Kange kraam

Filosoofide õhtusöök: Kõigepealt võeti Lamuse Lenin, siis Ida-Saksa leksikoni autorite kollektiivi Lenin – ning nende kohta kirjutatut ette lugedes lasti neil teineteisega rammu katsuda.

EDUARD PARHOMENKO

Sain J-lt kutse toimetusse tema sünnipäevale. Teel sinna võtsin supermarketist pudeli veini kaasa. Püüdsin valida nii, et nimetus või pudelikujundus kuidagi haakuks filosoofiaga, ent ei leidnud säärast. Kui lõpuks kohale jõudsin, oli salat peaaegu otsas ning osa sünnipäevalisi lahkumas. B. saabus veel hiljem. Ütles, et tõi J-le kingituseks kanget kraami ja võttis kotist välja kahvatult kirjatud valgete kaantega raamatu. Viin – jõudsin ma veel hetk enne mõelda. Raamatut aga olin juba raamatupoes näinud, sirvinud – Leho Lamus, „Mõtlemise mõistevõrk. Kaasaja mõtteloo sõnastik“ – ning riiulile tagasi pannud. J-le oli see sel päeval teine säärane raamat. Ta sai T-lt kingituseks veel ka „Philosophenlexikoni“, 1984. aastal Ida-Berliinis välja antud ligi 1000 koltunud leheküljega teatmeteose, mille kaaneümbrisele oli joonistatud Marx ja Lenin otsevaates, Engels külgvaates, kobarana ümbritsetud Kantist, Hegelist, Descartes’ist, Spinozast, Locke’ist, Leibnizist, Fichtest ja Platonist, viimase näolapp justkui kummitamas kõige tipus. Ka mul pidanuks see raamat olemas olema, ent viskasin vist üheksakümnendatel ära. Vanemad olid nõudnud, et nende juurde laokile jäänud raamatuid korrastaksin. T-le küllap aga meeldib kinkida nõukogudeajast pärinevat karakteerset kirjandust. Kingitusena on need trükised isevärki. Nali justkui. Kingitus, mida ei võta kuigi tõsiselt ei kinkija ise ega ka kingi saaja, aga üle anda ja ka vastu võtta on ikkagi hea. Justkui tühine ja asine korraga. Ja kui järele mõtelda, siis karm. Ega ma nüüd tea, kuidas säärase värgiga J. lõpuks suhestub. Aga rõõmustaksin küll, kui säärase filosoofide-leksikoni, kuigi ühe olen ära visanud, või siis Leho Lamuse mõistevõrgu kingituseks saaksin. Paistab ju seegi olevat üks isevärki teos, olgugi et kuidagi teistsugune oma iseäralikkuses.

On muidugi ülekohtune, et kõnelen siin nüüd kõrvuti Lamuse eestikeelsest ja -meelsest mõistevõrgust ja idasaksa leninlik-marksistlikust filosoofide-leksikonist. Aga mis sa teed, kui nad võivad võtta kohtuda su raamaturiiulil või lebada virnas üksteise seljas. J-i sünnipäeval nad aga tõesti kokku said ning käisid käest kätte edasi-tagasi nagu vein ja mõni raamat veel, mis J-le kingiti. Ja kui üks sai otsa, siis avati teine ning pakuti kangematki. Õigluse mõttes tuleb märkida, et tõesti kõige kangemaks osutus Lamus, ajendades ülemeelikuid sõnavõtte ja pööraseid mõttesööste.

Kingitust üle andes lisas B., et raamatupoes on „Mõtlemise mõistevõrk“ müügipingerea esikümnes. See hämmastas. Meist polnud ju vist keegi Leho Lamusest varem lähemalt kuulnud. Siis kõlas arvamus, et teose näol on tegemist filosoofia ottistamisega. Esiotsa ei saanud ma üldse aru, mida sellega öelda on tahetud. Ega ma jõudnudki järele mõtelda, kuna seltskond asus innukalt „Mõtlemise mõistevõrgust“ ja „Philosophen­lexikonist“ märksõnu ja tsitaate kui ilutulestikku naeruraginal paugutama. Ja eks igaüks meist haaranud kõigepealt ikka mõne oma lemmikraketi või armastatud tulevärgi järele. Quine’i, Putnami, Frege, Wittgensteini kohta kirjutatu võtsid kohe ette seltskonnas viibivad analüütilise kallakuga filosoofid. Kaalunud Lamuse mõnd vastavat sõnakasutust või määratlust eriti hõrguna, lasti sel peatselt langeda laua alla põrandale. Ei saa jätta märkimata, et mõnel puhul kuulsin justkui ka tunnustavat mõminat.

Suurt elevust tekitasid Leninid. Kõigepealt võeti Lamuse Lenin, siis Ida-Saksa leksikoni autorite kollektiivi Lenin – ning nende kohta kirjutatut ette lugedes lasti neil teineteisega rammu katsuda. Kõige naljakam oli seejuures Lamus-Lenin: „rumal, õel ja tänamatu, aga osav taktik ja maksis heldelt rahastajatele“ (203). Artiklist Lenini kohta leiti üles ka „gruusia pangaröövel Jossif Stalin“ (204).

Nüüd peaksin üles tunnistama, millega ise üritasin seltskonda naerutada, kuidas Lamuse kulul nalja heita. Ega enam hästi mäletagi. Ega see naljakas olnudki, aga pidanuks kuidagi lõbustama. Seirasin artiklit Heideggerist. Juba raamatupoes vaatasin. Alati vaatan, kui mõne sellise teatmeteose esimest korda kätte võtan. Kaen, kas ja kuidas kirjutatakse Heideggerist ja natsionaalsotsialismist, Heideggerist ja Hitlerist. Ka see võib olla naljakoht. Kas annaks nüüd Lamus-Hitlerit, Lamus-Heideggeri panna lauale koos Leninite ja Staliniga kohvitasside ja veinipudelite ja raamatute vahel ringi sibama?

Heideggeri ja natsionaalsotsialismi vahekorrale läheneb Lamus küllaltki nüansseeritult, halle varjundeid markeerides. Ta ei lange robustsesse groteski nagu näiteks Lenini puhul. Hitleri kohta eraldi märksõna puudub. See-eest on see Alfred Rosenbergil, keda Lamus üritab ilmselt säästa, tuues ära Hitleri hinnangu tema teosele „20. sajandi müüt“: „Kitsarinnalise baltisakslase kirjutatud rämps. Tagasilangemine keskaegsetesse kujutelmadesse. Chamberlaini pealt maha kirjutatud, kokku kritseldatud pahn.“ (292) Siinkohal võiks küsida, kas Hitleril, Stalinil, Leninil saab olla kohta filosoofia leksikonis? Mõnes kohas tituleerib Lamus oma ettevõtmise mõttelooks. Mõttelugu on tõesti mõistetav filosoofiast avaramana. Veel väärib tähelepanu, et Lamus peab vajalikuks tõsta Rosenbergi „20. sajandi müüti“ esile just filosoofilise teosena, kui ainsat „nii ulatuslik[ku] (700 lk) katse[t] anda rahvussotsialismile filosoofiline põhjendus“ (291), ning iseloomustada natsionaalsotsialismi „filosoofia mõttemustrina“: „Rahvussotsialism oli 20. sajandi filosoofia mõttemuster, mis asetus samasse ritta marksismi-leninismi ja teiste selletaoliste totalitaristlike mõttesuundadega.“ (280)

Kui nüüd tagasi tulla selle juurde, kuidas ja mida Lamus kirjutab Heideg­geri kohta, siis polegi liialdus väita, et ainus, mis selles vahest tõesti kannab, on see diferentseeritus, millega Lamus püüab läheneda Heideggeri ja natsionaalsotsialismi vahekorra küsimusele. Ma ei pea siin silmas mitte niivõrd üksikasju, nende õigsust, pealegi pole üksikasjalikkuseks leksikonis piisavalt ruumi, vaid pigem lähenemisviisi, fookusteravust teatud eristuste tegemisel. Seda ei saa aga öelda kõne all oleva artikli kohta tervikuna. Siit jõuangi selle juurde, mida ilmselt täheldasid Lamuse puhul teisedki. Mõistevõrk on kirjutatud viisil, kus see, mis on pädev või aktsepteeritav, on segunenud ja läbi põimunud sellega, mis on silmanähtavalt kobav, umbmäärane või lausa ekslik. See käib Heideggeri ja Kanti artiklite kohta, mis on minu lektüüri seisukohalt märgilised. Kahtlustan aga sellist segu teistegi märksõnade puhul. Muidugi, olen taas ülekohtune, võttes oma hinnangute lähteks eeskätt need autorid ja teemad, millega ise olen jõudnud rohkem tegeleda. Ometi ei saa öelda, et need oleksid kuidagi vähetähtsad meie kaasaja mõtteloos, mille sõnastikuna Lamus oma teost määratleb.

Lamusel, nagu paistab, on raskusi terviku esitamisega, ta kipub sellega rappa minema. Kindlasti leiab tema mõistevõrgu märksõnade alt ka häid sõnastusi, tabavaid mõttevälgatusi, kandvaid argumente, ent tunne on lõpuks ikkagi kui rabas rännates – teed hoogsama sammu, astud mättalt maha, juba sumad sügavas laukas ja võid sootuks uppuda. Võtkem näiteks artikkel Heideggeri kohta. Kohe algusest teise lause, mis võrreldes esimesega ei ole enam pelgalt välispidine ja lahterdav, vaid oma suure vormi ja üldistuse juures ühtlasi sisuline: „Käsitledes inimese olemist üldisuse olemises esmasena, mõjutas suuresti 20. sajandi filosoofiat.“ (137) Takerdusin just lause esimesse poolde. Sellega püütakse öelda midagi põhjapanevat ja määravat Heideggeri mõtlemise kohta tervenisti, ent seda tehakse viisil, mis jääb Heideggeri seisukohalt mitmetähenduslikuks ja umbmääraseks ning säärasena lõpuks eksitavaks. Pealegi jäädakse järgnevalt selle lahtiseletamisega hätta ning lugejale näidatakse virvatulukesi. Kõne all olev Lamuse formuleering oleks õigem ümber pöörata – on ju Heidegger püüdnud säärasest filosoofiast, mis „inimese olemist üldisuse olemises esmasena“ käsitleb, hoopiski üle saada. Heal juhul leiaks Lamuse sõnastusele kinnitust Heideggeri peateose „Olemine ja aeg“ alguspoolest, ent sedagi vaid pealiskaudse lektüüri korral. Kui lähtuda aga „Olemise ja aja“ mõttekäigust tervenisti, rääkimata Heideggeri mõtlemise kogu teekonnast ja sellest, kuidas Heideg­ger seda ise näha on tahtnud, siis tuleks Lamuse lausutu ümber sõnastada nii, et jääks kõlama just olemise „esmasus“ „inimese olemise“ suhtes.

Aga pidi ju nalja saama!? Tõesti, tajun Lamuse kirjutatus mingit nihet, mis võib olla koomiline või siis on hoopis traagiline. Jutt on endiselt võimetusest saada sõnasse tervikut, seda näha ja tabada. Ühelt poolt on ilmselt tegemist autori isikliku võimetuse, äpardumise ning ühtlasi kõlvatusega. Aga võib olla ka nii, et tervikut pole, et tervik on kaotsi läinud, et tervik ja teadmine sellest on üdini korrumpeerunud. Arvan, et mingil põhimõttelisemal tasandil on säärane situatsioon pinnaseks Heideggeri ja natsionaalsotsialismi vahekorra ümber käivale vihasele vaidlusele, mis nüüd Heideggeri mõttepäevikute („Mustad vihud“) trükis avaldamise valguses on hoogu juurde saanud. Võitlus käib lõpuks küsimuse ümber, kas Heidegger tohib kuuluda filosoofiasse, kas talle on seal kohta.

Filosoofia on jäänud tugevalt normatiivseks, hoolimata kogu sellest kriitikast ja enesekriitikast, mis on talle osaks saanud iseäranis alates XIX sajandi keskpaigast. See normatiivsus väljendub sõltuvalt filosoofilisest suundumusest mitmeti: eksaktsuse, ranguse, selguse, kriitilisuse, tõsikindluse, põhjendatuse, otstarbekuse, mõtestatuse, koherentsuse, terviklikkuse, teaduslikkuse, süsteemsuse, loogilisuse, analüütilisuse, autentsuse, sügavuse nõudena. Need võivad järsult välistada üksteist, osalt aga ka täiendada.

Mind huvitab eeskätt see, kuidas filosoofia oma normatiivsuses toimib viimse mõtestaja, põhimise õigustaja ning pühitsejana. Filosoofial oleks justkui voli küsida, kas millelgi, mis sünnib, mis on olemas või mida tehakse, mida mõteldakse ja mida räägitakse, kas sellel kõigel kokku või siis eraldi võetuna on lõpuks mõtet, on õigust ja õigustust. Ühelt poolt on filosoofia võtnud endale voli omistada mõtet ja tähendust isegi siis, kui miski nähtub mõttetu ja kohatuna – niisugusena, mida justkui ei tohiks olla ega üldse aset leida, ka mitte mõtelda ega ütelda. Teiselt poolt arvab filosoofia, et kõigel, mis talle paistab kahtlasena, peab ta lõpuks õiguse ja mõtte ära võtma, kõik seesuguse justkui ära needma ja pagendama.

Tervik ja terviklikkus on üks säärase ülalkirjeldatud väe ja tähendusega. Tervik – olgu siis ilmaterviku (kosmos), olemise, ainulise, idee*, avatuse, abstraktsiooni, süsteemi, organismi, jumala, riigi, rahva jmt tähenduses – on mõtestav, õigustav, pühitsev. Seda ka siis, kui tervik mandub hermeneutiliseks, eeskätt teksti produtseerimise ja interpreteerimise üheks printsiibiks. Ent mis siis nüüd, kui Adorno, pidades silmas Auschwitzi, aga ka Kierkegaardi ja Nietzschet, pöörates Hegeli öeldu pahupidi, lausub: „Tervik on väär.“?

Jäävadki üle vaid välgatused, üksiktabamused ning libastumised banaanikoorel? Ent seda üsna võimatut olukorda ei tohiks pelgalt samastada isikliku küündimatusega, viimast välja vabandades. Miks peaks üldse pingutama mõtelda seda, mida õigupoolest pole enam mõtet ega õige mõtelda, mõtelda mõttekalt ja õigesti ehk tervikuna ehk tervena?

Tundub, et mõnesuguse vastuse sellele küsimusele võib Lamuse raamatust leida küll. Õigemini selle tagant. Pean silmas tagakaanele kahvatult trükitud programmilist teksti, mis arvatavasti on teose kõige tähelepanuväärsem. Nimelt kuulutab Lamus selles „eestikeelse mõtlemise keelekäänet“ ning kutsub üles avaldama „vastupanu võõrkeelsele mõtlemisele“.

„Eesti keelsetes [Lamusel lahku] filosoofilistes tekstides olevate võõrsõnade veelkordne tõlkimine ja suund eesti keelsele mõtlemisele, muudab käesoleva sõnastiku ainulaadseks. Uued sõnad moodustavad Mõistevõrgus eestikeelse [Lamusel kokku] mõtlemise keelekäände, uue mõtlemise avatud välja, et avaldada vastupanu võõrkeelsele mõtlemisele. Eestikeelsete sõnade kasutamine viib uuele eestikeelsele mõtlemisele.“

Et J-i sünnipäevale kogunenud seltskonnast ei jääks kuidagi tänamatut muljet, siis mainin, et me nautisime Lamuse keeletaidurlust ja „eestikeelsete“ (Lamuse tähenduses kokku kirjutatud) filosoofiasõnade kollektsiooni suure tähelepanu ja taktitundega. Ennustan, et just oma sõnakoguga jääb „Mõtlemise mõistevõrk“ meist paljudele salakiindumuseks. Ometi, mis seal salata, ma ei suutnud sealt leida jälgegi Tõnu Luige eestikeelsetest rännakutest Heideggeri mõtlemise keeleteil. Puudub osutus Tõnu Luige loenguraamatule „Filosoofiast kõnelda“. Ent pole häda ühtki, kuna kirjanduse loendis puudub ka Kanti teose „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena“ tõlge eesti keelde (Jüri Saar). Väidan, et eestikeelne filosoofiline sõnavara on oma ajalooliselt põhjalt paljuski Kanti filosoofia terminite ümberpanek (seda „Prolegomena“ tõlke eelselt).

Mõtlemisainet võiks pakkuda ülestunnistus sõnastiku tagaküljel, et „kõiki võõrsõnu ei saa[gi] eestistada, sest siis pole võimalik sisu mõista“. Sellega paistab Lamus komistavat kogu oma ettevõtmise ühe kõige olulisema probleemi otsa: mil määral on filosoofia mõisted tõlgitavad ja kas üldse? Ning siit võiks edasi küsida, kas filosoofia mõistete nii semantiliseks kui ka süntaktiliseks tunnuseks pole siiski nende põhimõtteline tõlkimatus, mis eeldab vältimatult keelte paljusust filosoofias ehk siis liikumist eri keelte vahel ja eri keelekogemuste piiril (Paabeli torni keelte­segadus). Kas nii ei tuleks püüda võtta iga tõlget ja tõlkimise rasket needust naljaga pooleks? Ka natsionaalsotsialismi eestistamist „rahvussotsialismiks“ (280).

Nõnda lustinud Lamus-rahvaga, hakkas sünnipäeva seltskonnast äkitselt kostma hääli, mis nõudsid lamuslaste ärakeelamist, pagendamist ja isoleerimist või siis vähemasti ravile saatmist. Pakkusin end kohe innukalt appi, lubades, et lähen ülikooli raamatukokku ning veenan raamatukoguhoidjaid, et Lamuse sõnastikku ei pandaks välja avariiulile, et see peidetaks üliõpilaste eest ära sügavale maa-alustesse hoidlatesse.

Siis aga hakkas minus keerama, mõtlesin, et haaran laualt selle pleekinud käepidemega suure kööginoa, millega oli lahti lõigatud sünnipäevakringel, ning pööran kõik argumendid ümber. Tõusin laua tagant, tänasin seltskonda lõbusa peo eest ning ütlesin, et mul on aeg minna. Teel tulid vastu kõik need komad, mida olin tahtnud Lamusele vahele panna.

„Antropoloogia loengutes“ rõhutab Kant, et filosoof ei tohiks lõunastada üksi. Üksi söömine mõjuvat lõpuks kurnavalt, kuna ei saada oma mõtetest puhata. Ka seltskondlikel koosviibimistel, filosoofide osavõtul iseäranis, peaks keskustelu olema kergemat laadi, nii vaimu kui ka seedimist elavdav. Nalja tuleb heita! Seda lubab Kant teha, naisterahvaid ahistades kergelt, kui need vaid kohal viibima peaksid. Seejuures Kant aga ei soovitaks võtta kõne alla süvametafüüsilisi küsimusi. Ent just see paistab juhtuvat Madis Kõivu filosoofilistes kohtumisdraamades (nt „Filosoofipäev“), mis päädib lõpuks vägivallaga, olgu siis teiste või iseenda vastu.

* Platon, „Parmenides“: „Iga tervik on aga paratamatult paljusest koosnev üksainus ning ainult millestki sellisest saavad osad olla osad, sest iga osa on ju paratamatult mitte ühtsusetu paljususe, vaid just säärase terviku osa. [—] Mitte paljusest või kõigest pole osa osa, vaid teatud ühtsest olemusest [ehk ideest] või teatud üksainulisest, mida me tervikuks nimetame, niipea kui see eneses liidab kõik oma osad täielikult ühtsuseks.“