Julgus ja argus

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Oli loomeliitude mälestuspleenum. Mälestati ja jutustati. Seletamatul põhjusel paigutati räägitu mingisse kangelaslikkuse konteksti – inimestel, sealhulgas loovatel, olevat justkui hirm oma tõelisi mõtteid väljendada, teha kriitikat kehtivate olude ja valitsevate isikute aadressil. Vähe sellest, et neile väidetele leiab tegelikkusest vähe katet, omamoodi on see ka põhiseaduse aadete reetmine. Tõsi, vabal maal on igaühel õigus üldse rääkimisest loobuda, kui soovi on. Viitamine hirmule ja rääkimise ohtlikkusele on aga ettekäände otsimine, mugavuslahendus. Hoolimata sellest, et võimu on meil küllalt palju ja ta tikub end toppima ka sinna, kuhu pole vaja, on siiski Eestis paljudel üsna lihtne elada võimuga üldse kokku puutumata, väljaspool tema otsest mõjuvälja. Needsamad loovisikud näiteks on valdavas osas võimu eest väga hästi kaitstud. Pole teed, mida kaudu saaks valitsus takistada mõne teksti levitamist või kunstiakti ilmumist publiku silme ette. Ja kuigi mõnele meeldib kahtlustada vastupidist, puudub valitsusel vähimgi võimalus mõjutada kultuurkapitali nõukogude stipendiumiotsuseid. Kui oleks vastupidi, siis peaks olema riigivastasena ammu suletud teater NO99 ja kvartaalselt ilmuvad kulka stipendiumide nimekirjad meenutaksid äravahetamiseni erakondade liikmete nimekirju. Tegelikult ei suuda valitsus otsustavalt mõjutada isegi ministeeriumide valitsemisalade asutuste personaliküsimusi ega sisulist tegevusvabadust. Praegu nukuteatri juhi ümber käiva inetu tralli järgi võiks arvata vastupidist, kuid kui ühe juhi kohalt kangutamiseks kulutab ministeerium neli kuud, siis tähendab see, et minister suudab oma nelja valitsemisaastaga välja vahetada kõigest kaksteist valitsemisala asutuse juhti. Organisatsioone, kus kangutada, on aga ju kümneid ja kümneid.

Ainus töökindel relv riigi käes ongi eelarve. Tõrksaid või vastalisi saaks justkui karistada nende eelarvelise toetuse vähendamisega. Kuid kuna riigivõim on valitsusest valitsusse kultuuripoliitikas näljutamistaktikat kasutanud, siis ei paistaks rahaline lisakaristus niikuinii välja, nappuse tingimustes on õppinud ellu jääma nii teatrid, muuseumid kui ka raamatukogud.

Niisiis, karta pole midagi. Siiski jääb faktiks, et kõik, kes võiksid rääkida või oleksid lausa moraalselt kohustatud arvamust avaldama, seda ei tee. Vaikivad. Ja mis on põhjus, kui see pole hirm? Põhiliselt, arvan, lüüakse käega, sest sellest rääkimisest ja kirjutamisest ei muutu midagi. Neil, kes püüavad mitte niisama, vaid ainult konstruktiivset kriitikat teha, pakkuda lahendusteid ja abi võimule kvaliteetsemate otsuste langetamiseks, on tunne, mis võiks olla kooliõpetajal, kes pärast aastatepikkust õpetamist peab eksamil tõdema, et kulutatud ajast ja närvirakkudest hoolimata on õpilane täiesti kirjaoskamatuks jäänud.

Kõrvaltvaatajale tundub imelik, kuidas nad, olgu ministrid või riigikogu liikmed, seda põlgamist ja naeruvääristamist küll päevast päeva taluvad ega võta midagi ette olukorra muutmiseks, austuse ja lugupidamise väljateenimiseks. Seletus on lihtne, otsustajad kujutavad seda mööda külgi maha jooksvat kriitikat töölepingu osana. Sõim on palga sees ja tuleb välja kannatada. Kuni asi ei ulatu füüsilise vägivallani, pole ju hullu midagi, sest kui ka tagasi ei valita, oled pärast nelja aastat tööd riigikogus koduvalla uhkeima Volvo omanik, kusjuures liising on tasutud kuluhüvitiste eest. Paljukest neid ikka on, kes suudaksid vastu panna ahvatlusele saada tasuta autoomanikuks?!

See, et arusaamises avalikust võimust ja teenistusest on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud oluline nihe, pole mingi Eestile või postsovetlikule demokraatiale ainuomane probleem. Mõte, et riik pole mitte struktuur kõigi ühiskonnaliikmete heaolu maksimeerimiseks, vaid väikese valitud kihi elatusallikas, pole võõras ka põlisdemokraatlikus Ühendkuningriigis. Seda valitud kihti nimetatakse erialakirjanduses Itaalia mõtleja Gaetano Mosca sõnastatud terminiga „poliitiline klass”. Roger Scruton on poliitilise klassi defineerinud kui „tänapäeva demokraatlikus poliitikas aina kasvava tähtsusega kategooria isikuid, kes on teinud karjääri poliitilistes või haldusinstitutsioonides, kuid kellel puudub vähimgi kogemus tööst nn tavatöökohal”. Eesti slängis on tegu broileritega. Tõupuhtad poliitilise klassi esindajad moodustavad praeguseks juba poole Eesti valitsuse koosseisust. Ka parlament kihab neist.

Ja oleks see siis nii üheks korraks või lühikeseks ajaks. Aga ei, need keskmiselt 35aastased ju ise eeldavad, et just nemad, kui kord juba tippu on tõusnud, peavad seal olema järgmised 30 või isegi 40 aastat. Kahtlemata teevad nad ise kõik selleks, et miski ega keegi nende planeeritud helget tulevikku kahjustama ei pääseks. Rahvakogu ja loomeliitude kõnekoosolek võib olla või olemata jääda, kehtivaid reegleid, mis põlistab poliitilise klassi positsiooni, saab muuta ainult see klass ise. Kuna reeglite muutmine on aga talle kahjulik (avab positsioonid ausale konkurentsile, sunnib ametikohtade täitmisel eelistama poliittehnoloogiliste oskuste asemel sisulisi teadmisi jne), seisab ta reeglite muutmisele viimase võimaluseni vastu.

Õigupoolest peaksid kõige rohkem olema kehtiva olukorra muutmisest huvitatud teise haudeperioodi broilerid. Need, kes alles oma kohta ootavad. Jäävadki ootama, sest nagu öeldud, ei kavatse ministrid Paet, Pevkur, Rõivas, Pentus, Vaher, Reinsalu jt oma praegusi ametikohti järgmiste kümnendite jooksul kehvemate vastu vahetada. Ainus lootus neist pääseda oleks nende edutamine mingitele rahvusvahelise kategooria ametikohtadele. Kahjuks ei oska aga Euroopa Liit seda väärt kaadrit suurtes kogustes piisavalt hinnata, et teha neist kõigist komisjoni volinikud või muud poliitilised superstaarid.

Olen valmis kõigi erakonnajuhtidega kihla vedama, et riigikogu praegune koosseis kehtivat betoneeritud võimusüsteemi arvestaval määral avavaid või vabastavaid ettepanekuid, tulgu need pleenumilt või rahvakogust, seadusteks ei vormi. Tehke nii, et ma selle kihlveo kaotaksin, kui riigimehed olete!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming