Keele ilu ja harmoonia küsimus

Marek Strandberg

Keel on rikkam kui maailm ise, kuna selles on võimalik kirjeldada ka seda, mida ei pruugi olemaski olla. Keele abil saab tõmmata piire sinna, kus neid pole. Saab tekitada pooli ja opositsioone, nagu kirjutab Kalevi Kull tänases loos „Olla elus”. Kas see on hea või halb? Nii ei saagi küsida, sest see on keele omapära ja keele võimalus on teha. Mõistagi, see võimalus on inimesel oma kultuuris, oma loodud virtuaalses maailmas, mis ühtpidi võimaldab meil hoomata oma peas kogu universumit. Alates teadmistest, mis on kogutud kõige väiksemate maailma koostisosade kohta kuni teadmisteni kogu universumist. Keel annab meile võimaluse niisugustest asjadest mõelda, lahendada ette tulevaid ülesandeid. Teisalt on keeles sõnade, harjumuseks saanud lausete, kogu keele struktuuris olemuslikke ebatäpsusi. Sealhulgas on nii selliseid, mis on traditsiooniliselt nihkes, võrreldes teada oleva maailma tegelikkusega, nagu näiteks väide Päikese tõusmise ja loojumise kohta, aga ka selliseid väiteid, mis eituse kaudu hoiavad millegi poolt olles üleval möödapääsmatut vajadust luua selle vastaspool, opositsioon, eitus. Mõtlemise ja keele küsimus on tavapärane põhjuse ja tagajärje küsimus. Kas mõte mõjutab keelt või keel mõtet? On ilmne, et kord välja kujunenud keel lükkab sellesse keelekeskkonda sündinuid-sattunuid kindlaisse mõttemustreisse. Kõige muu hulgas ilmselt paneb ka kirjeldama näiteks sõpru vaenlaste kaudu, head halva kaudu.

Nii või umbes nii kujunebki välja keele ja mõtlemise nihe võrreldes selle päris maailmaga, mille sees me elame ja milles on suur hulk teisi olendeid, kes ka suhtlevad oma märgisüsteemides, millest keel on välja arenenud, kellega me ka paratamatult oleme suhetes.

Kalevi Kull toob oma eluprotsesside ja suhtluse ülevaateloos näite, mil moel inimkeeles on harjumus mainida, et „ilm on halb” või „ilm on hea”, ja juurdleb selle üle, et ilmale selliste omaduste laiendamine on üksjagu kohatu. Pigem absurdne. Keeleliselt on hinnangu andmine alati lihtne. Keele paindlikkus ning sümboli-iseloom võimaldavad seda alati ja lihtsalt teha.

Mõttemehhanismides aga nihkub sellega paigast ära tegelik piir, mis on maailmas ja meile olulises maailmas, biosfääris, ökosüsteemis olemas ka meie tahtest ja keelest sõltumatult. Enamgi veel, see nihe paneb arvatavalt nihkuma ka meie endi omavaheliste suhete piiri. Hajutab ja hägustab positiivsust ning nõudes justkui vaenlast iga sõbrakirjelduse juurde.

Ma olen kaugel arvamisest, et päikesetõusu motiivi peaks keeles korrigeerima hakkama taevamehaanika tõsiasjade järgi. Halva ja hea ilma võimatuse selgitamine võiks aga kõne alla tulla küll. Palju hullem ehk aga on kõikvõimalike energiaväljade, aurade ja muu sellise ebateaduse raskekaalu esindajate vohamine meedias ja igapäevaelus – seega ka keeles, mõtetes ja maailmapildis.

Selline keel ei ole kooskõlas maailmaga, millest meil teadusliku mõtlemise ja meetodite kaudu aimu on. Nojah, ütlevad need raskekaallased, kasutades lihtsat eitamise valemit, et ongi teaduslik ilmapilt ja siis on veel see EI -teaduslik ilmapilt. Õigustajate meelest on sellelgi oma õigustus, sest EI -pildi keelde tekitamine on ülilihtne. Seda saab teha hõlpsasti, konstrueerides järjekordse virtuaalse opositsiooni. Meelevaldsete argumentide abil on sel moel keele harmoonia tuksi keeratud ja keel läheb koledaks kätte, mõtted ebatäpseks, kohatuks, suisa absurdseks.

Välja pakutud keeleuuenduste hulka kuulub arvukalt uudissõnu ja võistu sõnade väljamõtlemist. Värskeim kogemus selline, et hakati konstrueeritud sõna kui malakaga nuhtlust jagama kõigile, kes väljamõeldud piirist üle läinud. Pean siin silmas presidendi tekitatud ütka-kampaaniat.

Keeleuuendus ja keelehoole on peale uute sõnade ja harjumuspäraseks muutunud keelekasutuse ametlikuks tunnistamise ka keele ilu küsimus, eheda harmoonia küsimus, ja see pole kõla küsimus, vaid et keel peab kokku kõlama ka meie teadmistega maailmast. Neid teadmisi lisandub ja sellega peaks keele struktuurgi kohanema. Kui ei muud, siis teha maailma mõistmine lihtsamalt kättesaadavaks. Või kas see on ilusa (harmoonilise) keele küsimus, et püüda esitada nähtusi ja seoseid vähem opositsioonilisena, positiivsena – seega, parima lahendusena olukorrale?

Meelevaldsete vastandite vabam keel – võime ju sellise hüpoteesi püstitada – aitaks ehk paremini ka mõista ja leida head sealt, kus vastandite küllus paneb otsima vigu ja vaenlasi.

Ehk on aeg arutleda laiemalt selle üle, kas üldse on võimalik keelekorralduse ja hooldega tuua muudatusi inimestevahelisse mõistmisse ja suhtlusse? Kui see muutus parema, positiivsema ja konfliktivabama suhtluse poole keele kohandamisega näib tõenäone, siis on meie ees järgmine küsimus: kuidas?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming