ja suur hulk neist tunnistaks ehk lausa Kundera paremust. Väga paljudega on siit täiesti võimalik edasi minna Philip Rothini ja sealt ehk ka näiteks Lauri Pilterini, kuigi siinmaal võib üleminek küllap keerulisemaks osutuda.

Just niisuguses laadis tööd tuleks rahvaraamatukogudes suuresti teha ja niisuguse soovitustöö kvaliteedi, elementaarsuse ja järjepidevuse eest peaks riik hea seisma, selle asemel et suuresti siiski vaid erialainimestele mõeldud kirjandust igasse külla ladustada. Raamatukogutöötajatele tuleks hoopis hulgaliselt reaalset aega juurde anda nii enesetäiendamiseks kui ka iga üksiku lugejaga tegelemiseks. Nagu tänases Sirbis avaldatud teisest raamatukogude-teemalisest loost selgub, seisab raamatukogudes nii eesti kui muud väärtkirjandust kasutuseta küllaga. Mitte sunnimeetmed, vaid väga head raamatukogutöötajad saavad need raamatud inimesteni viia. Kui raamatukogudelt ürituste ja üldse igasugu huvitegevuse raha ära võtta, nagu see on juhtunud, ei jõuagi hea raamat lugejani. On ilmvõimatu uskuda, et raamatukogude kohati kerglast rolli õnnestub teisendada sunnimeetmetega, mis on raamatukoguhoidjate suhtes upsakalt umbusaldavad.

On loomulikult tore, et vaieldakse raamatukogudes toimuva ja raamatukogude rolli üle. On ülimalt meeldiv, et ühiskond ja ajakirjandus on võtnud vaevaks need asjad läbi mõelda. Rein Langi kavatsuste osas ei maksa aga kuigi sinisilme olla. Ei ole mingit põhjust arvata, et kõikjal armutu pragmaatilisusega silma paistnud Reformierakonda, kes on ulatuslikult valelike lubaduste saatel kultuurivahendeid kärpinud, huvitaks arvestataval määral eesti rahvuskultuuri säilimine ja arendamine või et see erakond mõtleks kuidagi rahvuskultuuri arendamisele kui eesmärgile iseeneses.

Isegi suurelt lubatud etendusasutuste käibemaksu tõusu kompenseerimisest ei räägi enam keegi. Nii pole midagi imestada, et raamatukogude riiklikud komplekteerimissummad, mis said majanduskriisi ajal 2009. aastal ilma igasuguse arupidamise ja etteteatamiseta kõige suurema löögi ja mille taastamisvajadusest ei peetud vajalikuks isegi n-ö ullikestele mõeldud udujutu korras rääkida, on koht, kust soovitakse jätkuvalt pigistada. Võimalik et ministeeriumi sammud pärsivad mõnedes raamatukogudes tõesti üleliia õitsele puhkenud meelelahutuslikku mentaliteeti ja nii kaasneb Langi kavadega ka midagi head. See, et Kroonikat, Browni ja Robertsi toodangut raamatukogudesse ei tellita, peaks ju tegelikult kuuluma lastetoa, mitte aga raamatukogundushariduse juurde. On kahetsusväärne, et selleni peab jõudma riiklike määrustega.

Kuid raamatukogude rolli sisulise tugevnemise ootuses tuleb praegune minister ja tema erakond lihtsalt nagu majanduskriiski üle elada ja ära kannatada. Raske on uskuda, et see poliitiline jõud oskab peale häälte, raha või millegi muu reaalselt kokku loetava ka midagi muud hinnata. Raamatukogude ja raamatukoguhoidjate töö tegelik väärtustamine ja heale järjele edendamine eeldab hoopis teistsugust poliitikat ja ministrit.