Kas põlistame lõhestatud ühiskonna?

Mart Nutt

   

Hiljuti avalikustatud rassismi ja sallimatuse vastase Euroopa komitee 2005. aasta Eesti raportis pälvis muu hulgas kriitikat ebapiisav ja ühekülgne venekeelset elanikkonda hõlmav integratsiooniprotsess. Hoolimata nii mõnegi ametimehe vastusest, et kõik on parimas korras ja integratsioon edeneb nagu mühin, tuleb tõdeda, et 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist ja 17 aastat pärast keeleseaduse vastuvõtmist oleme olukorras, kus haridussüsteem on jätkuvalt lõhestatud õppekeele alusel ning venekeelsed noored (sic! kes on sündinud iseseisvas Eestis) väidavad, et nad ei suuda puuduliku riigikeele oskuse tõttu omandada haridust eesti keeles. Kui see ei ole must valgel näide, et integratsioon on toimunud üksnes paberil, aga mitte reaalses elus, siis mis see on?

Venekeelset kooli on solgutatud pikka aega. Arusaamine, et gümnaasiumiharidus peab muutuma järk-järgult eestikeelseks, valitses otsustajate peas juba 1990. aastate alguses. Sellest ka kava aastaks 2000 sellele üle minna. Oli see realistlik või mitte, igatahes ettevalmistusi üleminekuks isegi mitte ei alustatud. Selle asemel lükati tähtaega 7 aasta võrra edasi. Siis tõlgendati, et eestikeelne haridus tähendab 60% eestikeelset õpetust, ja hiljem jõuti tõdemuseni, et 2007. aastaks mitte ei minda üle, vaid üksnes alustatakse üleminekut. Iga paari aasta järel on venekeelsete koolide õpetajatele ja õpilastele antud signaal: pole mõtet rabeleda, üleminekut eesti keelele niipea ei tule.

Esmaspäevases Postimehes (“Haridusreform tekitab venelaste seas kõhklusi”, Postimees, 27. II) paljastab haridusministeeriumi nõunik, et tegelikult hakatakse eesti keeles õpetama üksnes eesti keelt ja kirjandust. Teisisõnu, mingit üleminekut tegelikult ei tule, sest eesti keel on kuulunud venekeelse kooli õppekavasse ju kogu nõukogude okupatsiooniperioodi. Formaalselt? Seda küll, kuid mille poolest on asi praegu ja ilmselt ka aasta-kahe pärast parem? Antud on järjekordne signaal, mida halvimal juhul võiks tõlgendada nii : eesti keelt pole tegelikult mõtet õppida, sest seda ei lähe vaja. Tekib ainult küsimus, milleks siis silmakirjalikult näha venekeelses põhikoolis ette riigikeele eksam, kui ei eeldatagi, et selle sooritanu valdaks eesti keelt edasiõppimiseks vajalikul tasemel?

Kui puudub soov haridusreformi ellu viia, siis on ju selge, et otsitakse õigustusi ja põhjendusi, miks seda teha ei saa. Eesti keel olevat nii raske, et selle õppimine nõuab erilisi pingutusi. Füüsikat ja keemiat ei saavatki eesti keeles õppida. 2000. aastal käivitatud keelekümblus paraku on näidanud, et saab keele selgeks küll ning päris lihtsalt. Jutt eesti keele keerukusest on puhas motivatsiooni puudumine.

Äraleierdatud väide, et ei jätku eesti keelt valdavaid õpetajaid, kõlab aasta-aastalt õõnsamalt. Kui kõrgharidusega õpetaja ei suuda 15 aastaga riigikeelt selle võrra ära õppida, et selles keeles suhelda, siis tekib teravalt küsimus, kas selline koolmeister üldse tohib õpetada, kuna tema võimed ei ole ilmselgelt piisavad andmaks tasemel haridust. Või on küsimus lojaalsuses ning suhtumises Eesti riiki ja keelde? Kui nii, siis kasvatame me maksumaksja raha eest vaenlasi! Õpilaste arvu vähenemine toob kaasa eesti koolide eestikeelsete õpetajate jäämise tööta. Mida oleks tark teha – kas lihtsalt koondada nad ja jätta ripakile või aidata neil kohaneda õpetajatööga venekeelses koolis? Aga miks seda ei tehta?

Raske on kujutada ette alatumaid võtteid kui laste kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Ei pea olema asjatundja teadmaks, et lapsed ei ole pädevad otsustama, mida õppida ja mis keeles õppida. Haridussüsteem peab valmistama lapsed eluks ette ja õpetama seda, mida vaja, mitte aga loobuma hariduse andmisest, kuna lapsed äkki ei taha õppida. Kohustuslik kooliharidus ei tekkinud ju mitte laste kiusamiseks, vaid nende läbilöögivõime tagamiseks. Kas pole mitte vastutustundetu manipuleerida laste arvamusega, et saada meelepäraseid vastuseid? Mõne aasta tagune uuring näitas, et enamik venekeelsetest lastest ja nende vanematest toetab eestikeelset õpet, vastu on aga venekeelsete koolide õpetajad ja neile meeldida püüdvad poliitikud. Arvate, et Läti noorterahutused olid laste spontaanne vastuseis läti keeles õpetamisele? Ei, need olid täiskasvanute poolt manipuleeritud üritused eesmärgiga peatada üleminek osaliselt lätikeelsele gümnaasiumile. Võib-olla need täiskasvanud ei elanudki kõik Lätis?

Haridusreformiga venitamine (loe: selle peatamine) lööb kõige valusamini just neid inimesi, kelle huve näiliselt kaitstakse. Sellega surutakse suur hulk venekeelseid noori nišši, kus nad ei saa eestikeelse kooli lõpetajatega konkurentsivõimeliseks ei edasiõppimisel ega soovikohase töö leidmisel. See tähendab aga lõhestatud ühiskonna põlistamist. Ühiskonna keeleline lõhestatus kandub ühemõtteliselt üle nii rahvuslikule, sotsiaalsele  kui ka majanduslikule lõhestatusele. Pole siis mõtet imestada, kui venekeelsete noorte hulgas kohtab inimesi, kes peavad kodumaaks Venemaa Föderatsiooni, presidendiks Putinit ning Ukraina Oranži revolutsiooni põhjuseks USA imperialistide õõnestustegevust.

Tulles tagasi Euroopa raportite juurde, oleks sobilik meenutada, et teravalt kritiseeritakse riike, kelle haridussüsteem soosib elanike lahterdamist. Saksamaa ja Rootsi kui musterriigid ei loo näiteks türklastele eraldi türgikeelseid koole, vaid õpetavad neid koos teiste lastega ja riigikeeles. Põhjus on selge: ühiskond, mis toodab pingeid, käitub enesetapjalikult. Eesti riik, lahterdades õpilased keele alusel erinevatesse koolidesse, kuulub paraku separatsiooni süvendavate riikide hulka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming