Hajali, aga täiesti avalik veetše

Anto Veldre

Keegi ei taha tunnistada, et ta ise oma peaga ka midagi arvab või mõtleb. Nüüdseks on Nokia* oma allakäigutrepil komistanud ning jalaluud lõplikult murdnud, pulk1 koos sõnumiga on sujuvalt üle antud Tigedatele Lindudele (Angry Birds). Segaduses eestlane aga soovib endiselt leida Eesti Nokiat. Peab ju ometi ka meil leiduma midagi suurt ja üllast, mida jumaldada, järgida ja tsiteerida. Ärgem häbenegem, eestlastel on Säärane Asi (TM) täiesti olemas, kuid see pole mõni tehas, ajaloosaavutus ega monument, selleks on hoopis ajalooline kaitsekohastumine. Klassikaline olukord: mõisad põlevad, ait on ka juba tühjaks varastatud. Palkab siis mõisnik relvavenna, too tuleb eestlaste ette ja küsib: „Kus on teie pealik? Me tahame peamehega rääkida!” Püssid on muidugi vinnas, pole kahtlustki, mis riistaga rääkida soovitakse. Ning siis selgub ootamatult, et eestlastel polegi pealikut. Relvavend küsima, kes, kurat, utsitas teid mõisat lammutama. Selgub hämmastav tõde: eestlastel puudub hierarhiline juhtimissüsteem, eestlased lihtsalt kõik tundsid ühel ja samal hetkel, et nüüd on paras aeg mõisa poole astuma hakata ja seal natuke laamendada. Nii selgubki, et keegi pole kellegagi kokku leppinud ja võimatu on mõnd konkreetset isikut väärismetalliga karistada.

Eestlaste tegelik juhtimismehhanism on see, mida mina nimetaksin distribueeritud veetšeks², „jaostinguks” või hoopis virtuaalkärajateks. Said siis eestlased saunas kokku ja üks neist ütleb: „Teate, mehed, mis mina kuulsin! Pärnus üks naine rääkinud, et Narvas olla üks mees rääkinud, et …” Ja polegi oluline, mida too Narva mees täpselt oli rääkinud, ütleme lihtsustuse mõttes, et tegelik väide olnud „sinine on nüüdsest punane”.

Mis kõige olulisem: keegi kunagi ei tunnista, et ta ise oma peaga ka midagi arvab või mõtleb, sest see võib võõra võimu all osutuda karistatavaks tegevuseks, mistõttu näited ja argumendid pärinevad rääkijast vähemalt kolm sammu kaugemalt.

Seejärel võtab sõna teine mees (või naine, eesti saunakultuuris ju vahet pole). Ütleb: „Jaa, ka mina kuulsin eile, et keegi Petseris ütles, et keegi Londonis ütles, et UnArj** …” Ja polegi oluline, mida kauge arvaja ütles või oletas, ka tema kolm astet liiga ohutus kauguses paiknev meem on nüüd avalikkusele ette kantud.

Lõpuks, kui kõik mehed ja naised on rääkinud, pole keegi öelnud „mina mõtlen” või „mina arvan”, ei ole toimunud ka ühtegi hääletust. Keegi ei ole isegi vihjanud sellele, et peaks midagi hääletama või otsustama, ometi on saunast välja astudes asi klaar. Igaüks on kõnesid kuulates ise ära otsustanud, mis on hea ja otstarbekas, ning üllataval kombel on 80% osalistest esitatud argumentide valguses otsustanud ühtmoodi.

Lõpuks jõuab kätte mõisa põletamise tund ja tõesti ei vaja keegi otsuseid ega päevakäske, igamees lihtsalt tunneb ja teab, mis on tema osa ja kohus ühises ürituses. Ning ühel ja samal kellaajal tõusevad tuhanded hangud ja teevad oma töö ära.

Välismaa võimule ikka hull ehmatus küll: jõle tegu on toime pandud, aga süüdlasi ei kusagil. Kogu rahvast maha lasta ei saa. Iseenesest hullem asi, kui Mahatma Gandhi vägivallatu vastupanu kontseptsioon. Sestap ütlen ma teile: see ongi Eesti Nokia – 700 aastat kestnud välismaa ülemvõimuga tekkinud kohastumus, omalaadne hajutatud parlament, juhtimisvõte, mida ei võta relv ega seadus. Pesemas ju tohib käia, eks?!

Eesti Nokiast arusaamine on oluline igale välismaalasele, kes siin kandis oma äri ajab. Siin ei juhtu nagu Vahemere ääres, et hulk metallitükiga varustatud töömehi ajab peremehele avalikult sõrad vastu. Maarjamaal läheb kurja mehe äri tuksi lihtsalt seepärast, et asjad ei laabu enam. Üks puruks kukkunud seade siin, teine kogemata põlema läinud kuur seal, revidendid, keda keegi ei ole kutsunud. Asjad Lihtsalt Juhtuvad (TM), äri hapneb, kuid vastutusele võtta pole kedagi.

Leedus, Venemaal ning teistes hierarhilise juhtimiskultuuri maades palgatakse äri edendamiseks kohalik kontorijuhataja, kes siis omakorda alluvad tööle paneb. Alluvatega otse suhtlema ei pea, küll kohalik jupijumal hoolitseb, et kord oleks majas. Eestis nii ei saa. Peale lauaülema motiveerimise on vaja motiveerida ka lihttöötajaid. Aeg-ajalt tuleb alluvad kokku kutsuda, nätsu ja värvilist traati jagada ning neile oma eesmärke selgitada, ühtlasi lootes, et eesmärgid ei ole kohalike tavadega vastuolus. Kui selgitusvoorud tegemata jätta, siis juhtub nagu ülal kirjeldatud – ebaõnn tapab muidu eduka äri.

Eesti Nokia sügavuti mõistmine on oluline ka eestlasele endale, eriti liidritele, kes tahavad suuri rahvamasse liikuma panna (või vastupidi, pidurdada). Distribueeritud otsustusmehhanismi eiramine toob kaasa vastutöötamise rohujuuretasandil. Nii mõnedki omapärased juhtumid (tõrjuv suhtumine piletikontrolli ja ootamatu ACTA-koosolek) on selgitatavad Eesti Nokiaga. Mõnigi prominent võiks selles valguses oma keelekasutust trimmida ning teha seda veel enne, kui hajus ebaõnn karma kallale tuleb.
 
* Autori märkus. Arusaamatuste ärahoidmiseks ütlen ühtlasi ära, et kui mõningane liiguudishimulik tarkvara välja arvata, olen ma Nokiast lugu pidanud ning on pisut kahjugi, et Ameerika ärituusad selle asjaliku firma üle mängisid.
** UnArj, UnZip, UnRAR – lahtipakkimisprogrammid

1 http://en.wikipedia.org/wiki/Sampo
2 http://personainfieri.wordpress.com/2012/06/01/novgorodi-wc-kui-totaalse-meedia-poliitiline-instrument/