Infohunnik globaliseerumisest

Viljar Veebel, Tartu ?ooli rahvusvaheliste suhete lektor

  Benjamin Barber, Džihaad McMaailma vastu. Inglise keelest Marek Laane. Tänapäev, 2006. 400 lk.

 

“Džihaadi sõjamehed ei anna armu, olgu nende taustaks kristlus, islam või verine traibalism, ning ka neile ei tule armu anda.”

 

Kui külma sõja sümmeetrilised julgeolekuohud asendusid XXI sajandi asümmeetriliste ohtudega, jäi USA julgeolekupoliitika analüütikutel kaks võimalust: kas kohaneda uue julgeolekuloogikaga või asuda neid ohte teatud osas painutama harjumuspärasematesse raamidesse. Kui arusaadavaid või piisavalt intensiivseid ohte parasjagu polnud, tuli ohtudele anda arusaadav formaat ja ohtlikkus teadvustada. Selles 50 aastaga sisse harjunud julgeolekuformaadis on esmatähtis osaliste piiratud hulk (kõige parem: meie vs nemad), vastase otsene alistamatus, oht, et ta võib põhjustada meile suuri kaotusi, kultuuriline eripära (veel parem kui teatud barbaarsus), ideoloogiline vastikus ja tehnoloogiline sõltumatus. Neile nõudmistele sobivat vastast USA-le riikide hulgast paraku leida ei õnnestunud, seega pidi julgeolekuoht tulema riigiväliselt (või -siseselt) tasemelt.

Benjamin Barber üritabki raamatuga “Džihaad McMaailma vastu” leida kompromissi külma sõja aegse vastandava mõtlemise ja uue asümmeetrilise reaalsuse vahel. Teatud mõttes võiks tõmmata paralleele Samuel Huntingtoniga, kes asetas oma tsivilisatsioonide konflikti ikka veel domineeriva realistliku julgeolekumõtlemise konteksti. Barber läheb üldistamisel siiski veel kaugemale: kui Huntington nägi oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” lähitulevikus konflikti 8 tsivilisatsiooni vahel, siis Barber ajab läbi vaid kahe konflikti peategelasega: McMaailma ja Džihaadiga, kelle alla üldistatakse kõik osalised ja mille võitluse kaudu seletatakse kõiki maailma probleeme. Nii palju on siiski Huntingtoniga (keda Barber oma teoses paar korda pilkab) sarnast, et ka Barberi osalised on eristatud elulaadi ja väärtuste alusel, mitte riigipiiride järgi.

Osaliste selge piiritlemise ja defineerimisega jääb Barber (hoolimata sellest, et on ametilt Marylandi ülikooli õppejõud) siiski huntingtonlikult hätta, esitades raamatu eri osades mitmeid seletusi, mida ta McMaailma ja Džihaadi all täpsemalt mõtleb. Barberi definitsioone kokku võttes on McMaailma näol tegemist pealetungiva majandusliku ja kultuurilise kultuurimonismiga, millele vastandub Džihaad kui märatsev-reaktsiooniline kultuurifundamentalism. Nendevaheline juba alanud konflikt on tingitud McMaailma pealetungist traditsioonilistele kultuuridele ja seda saab pehmendada vaid muutustega läänelikus McMaailmas endas. Oluline on seejuures märkida, et Barberi toetus ei kuulu kummalegi maailmale, kohati mainib ta kolmandat osalist, “tõelist õiglust ja demokraatiat”, mis peab arenema Džihaadi ja McMaailma võitluse käigus. Tõelise demokraatia ilmnemise näitena mainib Barber peamiselt Šveitsi ja riivamisi ka Rootsit ja Soomet. Ülejäänud maailm langeb aga hoogsa kriitika alla, kas kuulumise tõttu mädanevasse McMaailma või jõhkrasse Džihaadi.

Suurem osa raamatu mahust kulubki maailmale kriitiliselt ringi pealetegemisele ja riikide lahterdamisele leeridesse. Et kriitika ja eelseisev häving paistaks mõjusam, ei hoia Barber kokku metafooridega (“turud eiravad piire samamoodi kui loodus vaakumit”) ega võta mainida tema nägemusele vastukäivaid asjaolusid. Ta mainib suuri filosoofe ja pakub lehekülgede kaupa McMaailma ärimudelite detailseid kirjeldusi.

Pidev faktideküllus ja suuresõnalisus ei aita siiski varjata autori ideede ja iseseisva analüüsivõime vähesust. Ka pärast 350 lehekülge fakte ja tsitaate on tema peamised intellektuaalsed järeldused tasemel “demokraatia probleemid modernses maailmas on tohutult keerulised”. Üsna hea näide raamatu stiilist on viimane lõik enne järelsõna: “Meie tänasel paradoksiderohkel planeedil, kus riigid lagunevad ja koonduvad ühel ja samal ajal ühtedel ja samadel põhjustel ning riikide lömitavad valitsused ja hambutu rahvusvaheline õigus ei suuda isegi haukuda, rääkimata juba hammustamisest, on demokraatiast saanud ilmselt meie esimene ja ainus lootus.” Eesti, hoolimata oma barbaarsest kultuuripärandist, vastab õige hästi Barberi nägemusele McMaailma vasallist: heroiseerib progressi ja läänelikke väärtusi ning ilmutab valmidust neid kopeerida, seejuures mõtestamata nii nende sisemist loogikat kui kaugemaid tagajärgi. Barberi kriteeriumide kohaselt on Eesti suisa ideaalne McMaailma näide.

Jäljendamisega Eesti antud juhul siiski raamatutesse ei pääse – kes ikka peaks tahtma kirjutada ühest USA väikelinna suurusest tüüpjuhtumist, kus midagi uudset ega vägivaldset ei juhtu? Üleminekudemokraatiale pühendatud peatükis leiab märkimist enamik Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riike peale Eesti ja Läti ning meie väljajäämine on antud juhul pigem positiivne, kuivõrd autor iseloomustab seda piirkonda kui “džihaadi julmuse kaarti ja ühte Euroopa veristest poolkuudest”. (Antud peatükk meile tuttavatest riikidest ja juhtumustest tekitab muidugi küsimuse autori usaldusväärsusest laiemalt.) Hoolimata Barberi poolt areneva demokraatiaga ja moderniseeruvate riikide osas tõstatamata jäetud küsimustest on McMaailmaga seotud probleemid paljuski just Eestile olulised. Näiteks, mis saab rahvuslikust filmitööstusest, kuidas kaitsta emakeelt, kuidas vältida energiatarbimissõltuvust jne?

Meie seisukohalt tõstatub üks olulisemaid julgeolekupoliitilisi küsimusi: kas oleme McMaailma/USA strateegiline partner ja lemmiklaps või hoopis järjekordne turg ja ressursiallikas paljude hulgas? Neid küsimusi on kahtlemata esitatud ennegi ja poliitiliselt korrektne tüüpvastus kõlab sellisel puhul enamasti niimoodi: “Eesti elab ajaloolises ja geopoliitilises realiteedis, mille vastu meil endal on vähe teha.” Sellise vastuse juures jääb kripeldama ehk ainult naaberriigi Soome oskus neidsamu ajaloolisi ja kultuurilisi realiteete murda ja luua soomlaslikku sisu läbi Sibeliuse, Kaurismäe, Aalto, Torvaldsi ja paljude teiste, unustamata samal ajal tegusat kaitseväge ja usku oma maa enesemääramisesse.

Maailmapoliitika ja eriti poliitökonoomia huvilisele on Barberi raamatul, kuigi see on kirjutatud juba kümne aasta eest, kindlasti nii mõndagi pakkuda (2003. aastal ilmus Barberilt samal teemal “Fear’s Empire: War, Terrorism, and Democracy in an Age of Interdependence”). Paraku uhub autor lugejat lakkamatu infovooga, mis segab olulisele keskendumist ja kaasamõtlemist. Iseenesest ongi tegemist globaliseerumise mõjude empiirilise infohunnikuga, millest lugeja teda huvitava osa välja peab otsima. Barber sarnaneb selles Noam Chomskyga, kes võtab grafomaanilises mahus läbi kirjutada kõik vähegi olulised globaalsed teemad, alates meeste õigustest kuni terrorismivastase sõjani.

Kindlasti annab raamat mõtlemisainet eeskätt Eesti julgeoleku- ja kultuurivalikute osas. Need, kes raamatut läbi lugeda ei viitsi, saavad peamise osa autori ideedest kätte ka 52-leheküljelisest sissejuhatusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming