Irooniline teoloogia

Urmas Petti

Inimesi ärritab, et Toomas Paul ei ütle kunagi, kuidas asjad tegelikult on või olema peaksid.  

Toomas Paul, Kontide kasulikkus. “Sirbi raamat”, nr 11. 184 lk.

Toomas Paulist kirjutades tahaks loomulikult kirjutada sama arukalt ja tasakaalukalt nagu temagi, mis tähendab, et neil tekstidel on omamoodi õilistav toime. Ja võib-olla peaks selle sedastusega piirdumagi, kuna neis kirjatöödes avanevast paljususest on raske lühikeses artiklis ülevaadet anda. Või mainima üksnes, et kui Toomas Pauli nimi lüüa Google’i otsingumootorisse, saab esimeseks vasteks eestikeelse Vikipeedia lehekülje, kust leiame põgusa eluloolise ülevaate, korraliku bibliograafia ning lingid ajakirjanduses ilmunud esseedele ja et kaks kolmandikku äsjases kogumikus ilmunud lugudest on ka elektrooniliselt kättesaadavad. Näiteks “Sirbi raamatu” sarjas üllitatud teistest autoreist on võrreldav Interneti-lehekülg sealsamas Vikipeedias veel üksnes teise paljulugeja ja paljukirjutaja Mati Undi kohta, aga ilma linkideta, millest on kahju. Neil kahel mehel on mu meelest muidki sarnasusi, näiteks kahesilbiline ees- ja ühesilbiline perekonnanimi, ning teater ja kirik pole ka väga erinevad, kuna mõlemas korraldatakse regulaarselt etendusi, mis peavad panema inimesi mõtlema ja tegema neid paremaks ja hääks.

Toomas Pauli on aga õnnistatud kogunisti kahe apostli, uskmatu Tooma ja esimese kristliku teoloogi Pauluse nimega, mis võib ühele tunduda paljutähenduslik, teisele irooniline ja kolmas imestab, mida vanemad seejuures mõtlesid. Me oleme Toomas Pauliga õige pisut isegi ühekandimehed, sest mu vanaema on pärit Kursi kihelkonnast ja mäletab Toomase isa Arvedit ajast, kui see seal kirikuõpetajaks oli ja Toomas algkoolis käis. Aga seda ma siis veel ei teadnud, kui me 1990. aasta sügisel naisega leeri otsustasime minna, nagu paljud toona tegid, sest ajad olid muutunud. Sõitsime Mustamäelt trolliga number kaks Võidu väljakule ja panime ennast Jaani kirikus õppuritena kirja, peamiselt seepärast, et seal oli õpetajaks Toomas Paul, haritud ja lugupeetud mees, keda juba isegi televisiooni esinema kutsuti. Ajad olid tõesti muutunud, viimaks ometi sai ta ajalehtedes oma lugusid avaldada ning ta kutsuti isegi ülikooli õpetama.

Aasta hiljem alustasin ka mina õpinguid vastavatud Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Professor Paul luges meie kursusele mäletamist mööda loenguid Uue Testamendi sissejuhatusest ja teoloogiast, aga me kohtusime jätkuvalt ka pühapäeviti Tallinnas, kui kirikus käisin ja pärast jumalateenistust oma nime armulaualiste raamatusse kirja panin ning õpetaja Paulil kätt surusin. Ta seisis käärkambris ikka nii iseloomulikult lahkel ja väärikal moel. Ta jutlused olid alati väga targad ja sisukad või nagu mu naine ütles: “Sealt leiab igaüks mingi iva ning kui mõnest kohast ka aru ei saa, siis jääbki aega hingetõmbamiseks ja ringivaatamiseks, et kes siis sel korral kõik kirikusse on tulnud.”

Ausalt öeldes pidasime ülikoolis professor Pauli veidi igavaks lektoriks, kes istus suures auditooriumis madala laua taga kuidagi ahistatud ilmega ning luges üsna tasasel ja rahulikul häälel, samas päris kiires tempos, oma konspekti ette. Jutus oli palju võõraid sõnu ja nimesid. Rudolf Bultmanni nimi jäi meelde ja üks esimesi saksakeelseid erialatermineid, mis alguses üsna kentsakalt kõlas, oli vist ka Entmythologisierung. Mälu ei saa muidugi tagantjärele väga usaldada, aga Bultmanni Uue Testamendi demütologiseerimisprogramm näis Toomas Paulile südamelähedane olevat ja mulle tundub, et mingi moel järgib ta seda paljudes oma esseedes, puudutagu need siis eestluse päritolu, praeguse ühiskonna hoiakuid, kiriku ajalugu, religioonifilosoofiat või teoloogiat selle akadeemilisemas tähenduses.

Veel on mul hästi meeles, kuidas Toomas Paul 1994. aastal oma eestikeelse piiblitõlke ajalugu käsitlevat väitekirja kaitses samal päeval koos Tarmo Kulmariga. Sellega said neist esimesed sõjajärgse Eesti teoloogiadoktorid. Väitlus peeti maha ülikooli nõukogu saalis, kohal viibis pea kogu fakulteet ja meeleolu oli eriliselt ülev ning pidulik, kuigi filosoofiaõppejõud kippus tukkuma jääma. Vana Testamendi professor Kalle Kasemaa ütles aga pärast kaitsmist tunnustavalt umbes nõnda: “Toomas Paul on oma doktoritöös kasutanud kogu olemasolevat kirjandust, mida pidi kasutama, ja isegi seda, mida ehk poleks pidanud. “

Toomas Pauli lausa hirmutav lugemus ongi üks kõige olulisemaid tunnusjooni tema kirjutistes lisaks religioossetele teemadele, mida ta asjatundjana ikka sisse toob. Ilmselt on sellel suur tähendus, et Eesti kultuuriruumis üldse tegutseb temasugune esseist ja mõtleja, kelle kristlikes juurtes ning usulistes veendumustes pole kahtlust ega kaksipidi mõtlemist, aga kes seejuures ei mõju naiivselt ega pelutavalt. On ju ka teisi, nagu Andrus Norak või Toomas Jürgenstein ja veel mõned, kes ennast peamiselt elektroonilises meedias avaldavad, aga esialgu pole keegi Pauliga võrreldav. Ma pole küll kindel, kas sellega ka traditsiooniline kristlik mõte meie kultuuris tõesti manifesteerivalt esindatud on. Mitte seepärast, nagu ei peaks ma Pauli päris või piisavalt ortodoksseks mõtlejaks – selliseid etteheiteid on vahel tehtud. Aga Pauli “õpetusele” on raske head nime anda. Ireeniline teoloogia ehk ireenika on kindel mõiste, millega tähistatakse sellist suunda teoloogias, mis rõhutab kõikidele konfessioonidele ühist õpetuses ja riituses ning püüab vastuolusid kõrvaldada või vähemalt relativeerida. Midagi sellest kohtab ka Paulil, aga veelgi parem oleks tema puhul ilmselt rääkida iroonilisest teoloogiast. Tema esseed on ilmselt ühe jaoks mõnus ja kohati humoristlikki lugemine, teine peab seda aga viljatuks targutamiseks või oma tarkusega eputamiseks. Toomas Paul ei ütle kunagi, kuidas asjad siis tegelikult on ning kuidas neist mõtlema peaks, ja see ajab tihtipeale inimesed marru, nagu ka internetikommentaarid tunnistust annavad.

Vahel võib mõtlejaid võrrelda ja paralleele tuua olla üsna raske, aga Toomas Pauliga see minu arust nõnda pole. Eesti kultuuriruumis jätkab ta väga selgelt oma õpetaja Uku Masingu rada, seda nii erakordselt laia huvide ringi, eruditsiooni, tsiteerimisinnukuse kui nimetatud iroonia poolest. Semitistika ja eksootilised keeled on vist väheseid kirgi, mida ta Masingult justkui pärinud pole, aga ju siis selle on saanud professor Kalle Kasemaa. Ega eestikeelses teoloogias peale Masingu oma rohkem koolkondi välja kujunenud polegi, mis meie oludes siiski pole kuigi üllatav ja seda pole ka vähe. Masingut veidi uuritud on ja võib-olla olekski nüüd järg tema õpilaste käes. Tegutseva õppejõu ning juhendajana ütleksin, et Toomas Paul on küll saanud dissertatsioonikõlbulikuks, kuigi mõistan, et see kõlab pisut kahemõtteliselt, kui öelda inimese kohta, et ta on täitsa tarvitatav teema teaduskirjutajale. See kõlab liiga lõplikult, lausa nekroloogiliselt, mis on Toomas Pauli praegust produktiivsust arvestades selgelt enneaegne.