EV 100 – kohustusliku õnnetunde päevad

Vaja on kriitilist massi noori, kes alandlikus meeles ja tänutundes loovutavad oma töö vilju poliitlüpsikutesse ja -kilekottidesse ja Eestis on sellise noorsoo kasvatamiseks aastaid vaeva nähtud.

JOHANNES SAAR

Winston pööras järsult ümber. Ta oli mananud näole vaikse optimismi ilme, nagu see oli soovitatav näoga teleri­ekraani poole olles.

Georg Orwell, 1984

Eesti taasiseseisvuse kasinuspoliitiline säästuvariant, mis käivitus kümme aastat tagasi globaalses krediidikriisis, on jätnud pealetulnud põlvedele vähenenud valikud inimeseks saada. Homo economicus’e, majanduslikult kalkuleeriva ja egoistliku ettevõtja ametit polegi enam laual, ehkki üleriigiline narratiiv kohalike idufirmade müütilisest kiirendajast, kes tuleb Kalevipojana Eesti põlve uueks looma, püsib jätkuvalt riigipalgaliste motivatsioonikõnelejate agendas. Pakkumisel on aga arvutud ametid homo laborans’ile, palgatöölisele, kes väikse raha eest ettevõtja helesinise unistuse ellu viiks. Heal juhul otsitakse valgekraelist tegevjuhti ehk „särasilmset müügikahurit“, enamasti aga sinikraelist teenijat, näiteks „sooja suhtlejat kassasse“, kes heidaks empaatiliselt ühte iga potentsiaalse kliendiga.

Mõistagi võrsuvad mõlemad inimtüübid soovmõtlemisest, vajadusest iseliikuvate käpiknukkude järele, kes ei esita ülearuseid küsimusi. See soovmõtlemine sisenes meie ellu taasiseseisvuse künnisel suuresõnaliste deklaratsioonidena, nüüd aga askeldab siin märkamatuks luitunud igapäevase retoorikana, milles majanduse mõiste võrdub turumajandusega ning turumajanduslik kaalutlus ratsionaalsuse ja nn terve mõistuse häälega. Nii omaksvõetuna on selline ilmavaade aastaid hoolikalt ja põhjalikult naeruvääristanud alternatiivseid fakte ja eriarvamusi, summutanud arvamuspaljusust ja dialoogi kunagise peaministri põlglike repliikidega tinamütsidest ja seemnesööjaist, viimastel aastatel ka hirmutavate ennetega tõejärgse ühiskonna sünnist. Taas, ei ole kahtlust, et selline avalik suhtlemismaneer saab pärineda vaid inimestelt, kes enda arvates töötavad tõeministeeriumis, George Orwelli tõeministeeriumis.

There is no alternative! Margaret Thatcheri kunagi mõjukas kreedo turumajandusest kui ainuõigest teest (TINA-tees), on ka Eesti valitsuspoliitikas kanda kinnitanud laialt levinud veendumusena, et praegu kehtiv ühiskonnakorraldus on üksiti ka ainuke võimalik ühiskonnakorraldus. Sellele seisukohale annab kohalike TINA-poliitikute suus erilise jõu kergekäeliselt välja mängitud Vene kaart – manitsevad meeldetuletused sellest, mis oli enne ja mis praegugi idapiiri taga oma elu elab. Mõistagi, sellised meenutused toovad lati alla ka TINA-poliitikutele endile ning oponentide peale pröökamine, kultuuriasutuste majanduslik poomine, vähemuste moraalne ahistamine, kuluhüvitiste metoodiline lüpsmine ja kilekotirahade pumpamine tundub nüüd suisa Eesti asja ajamisena, huvide konflikt aga pigem nende harmooniana. Ikkagi omad joped, kilekotid käes, vilunult laveerimas ühelt moraalselt madalikult teisele.

Ent keegi peab tagama maksulaekumised, keegi peab looma väärtusi, mida omadele kantida ning siin on vähe tulu tagatoas aretatud poliitbroileritest, kes kõval häälel nõuavad ajakirjanduselt vaid häid uudiseid valitsuse edusammudest. Vaja on aretada kriitiline mass noori kapitalistliku elu õisi, kes tõesti usuvad helesinist unistust isetekkelisest vabadusest, võrdsusest ja miks mitte ka vendlusest omavahelises piiramatus konkurentsis. Vaja on kriitilist massi noori, kes alandlikus meeles ja tänutundes loovutavad oma töö vilju poliitlüpsikutesse ja -kilekottidesse. Leian, et Eestis on sellise noorsoo kasvatamiseks aastaid vaeva nähtud, seda eeskätt valikute metoodilise vähendamise toel kõikides haridusastmetes ning seejärel ka tööjõuturul, mis otsib eeskätt „särasilmseid müügikahureid“ ja „sooja südamega kassiire“; sobiva suurusega mutreid ettevõtjate äriplaanidesse. Ka hiljutine SA Innove ettepanek loobuda riigieksamitel õigekirja hindamisest sillutab teed „kõigile-tasuta-tunked“ hariduspoliitikale. Laiemas plaanis aga arusaamale, et inimene on kõigest ühiskonna inertne funktsioon, hädapärase (loe: funktsionaalse) lugemis- ja kirjaoskusega mutter, mille asi pole kriitiliselt pärida, mida ta koos hoiab. Nimetan seda protsessi haridussüsteemi okkimiseks, ilmse viitega ühele aastatetagusele raportile, mis tõmbas kogu akadeemilise kõrghariduse ettevõtjate ja tööjõuturu ootuste liistule ning kus see vaevleb seniajani, kutsehariduse päitsed peas.

Kahtlemata vähimalgi määral raporteerijate heades kavatsustes ning kutsehariduse elulises vajalikkuses, keskendun järgnevas kohustuslikule õnnetundele, mille Totaalne Kohustuslik Kutseharidus peaks tagama. Teen seda kriitilise töösotsioloogia valgusel ja keskendudes särasilmsuse nõudele homo laborans’i tööülesannetes. Leian, et alternatiivide vähendamise ajastu produktiivne sisu avaldub just selles, nimelt kollektiivse õnnetunde kehtestamises, mis meenutab paljuski sotsialistlikku optimismi ja üleriigilisi õnnepäevi lähiminevikust. Jah, ma käin ka Vene kaardi välja.

Põhja-Ameerika töösotsioloogias on nähtav mõttetrajektoor, mis hoiab fookuses emotsionaalse töö mõistet, inimtunnete kommertsialiseerimist ja oma isiksuse müükipanekut. Arlie Hochschild¹ teeb seda Erving Goffmani² konstruktivistlike ideede ajel, nimelt veendumusest, et ühiskond on sotsiaalne lava, millel on võimalik end teistele esitleda valitud dramaturgiliste võtete abil, sõna otseses mõttes näidelda enda isiksust kui rolli „kujuteldavast paremast minast“. Hochschild osutab ka, et aina kasvavas teenindussektoris on alampalgalistele pakkuda vaid üks roll – kliendi teenindamisest pälvitud ülevoolava õnnetunde avalik etlemine. Pea kakskümmend aastat hiljem kinnitab tema tähelepanekuid oma osalusuuringuga Barbara Ehrenreich,³ kes tunnistab, et õnnetunde etlemise kohustusega kaasneb ka ränk füüsiline distsipliin, tegevjuhtide lakkamatud kontrollreidid, demoraliseeriv autoritaarsus ja elu allpool vaesuspiiri, mis tähendab ka vajadust ületundide järele ja kohustust naeratada kaks vahetust järjest. Richard Sennett⁴ (1998) koondab omapoolsed tähelepanekud volatiilse tööjõuturu sotsiaalpsühholoogilisest mõjust töövõtjaile mõiste alla „iseloomu erosioon“ (corrosion of character). Turupaindlikkuse sildi all leidvat aset isiksuste identiteedi pidev rüüstamine lähtuvalt tööülesannete muutlikust iseloomust. Selle käigus asenduvat töötaja iseloom aegamisi töö iseloomuga ning seegi jääb avatuks kiiretele muutustele, kui vaja peaks olema. Elukestev (ümber)õpe töövõtjaile, odavaks muserdatud, meeleheitel ja teenistusvalmis tööjõud tööandjatele, ukse taga järjekorras. Ainukeseks õpimotiiviks turumajanduse ootused.

Lääne-Euroopa töösotsioloogia on teoreetilisem ja radikaalsem. Sarnases tähenduses käibivad siin afektiivse ja/või immateriaalse töö mõiste, viited Michel Foucault’⁵ subjektifilosoofilistele loengutele neoliberaalse isiksuse sünnist ja XX sajandi Itaalia operaistlikule (ld opera – töö) marksismile. Foucault, jälgides pühendunult neoliberaalse majandusantropoloogia, lihtsustatult öeldes „inimfirmade“ ideestiku formeerumist akadeemilise distsipliinina Chicago ülikoolis⁶ annab neoliberaalsele sotsiaalpoliitikale sisu siiski Teise maailmasõja järgse Saksamaa näitel, kus Freiburgi majandussotsioloogide elupoliitika (Vitalpolitik) vastava ideestiku alusel sai teoks „ühiskonna sotsiaalse koe lõimimine ettevõtte-sarnastest alusühikutest, mille seas võtab ilmet ka neoliberaalne homo economicus, „tootmise ja ettevõtluse inimene“, kes mõtestab end vaid investeeritud kapitalina muutuvas turukonjunktuuris.“⁷

Itaalia operaistlikud marksistid arendavad aga Foucault’ biovõimu kontseptsiooni raames homo laborans’i inkubeerimise teemat. Kui majandusliku kaalutluse üheks tunnuseks on loomuldasa olnud oskus valmistada tööriistu, siis nüüd saab selleks oskus valmistada inimesi, kes ongi tööriistad. Leiab aset inimese instrumentaliseerimine. Vabaturumajanduse globaalse impeeriumi peamiseks ülesandeks olevat „bioloogilise elu enda tootmine ja taastootmine“ ja „sotsiaalse elu argipraktikate intensiivsem reguleerimine, jälgimine … ja reartikuleerimine seestpoolt“⁸ ning seda läbi inimpopulatsiooni inkorporeeritud immanentsete käsuliinide, mis võimaldavat sünni ja ellujäämise vaid ideoloogiliselt konformsetele subjektidele, käesoleva artikli tähenduses homo laborans’ile. Negri ja Hardt: „Suured industriaalsed ja finantsmajanduslikud jõud ei tooda seega ainult kaupu vaid ka subjektsusi. Nad toodavad agentseid subjektsusi biopoliitilises kontekstis: nad toodavad vajadusi, sotsiaalseid suhteid, kehasid ja mõistusi – mis tähendab, et nad toodavad tootjaid. Biopoliitilises sfääris antakse elu, et töötada tootmises ja tootmine on käivitatud, et töötada elu andmiseks.“ Ka afekt ja afektiivne töö saavat kaupadeks ning inimsuhted tootmise osadeks, eeskätt elamustööstuses, arengumaadest odavalt sisseostetud tervishoiu- ja hooldeteenustes ning otseselt ka ostus-müügis, mille teostamine olevat arenenud intiimsuhete keeruka tasemeni.

Negri ja Hardt sedastavad, et vajalike inimtüüpide tootmine leiab aset tõemonopolistlikus avalikus kommunikatsioonis, mis summutades nn alternatiivseid narratiive edutavad kehtivale ühiskonnakorraldusele sobivaid, kas või näiteks neoliberaalseid mõistujutte „ettevõtluskliima parandamisest“ või leiboristlikke unejutte „ausameelsest leivateenijast, kel lõpuks õnnestuski pangalaen tagasi maksta“. Nick Couldry,⁹ meediasotsioloog Londoni majanduskoolist, analüüsib samas perspektiivis arvamuspaljususe ja mitmehäälsuse kokkukuivamist Thatcheri-järgses Briti meediaruumis ja ei pea paljuks viidata Natsi-Saksamaa riiklikku töömeditsiini uurinud Robert Proctorile, et osutada TINA-poliitika personifikatsioonile, siinse artikli tähenduses homo laborans’ile: „Fašistliku Saksamaa valitsus soosis sotsiaalpoliitikaid, mis võrdsustasid elu töövõimega … töömeditsiini eesmärgiks oli vastavalt tööline, kes säilitaks töövõime kuni pensionini ja lahkuks seejärel kiiresti siitilmast.“ Couldry fookus pole küll ajalooline, ent seda kuidas selline tööline sünnib valikute välistamise tulemusel, selgitab ta teisegi näitega Kolmanda Riigi alternatiivivaesest ajaloost, sedapuhku Auschwitzi töö- ja surmalaagrist ning holokausti üle elanud Itaalia keemiku Primo Levi vahendusel. Võrdlused iseloomu erodeerumise ja lahkarvamuste summutamisega tunduvad nüüd isegi ebapiisavad. Couldry, Levilt sõnu laenates: „… meile ei kuulu enam miski, nad on ära võtnud meie riided, meie kingad, isegi meie juuksed; kui me räägime, ei kuula nad meid, ja kui kuulavadki, siis ei saa nad aru“. Näib, et töö tegi Auschwitzi vangid vabaks teatud kindal viisil – et nad näeksid endas vaid nime ja näota tööjõuressurssi, ja ei enamat.

Leian, et varanduslikult kihistunud Eestis on kõvasti vaeva nähtud homo laborans’i riiklikuks sundsünnitamiseks sarnasel viisil. Juuretasandil leiab see aset kõikide haridusastmete etteruttava saneerimisena vastavalt tööjõuvajadustele riigis, mis aina kiikab kulueeliste ja tööjõu devalveerimise poole, muu hulgas ka aina odavama ja aina suuremas meeleheites tööjõu poole maailma kriisikolletest. Jah, meeleheite maaletoomine on ähvardav kaigas, sotsiaalne dumping, millega saab välja pressida kohalike ametiühingute leplikku meelt, allumist riiklikule lepitajale, näkku ropendavale pankurile või mõnele teisele omanikku esindavale müügikahurile. Meeleheide ja selle allaneelamine on struktuurne osa süsteemist.

Ent abi saab, ka üleriigiline õnnetunne sigib lati allatoomisest – lõppeks pole me ju lausvihma või -pommitamise käes. Lisame siia veel ühe verivärske Vene kaardi – Kadrioru lossis sanktsioneeritud üleskutse mäletada Nõukogude-aegset lapsepõlve õnnetuna, ja peomeeleolu hakkab looma. Ikkagi töö kassas, tervis hea, lai naeratus näole kleebitud, tootlikkus suur, mis sest et haridus, palk ja sotsiaalne kaitse väike, kirjaoskus funktsionaalne ning hääleõigus null. Ideaalne, vaguraks ehmatatud tööloom, kes lahkub siitilmast kohe pärast ülikõrgeks aetud pensioniea saabumist. Ja kui ei lahku, siis lepib säravi silmi elupäevade lõpuni rahalise karistusega selle eest, et ta turumajandusele haiget teeb, oma ülalpidamiskuludega nimelt. Väidan, et uuemas tööseaduses ja pensionipoliitikas, kasinusele kutsuvas valitsuskommunikatsioonis, meedias ja tööturupoliitikas domineerivad sotsiokultuurilised narratiivid, mis motiveerivad tööotsijaid etlema leppimist ka haridusliku kihistumisega ning mängima ainukest vakantset minarolli – alamakstud ja sotsiaalse kaitseta tehtud raske füüsilise töö stahhaanovlast ning selle elukestvas kapitalistlikus lööktöös leitud vaikset optimismi. Mõistagi on sõnastus teine, otsitakse „särasilmset müügikahurit“ või „kui sind innustab puhtus ja kord …“ kvalifikatsiooniga koduabilist, köögitöölist, „rõõmsameelset klienditeenindajat“ vms. Igal juhul on valimisläveks kaasasündinud õnnetunne tõsiasjast, et ollakse sündinud kastiühiskonna teenijaks, kelle emotsionaalne seisund on samuti majanduslike kalkulatsioonide vaatevälja haaratud, lülitatud etteruttavalt klienditeeninduse äriplaani ja võetud kaameras lausjälgimise alla kui töölepingu punkt.

Sellised ettekirjutused on vallandanud turuväärtuste tungimise eraellu ning „kujuteldava mina“ sunnitud etendamisena turuväärtusliku kaubana – peamiselt ekstaatiliselt plaksutava poliitbroileri või ületöötamises õnne leidva lumpenproletaarlasena. Muid valikuid napib. Pakutava töö iseloom tungib meeleheitel tööletahtjate siseilma, ühismeedia ekstaatilistesse selfie’desse, tööintervjuudesse ja motivatsioonikirjadesse. Leiab aset enda isiksuse etteruttav ja kontrollitud brändimine. Nagu nõiduse õpilased hakkavad nooremad põlved etlema „kaasasündinud“ tõmmet tööks paikaloksunud seisuseühiskonna vähemakstud alamkastis, sest kool ei andnud eluks kaasa ei kriitilist mõtlemist ega kujutlusvõimet.

1 Arlie Hochschild, The Managed Heart: Commercialization of Human Feeling. University of California Press, 1983.

2 Erving Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life, New York: Doubleday 1990.

3 Barbara Ehrenreich, Nickel and Dimed: On (Not) Getting By in America. New York: Metropolitan Books, 2001.

4 Richard Sennett, The Corrosion of Character. The Personal Consequences of Work in the New Capitalism. New York: W.W.Norton 1998.

5 Michel Foucault, The Birth of Biopolitics: Lectures at the Collège de France, 1978—1979. New York: Palgrave MacMillan 2008.

6 Gary Becker, The Economic Approach to Human Behavior. Chicago: The University of Chicago Press 1976.

7 Michel Foucault, The Birth of Biopolitics, lk 145.

8 Antonio Negri, Michael Hardt, Empire. Cambridge: Harvard University Press 2000.

9 Nick Couldry, Why Voice Matters. Culture and Politics After Neoliberalism. London: Sage Publications, 2010.