Ise oled kogukond!

Kaarel Tarand

Aina suurem osa Eesti elanikest veedab aina pikema aja koolipingis ning kõrghariduseni jõudnud inimeste protsent ühiskonnas on maailma kõrgeimate killast. Ülikoolid, kuulukse, õpetavat inimesi kriitiliselt mõtlema ja suhtuma kriitiliselt nähtusse-kuuldusse, aga ka esitatud andmetesse. Ma ei tea, kuidas suhtub tavaline keskmine bantu või põhjakorealane omamaisesse teadlasesse või akadeemikusse, eestlaste kultuurimustrisse kuulub teadmiste ja teadlaste, akadeemiliselt tituleeritute usaldamine vähemasti ärkamisajast. Kui kõneleb akadeemik, usub rahvas seda juttu hoopis kindlamini puhust, mil sama räägiks poliitik või ametnik. Paraku ei saa valest sellepärast, et valetab akadeemik, sugugi tõde. Aga et teadlane on teadlik oma usaldusväärsusest, on tema vastutus valejutu puhumise eest ka suurem. Tähendab, ka ühiskondlik nuhtlus valega vahelejäämisel peaks karmim olema. Tsunft, see on omad, peaksid karistama, hukka mõistma, ausate reast välja arvama, kui eksimus on küllalt suur. Jah, eks siis peaks aluseks olema mingi eetikakoodeks, kas või nii kidurake, nagu on olemas ajakirjanikel või avaliku teenistuse ametnikel. Arvan, et eriti tervislik oleks, kui kehtiks näiteks sotsiaalteadlaste eetikakoodeks. Hea küll, kõike, mida „õpetatud mehed” meedias avaldavad, ei saa otse valeks tembeldada, kuid vähemasti udujutuks küll. Kui ka kogu tõestuskäik pole kirja pandud, siis ometi peaks olema aimatav, et väitja suudab kas või une pealt oma tõestusmaterjali esitada. Kui akadeemik (Anto Raukas Delfis) kuulutab: „Alternatiivitu tuumaenergia”, siis on tegu lihtsa ja hõlpsalt ümber lükatava valeväitega. Aga ma ei usu hetkekski, et selline sõnakasutus on juhtunud teadmatusest, tegu on oma autoriteedi ja usaldusväärsuse kuritarvitamisega.

Ma ei usu ka, et ükski Eesti sotsiaalteadlane poleks kunagi tulnud mõttele vaadata sõnaraamatust, mis on „kogukond”. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” II köite 2. vihik ilmus küll juba aastal 1992, aga mu teada ei ole Eestis sellest ajast midagi niisugust juhtunud, mis oleks võinud „kogukonnale” täiesti uue sisu anda. 1992. aasta seisuga oli kogukond:

„s. aj. 1. põhiliste tootmisvahendite ühisomandusel rajanev majandus- ja sotsiaalne üksus. Sugukondlik kogukond. Ls. ürgkogukond.

2. osalise omavalitsusega maa-alaline ja sotsiaalne üksus (küla, vald vms.) /—/ Ls. küla-, linna-, vallakogukond.”

Kui keegi tahab mõistele laiendatud või uut sisu anda, siis peaks selle eraldi ära märkima, näiteks „siinses tekstis, erinevalt tavatähendusest, …”. Kuid sellel polegi põhjust pikemalt peatuda, sest teadlasele peaks alustamine mõistetest ja defineerimisest olema sama selge seebivesi kui seadusandjale õigusloomes. Publikul on õigus uskuda, et akadeemiline, õpetatud inimene käsitleb fakte ja mõisteid korrektselt. Aga paraku, räägi kui tahes palju, sotsiaalteaduse mõnes nurgas see põhimõte ei kehti.

Sest mida mahutab endas mõiste „eestikeelne kogukond”, mille olemasolu kohta tuli taas värskeid teateid kolmapäevasest Eesti Päevalehest, kus analüütik ja uurija Juhan Kivirähk muu hulgas kirjutab: „Juba 1990ndate keskpaigast alates tõid rahvussuhete uurijad esile eesti- ja venekeelse kogukonna infovälja eraldatuse probleemi”? Mitte 1990ndate keskpaigas. Eestikeelsest kogukonnast, kellel võib venekeelse kõrval Eestis ka eluõigus olla, suvatsesid armulikult rääkima hakata Eestis Interfronti kuulunud okupatsiooni põlistajad (selle loomise 20. aastapäeva millegipärast ei ole avalikult ja rõõmuga keegi tähistanud, miks küll?).

Kurb küll, et selge poliitilise vastase sõnakasutus nii kergesti ja samasuguse hinnangulisusega üle võeti omade mitte ainult poliitilisse, vaid ka akadeemilisse kõnepruuki. Ja nüüd on meil varsti juba 20 aastat terve kamp inimesi, kel on privileeg avalikult oma rahvuskaaslasi solvata, liigitades neid mingi imepärase „kogukonna” hulka. Mis keeles teiega peab rääkima, et te selle moonutamise lõpetaksite?

Mind näiteks ei solva raasugi, kui keegi mind kellegi perse teiseks kannikaks nimetab. Oleks kogukonnad kasutusel kujundina, poleks katki midagi, aga kui teadlased Eesti Vabariigi täieõiguslikke kodanikke liigitavad keelelise tunnuse alusel „osalise omavalitsusega maa-alalise ja sotsiaalse üksuse” liikmeks, on see solvang. Halloo, sotsiaalteadlased! Teie võite ju uhkusega kuuluda sotsiaalteadlaste kogukonda, aga tehke silmad lahti, märgake ja taguge endale pähe, et aastast 1992 taaskehtib Eesti Vabariigi põhiseadus ning selle alusel ei kuulu mina ja veel miljon inimest mingisse piiratud õigustega sotsiaalrühma ehk eestikeelsesse kogukonda, vaid Eesti Vabariigi kodanikkonna hulka! Kodanikkonnal on siin maal kõrgeim, mitte piiratud võim. Ja kodanikkond oskab seda ka kasutada ega vaja halisevat eestkostet ega lakkamatut käitumisõpetust. Kui vaja, võib isegi aidata vapustatud sotsiaaluurijal vapustusest üle saada.