Keskaasialane kui igavene homo soveticus?

Pildikesi keskajast otse nõukogude aega ja seejärel tänapäeva kaosesse sattunud piirkonnast.

TANEL KERIKMÄE

„Sovetistan“ on vaatleja lugu, paeluv tundmatule planeedile ehk Kesk-Aasiasse sattunu üllatusmomentide värvika kirjeldamise tõttu. Kõige enam elasin kaasa autori arvukatele dialoogidele põliselanikega. Raamat on tarvilik lugemisvara neile, kes piirkonnast suurt ei tea. Teistele, kel on olnud võimalus sealset elu nautida või see ära kannatada, võib käsitlus tunduda eklektiline. Fatland on esitanud ka põhilised faktid ja avanud nii ajaloolise kui ka poliitilis-majandusliku tausta.

Kesk-Aasia piirkonnaga on mul väga isiklik suhe. 2009. ja 2010. aastal olin ma Biškekis tööl Euroopa Liidu projekti eksperdina. Ilmselt muutusin ka mina selle aasta jooksul. Kõigi näitajate poolest on Kõrgõzstan „kõige vabam ja demokraatlikum maa“. Olin ajutiselt ka Kõrgõzstani Transparency Internationali juhatuse liige ja tunnetasin vägagi eluliselt, et inimesed planeerivad oma elu ja karjääri korruptiivset paratamatust arvestades. Enamik rahvusülikooli diplomeist on ostetud otse sularaha eest õppejõududelt ja see kulu on perekondadel ette planeeritud.

Soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks tänavaile paisatud ebakindlalt naeratavate noorte naispolitseinike liiklussaua ees ei peatunud küll ükski juht. Muidugi nägin ma ängistavat ebavõrdsust, tänaval kõva pakasega lõkke ümber elavaid (vahel ka surevaid) kodutuid, omalaadset kastisüsteemi. Fatland räägib õudusega sealsest arstiabi(tuse)st. Püüdsin seda ignoreerida ja pääsesin vaid paari armiga, mis tekkisid esialgsest oskamatust, kui ennast ise põletiku vastu süstisin (kokku oli süste vaja teha täpselt 68, kaks tükki päevas).

Vene võimu nostalgia ei väljendu siin eestlaslikult, et ostad oma asutuse suvepäevadeks plastist nokaga Automi mütsi ja kuulad seal Läti retrobändi Zodiak. Kunagises intelligentsi hukkamiskohas, väikeses nõukogude terrori muuseumis, ütles ka giid mulle pärast Stalini kuritegude loetelu, et „vähemalt oli kord majas“! Kremli majaka sündroomi põevad nii võimulolijad kui ka opositsioon.

Pärast 2010 aastat ei ole ma Biškekis käinud, sest viimase võimuvahetusega muutus see naiivne ääremaa ja mõnevõrra kummaliste traditsioonidega ühiskond minu silmis alatiseks. Politseiriik oli see kahtlemata juba ennegi: mäletan absurdselt pikka vaidlust presidendipalee korravalvuriga, kes laskis mu hoonesse sisse, aga välja ei tahtnud enam lasta, sest mu dokumendi foto oli lahti libisenud. Fatlandi kirjeldatud viis verist juunipäeva muutsid kõike. President Kurmanbek Bakijevi topeltmäng USA ja Venemaaga sõjaväebaaside osas ja onupojapoliitikast tulenenud rumaluse imbumine riigiaparaati viis ta kibeda kaotuseni.

Üldiselt ei teata, et opositsioonile kukkus võim sülle otse Kremlist. Moskvast silmapilk välislaenu saamine tõstis „revolutsioonilt“ katte. Tegelikult ei mõjutanudki tollane vastupanuliikumine kuidagi olukorda. Palgasõdurite ja kes teab mis ainetest purjus külameeste marodööritsemine, ametiasutuste (ja arhiivide) põletamine, kaubamajade rüüstamine oli ette plaanitud strateegia, mille niiditõmbajaid tuleb otsida väljastpoolt riiki. Kuivõrd rünnati just eeldatavalt rahakamate välismaalaste elurajoone, pakkus üks kohalik mulle haubitsat, et saaksin end röövijate eest kaitsta, aga ma leidsin, et käituksin ilmselgelt ülimalt suitsiidselt, kui relvastatud jõuk leiaks mu mahamurtud ukse taga kohmetult laetud püssiga seismas.

Fatland kirjutab ka Ošist, lõunapealinnast, kus tapeti pärast riigipööret palju usbekke ja neid, kelle maja seinale ei olnud jõudnud kirgiise tähistav grafiti „KG“. Just enne riigipööret sõitsin ma lõputul hulgal kilomeetreid autoga läbi mäeaheliku Oši. Paljudel külaelanikel ja karjakasvatajatel polnud õrna aimugi, kes on nende riigis võimul või kes peaks olema. Nüüdseks on presidendivõimu kärbitud ja riiki toetavad (jälle) rahvusvahelised doonorid, aga keskvõimu Kesk-Aasia Šveitsi kuvand on ilmselgelt kättesaamatuks jäänud.

Teiste riikide puhul olen Fatlandi esitatut kõrvutanud seal töötanud kolleegide kogemusega. Dotsent Thomas Hoffmann on Kasahstanis aastaid loenguid pidanud. Ta peab riiki kõige paljulubavamaks piirkonnas seetõttu, et seal teadvustatakse illusioonideta oma probleeme ja võimalusi. Näiteks teadlased on end isolatsioonist välja murdmas. Kasahhi eliit on järjest vähem venestunud just hariduse, riigi prioriteetse investeerimisobjekti jõudsa arengu tõttu. Hoffmanni sõnul on Nazarbajevi režiim vastuoluline, seda eriti sõna- ja pressivabaduse osas, korruptsioon pole kasahhidele võõras, aga avaldab riigi toimimisele märksa vähem mõju kui Venemaal või Ukrainas.

Kolleeg Katrin Nyman-Metcalf nõustub Fatlandiga, et stalinistliku arhitektuuriga, peamiselt kahe- või kolmekordsete kaunite pastellvärvides majade ja rohelusega on Tadžikistani pealinn Dušanbe meeldiv linn. Tema arvates ei pruugi seda keskkonda aga olla enam kauaks ambitsiooni tõttu püstitada üha enam Dubai stiilis maitselagedaid kõrgehitisi. Ooperimaja kaitseks – seda taheti maha lõhkuda – astus kodanikuühiskond üsna jõuliselt välja, aga see on pigem erandjuhtum. Üldiselt on riigiaparaat muutunud autoritaarsemaks ning digiühiskonnaga seotud organisatsioonid nüüd järjest enam internetivabadusi piirava valitsuse kontrolli all.

Mäletan üht aastatetagust inimõiguste-koolitust Oxfordis, kus Türkmenistani õppurit saatsid seminaride ajal kolm musta ülikonda riietatud meest, kes suhtlesid vaid omavahel, kasutades tõlki, kes kõik materjalid ja sõnavõtud neile vahendas. Tadžikistani kirjeldab Fatland kui piirkonna kõige vaesemat riiki, tema lood räägivad ilmekalt sotsiaal-majanduslikust viletsusest. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper leiab oma kogemusele toetudes, et Tadžikistanis põrkuvad mitmete riikide huvid. „Endine valitseja ja moderniseerija“ Venemaa peab riiki oma mõjusfääri kuuluvaks, tulenevalt usust ja ajaloost on üha suurem mõju Türgil, Iraanil ja ka araabia maadel, majanduslikku musklit näitab aga piirkondlik superjõud Hiina. Lisaks piirneb riik Afganistaniga, mistõttu astutakse samme radikaalse islami ohjeldamiseks (sh totter liiga pikkade habemete ning suurte mošeede keelamine).

Aşgabatti on Fatland kirjeldanud eelkõige arhitektuurilise ja marurahvusliku hulluse kontekstis. Katrin Myman-Metcalfi muljed ainult kinnitavad autori tähelepanekuid. Tema sõnul jätab uhke pealinn üsnagi võltsi ja kunstliku mulje. Türkmenistan on üks suletumaid ja repressiivseimaid riike, kuigi Türkmenbaşi-aegne ekstreemne isikukultus on märgatavalt leevenenud. Välismaalasi on linnapildis vähe ja inimesed ei julge eriti suhelda, need, kes tohivad kuskile seminarile või koolitusele minna, on hoolikalt välja valitud.

Myman-Metcalfi sõnul on kummastav, et koolituste järel ei täna osavõtjad viisakalt ja austavalt mitte esinejaid, vaid presidenti. Tegelikku opositsiooni riigis peaaegu ei ole, küll aga otsustas praegune isevalitseja veidi aega pärast 2007. aastal ametisse astumist, et tuleks luua „ametlik“ opositsioon, ja kuuldavasti määras need, kes peaksid sinna kuuluma. Niisugune tsirkus ei tundugi riigis, kus Türkmenbaş nimetas isegi kalendrikuud oma perekonnaliikmete nimede järgi, enam kõige suurema veidrusena.

Fatlandi raamatu Usbekistani peatükk põhineb lähiminevikul. Samarkandis maeti hiljuti diktaator Karimov ja nii tellitud kui ka iseseisvad poliitikavaatlejad väitlevad riigi tuleviku ja võimaluste üle. Karimovi teeneteks võib pidada nii vene kultuurimõjude vähendamist kui ka muhamedi usu ja usbeki rahvuse au sisse tõstmist, mis on olnud tema autoritaarsuse eduloole kattevarjuks. 31 miljoni elanikuga riigi tulevase liidri suhtes, kes valitakse nelja kandidaadi seast tõenäoliselt detsembris, on juba avaldatud kartust, et kuivõrd rahvusküsimuse mõju populaarsusele võib olla otsustav, tekivad uued konfliktid Ošis ja Fergana orus. Seejuures on organisatsiooni Walk Free andmetel riigis Eesti rahvaarvu jagu nn moodsa orjanduse ohvreid.

Internetivabadus on Usbekistanis piiratud ja alternatiivina pakutakse üha uusi ja uusi kodumaiseid ühisvõrgustikke. Ka on riigis säilinud khaanideaegsed võimusuhted ning uus juht peab kodurahu huvides kõigile sobima. „Sovetistanis“ on kirjeldatud ka Karakalpakkia separatismimeeleolusid. Asi on tõsisem just nüüd, kui uus keskvõim pole veel kinnistunud, ning praegune olukord ei erine kuidagi Fatlandi raamatus esitatust. Fatlandi lugudes kohtab tüüpe, keda paljud seostavad just Usbekistaniga: nt kuldhammastega kaval rahavahetaja või õpihimulised noored, kes igatsevad läände ega usu Karimovi „tuleviku suurriigi“ loosungit.

Fatland on teinud üsna realistlikuna mõjuva kokkuvõtte keskajast otse nõukogude aega ja seejärel tänapäeva kaosesse sattunud piirkonna tuleviku kohta. See on nende otsustada, kes end sovetiajaga enam seostada ei oska ega näe Moskvas ainsat eeskuju. Need on talendid, keda kohtab Euroopa ülikoolide magistrantuurides ja doktorantuurides ja kel on plaanis kodumaale naasta. Kesk-Aasias on ka praegu lõputult Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide doonorlust, aga rahvusvaheline koostöö peab olema kahepoolne, et mingi arenguhüpe ka tegelikult tehtaks.

Minu kunagise projekti nimetus oli „Tugi justiitssüsteemi arengule“. Kui planeeritu kuidagi ei sujunud, sain koos ekspertidega abi mustast huumorist: me ei saagi toetada arengut, mida pole olnud ega ole ja mida me ei hakkagi nägema. Nõukogude võim on küll jätnud piirkonda infrastruktuuri, haridus- ja majandussüsteemi, aga viinud oma jätkusuutmatuses hämaratele ristteedele kõik viis raamatus vaadeldud riiki.