Juriidiliselt korrektne hunta

Kaarel Tarand

  Kui rahvas on haige, tuleb helistada kindralile, see on iseseisvas Eestis vana äraproovitud nipp. 1934. aastast erineb praegune Eesti siiski mitmes mõttes. Esiteks, meie vangikongides ei mädane ühtki bolševikku ja õieti pole neid ka põranda all. Teiseks pole kuskil näha ülemaailmset majanduskriisi ning pole ka radikaalseid relvastatud organisatsioone, mida sisepoliitikas ära kasutada. Isegi “lehmakauplemine Toompeal” on täiesti soikunud, riiki juhivad stabiilsed ja riigikogu enamusele toetuvad valituskoalitsioonid. Seega, kindralitel polegi õiget siseriiklikku tööd ja kaitseväe juhataja võib jäädagi ootama tähtsat telefonikõnet presidendilt ettepanekuga korraldada relvastatud riigipööret ennetav relvastatud riigipööre. Punane telefon viitseadmirali laual on tumm.

Pole siis ime, et kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi närv vastu ei pidanud ja ta asus ise välja saatma poliitilisi turu- ja hinnasignaale. Või on tegu pelga parteilõhnalise ajakirjandusliku provokatsiooniga, millele viitseadmiral õigesti ja ühemõtteliselt reageerida ei mõistnud? Esmaspäevastes ajalehtedes ilmunud tsitaatide järgi otsustades vastandas kaitseväe juhataja end selgelt riigi täitevvõimule. See tähendab, avas kauplemisvooru, milles temal justkui oleks rohkem õigust ja võimu kui teda rahuajal otse kontrollival kaitseministril ja tervel valitsusel. Tsiteerides Postimeest: “Küsimusele, kas Kõuts ei välista kaitseväest lahkumist lähema poole aasta või aasta jooksul, vastas ta: “Raske on seda ennustada. Suuresti oleneb see kõik meie sisepoliitilisest olukorrast.””

Lihtkeelde tõlgituna tähendab see lause, et kaitseväe juhataja on kaubeldav hing. Tänavusel poliitilisel turul on keskne kauplemisartikkel presidendi ametikoht. Üsna levinud veendumuse kohaselt ei saa ega tohigi presidendiks valida inimest, kes on oma maailmavaadet järjekindlalt avalikult näidanud kuulumisega mõnda erakonda. Selle kohta tavatseme öelda, et president peaks olema “kogu rahva president” või “parteideülene”. Viimane sõna on täieliku põhimõttelageduse või maailmavaate puudumise sünonüüm. Kes kõigile vastandlike huvide ja arusaamadega inimestele tahab meeldida, peab ju olema seisukohtadega “seinast seina” ehk igal pool vastavalt publiku maitsele. Loomulikult ei kõlba sellisel juhul presidendiks ükski avalikult konservatiiv, sotsiaaldemokraat või liberaal, vaid ikka selline hing, kes on valmis vajadusel erakonda vahetama või alati vastu võtma parima poliitilise pakkumise. Olema selgrootu kompromisskandidaat.

Kui ma nüüd ütleksin, et kaitseväe juhataja on tõsiselt peeglisse vaadanud ja näinud sealt täitsa sobilikku presidendikandidaati vastu vaatavat, saaks mind süüdistada väljamõeldiste levitamises. Tõepoolest, ma ei tea, mis toimub viitseadmirali peegli ees või südames. Aga üldreegel on ju teada, ühelgi edeval mehel ei lähe just väga mitut päeva veendumusele jõudmiseks, et ta saaks presidendiametiga suurepäraselt hakkama, kui ainult vajalikud hääled kokku saaks. Edevaid oli ajakirjanduse veergudel näha nii 2001. aastal ja on ka tänavu. Selles pole iseenesest midagi halba, liiga tagasihoidlik inimene ei suudaks avalikus ametis kedagi õnnelikuks teha. Aga teine üldreegel ütleb, et kunagi pole tark valida ametisse neid, kes ise liiga palju seda positsiooni ihaldavad. Sest sellistel on kalduvus võimuliialdusteks, autoritaarseks käitumiseks ning hea nõu mittekuulamiseks.

Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts on tegelikult poliitikat teinud juba aastaid. Ka siis, kui ta juhtis Eesti piirivalvet. Igaüks, kel on olnud vähegi huvi Eesti riigikaitse arengu vastu, peaks ka mäletama, et Kõuts ei saanud kaitseväe juhataja ametisse 2000. aastal mitte selle tõttu, et ta mäekõrguselt teistest üle oleks olnud, vaid seetõttu, et juba üle aasta oli riigikaitset vinnutanud juhtimiskriis. Ja seetõttu, et pärast kaht ametiaega piirivalve juhina oleks riik (valitsus) Kõutsile niikuinii pidanud midagi pakkuma (nagu ka kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile), et riigisaladuste teadja “külma kätte” ei jääks ning vaenlasele ahvatlevaks saagiks ei kujuneks. Nii et – tegu oli omamoodi hädatapmisega, millest suur osa kaitseväe ohvitseregi ülearuses vaimustuses polnud. Vähemasti Soome või USA sõjakoolides õppinud ohvitserid ei ole kunagi pidanud Kõutsi Kaliningradi tehnilises kõrgkoolis omandatud teadmisi piisavaks, et juhtida Eesti moodsat ja Nato-standardset kaitseväge.

Kirjutatud seaduse, mis kaitseväe rahuajal tingimusteta tsiviilvõimule allutab, kõrval on ka kirjutamata reeglid. Esimene neist see, et kaitseväelane täidab käsku, mitte ei tegele lakkamatult riigikaitse tsiviiljuhtimise takistamisega. Ja teine see, et kaitseväelased on teenistusse asumise hetkeks vabalt valinud poliitilise tasalülitatuse. Sõjaline ja poliitiline karjäär välistavad teineteist. Tarmo Kõuts, paistab, ei ole seda reeglit selgeks saanud, mis peaks olema riigikogu jaoks piisav alus tema ametist tagandamise algatamiseks. Et ennetada põhiseadusliku kriisi teket.